Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy
õhtust,” ütles Gabriel reipalt.
„Tere õhtust,” vastas tüdruk.
Tüdruku hääl oli üllatavalt võluv, selle tasane ja mahe kõla viitasid romantikale, mida esineb nii sagedasti kirjeldustes, kuid harva tegelikkuses.
„Ehk sa oskad mulle öelda, kas ma seda teed minnes jõuan Warreni linnasekuivatisse?” jätkas Gabriel, peamiselt küll kinnituse saamiseks, kuid osalt ka selleks, et veel kord seda kõlavat häält kuulda.
„Viib küll. Linnasekuivati asub mäejalamil. Aga ega sa ei tea…” alustas tüdruk kõheldes, kuid jätkas siis: „Ega sa ei tea, kui kaua Sokupea kõrts võiks lahti olla?” Teda näis köitvat Gabrieli reipus, Gabrieli aga tüdruku häälevarjundid.
„Ma ei tea, kus see Sokupea kõrts ülepea asub ega ka midagi selle kohta. Kas sa tahad veel täna õhtul sinna jõuda?”
„Jah…” Naine vaikis taas. Polnud mingit vajadust jätkata, ning see, et ta veel midagi lisas, näis tulenevat vaistlikust soovist oma muretust näidata, mida võib märgata kavaluseta inimeste juures, kui nad vargsi tegutsevad. „Sa pole siis Weatherburyst?” küsis tüdruk arglikult.
„Ei ole. Ma olen uus lambakarjus – alles tulin siia.”
„Ainult lambakarjus – aga olekult oled peaaegu nagu farmer.”
„Ainult lambakarjus,” kordas Gabriel rõõmutult, olukorra lõplikkust rõhutades. Tema mõtted olid suunatud minevikku, pilk aga tüdruku jalgadele, mille kõrval ta alles nüüd mingit kompsu märkas. Ilmselt nägi tüdruk Gabrieli sellele suunatud pilku, sest ta küsis keelitavalt:
„Ega sa kellelegi külas räägi, et mind siin nägid – vähemalt päev või kaks?”
„Ei räägi, kui sa seda ei taha,” vastas Oak.
„Suur aitäh sulle,” vastas tüdruk. „Ma olen üsna vaene ega taha, et inimesed minust midagi teaksid.” Ta vaikis ning hakkas värisema.
„Säärasel külmal õhtul peaks sul keepki õlgadel olema,” tähendas Gabriel. „Mine parem kuhugi tuppa.”
„Oh ei! Palun mine edasi ja jäta mind üksi. Suur aitäh heade sõnade eest.”
„Juba lähen,” lausus Gabriel ning lisas siis kõhklevalt: „Kuna sul on rahaga kitsas, siis ehk lubad mul sulle ühe pisku anda. See on küll ainult šilling, aga see on kõik, mida ma sulle saan anda.”
„Jah – ma võtan selle vastu,” ütles võõras tänulikult.
Tüdruk sirutas käe välja, Gabriel oma. Pimeduses teineteise pihku otsides, et raha üle anda, toimus midagi väikest, kuid paljutähendavat. Gabrieli sõrmed puudutasid noore naise rannet. Pulss randmes tagus meeletu ägedusega. Samasugust kiiret, tugevat tagumist oli Gabriel sageli tundnud oma lammaste reiearteris, kui need rataste alla olid jäänud. See viitas liiga suurele pingutusele, tüdruku kogu ja oleku järgi otsustades oli tal jõudu niigi vähe.
„Mis viga?”
„Ei midagi.”
„Aga tegelikult?”
„Ei-ei! Ära ütle kellelegi, et sa mind siin nägid!”
„Hea küll, ei ütle. Veel kord head õhtut.”
„Head õhtut.”
Noor tüdruk jäi liikumatult puu alla seisma, ning Gabriel läks mäest alla Weatherburysse või Lower Longpuddle’isse, nagu seda paika vahel nimetati. Tal oli tunne, et seda kleenukest ja habrast olendit puudutades oli temasse kandunud kübeke tüdruku sügavast kurbusest. Kuid tarkus peitub pelgalt muljete mõõdukamaks muutmises, ning Gabriel püüdis sellele seigale mitte eriti mõelda.
KAHEKSAS PEATÜKK
Linnasekuivati. Vestlus. Uudised
Warreni linnasekuivati ümber oli vana luuderohuga kaetud müür, ning ehkki sellel õhtutunnil polnud maja väljastpoolt palju näha, paistsid ehitise laad ja otstarve selgelt hoone siluetilt taeva taustal. Seintest algas väljaulatuvalt rookatus, mis tõusis laugelt hoone keskele, kus troonis igast neljast küljest õhuavaga väike puust katuselatern, õhuavadest aga võis ähmaselt aimata õhtusesse õhku tõusvat auru. Aknaid hoone esiküljel polnud, kuid nelinurkne ava ukses oli kaetud klaasiga, millest luuderohuga kaetud müürile maja ees paistis punast mõnusat valgust. Majast kostis hääli.
Oak libistas käega mööda ust, sõrmed harali nagu nõid Elümasil16, kuni, nahkrihma leidnud, sellest tõmbas. See tõstis üles puust krambi ning uks paiskus lahti.
Ruumi valgustas vaid ahjusuust tulev punane kuma, mis paistis põrandale madalalt nagu loojuv päike ning heitis üles varje kõigist väljaulatuvatest nurkadest koosistujate nägudes. Ukse ja ahju vahel oli kiviplaatidest põrandasse kulunud teerada ning plaadid ise olid kõikjal laineliseks muutunud. Ruumi ühes seinas seisis hööveldamata tammepuust pikk pink ning tagumises nurgas väike voodi ja madrats, mille omanik ja sagedane kasutaja linnasekuivataja oli.
Elatanud mees istus nüüd tule ees, lumivalged juuksed ja habe langesid tema jändrikule kehale, nagu hall sammal ja samblikud katavad raagus õunapuud. Jalas olid tal põlvpüksid ja poolsaabasteks kutsutud paeltega jalanõud; mehe pilk oli suunatud tulele.
Gabrieli ninna tungis värske õlle magusat lõhna. Jutt (mis ilmselt oli keerelnud tulekahju ümber) katkes otsekohe ning kõik vaatasid teda arvustava pilguga, otsaesine krimpsus ja silmad vidukil, otsekui oleks ta liiga ere valgus nende silmadele. Seejärel, natuke järele mõelnud, hüüatasid mitmed:
„Oh, see on ju vist meie uus lambakarjus,” ütles üks.
„Me kuulsime küll, nagu kobaks keegi väljas uksekrambi avamise rihma, aga polnud kindlad, kas see pole mitte mõni ukse vastu lennanud kuivanud leht,” ütles teine mees. „Tule sisse, karjus, tere tulemast, ehkki me su nime ei tea.”
„Mina, mehed, olen Gabriel Oak.”
Nüüd hakkas meeste keskel istuv vana linnasekuivataja rääkima, ta hääl kõlas nagu roostetanud kraana pööramine.
„Ega ometi vana Gabriel Oaki pojapoeg ole Norcombe’i tulnud!” hüüatas ta, kuid keegi ei võtnud tema sõnades peituvat üllatust tõsiselt.
„Ka minu isa ja vanaisa nimi oli Gabriel,” lausus karjus rahulikult.
„Kohe, kui ma teda seal kuhja otsas nägin, tuli ta nägu mulle tuttav ette. Ja kuhu sa, karjus, nüüd teel oled?”
„Ma mõtlesin mõneks ajaks siia jääda,” vastas isand Oak.
„Ma tundsin sinu vanaisa palju aastaid,” jätkas õllepruulija, tema sõnad näisid tulevat iseenesest, otsekui oleks neile jätkunud algselt antud hoost.
„Ah – kas tõesti?”
„Ma tundsin su vanaema.”
„Teda ka?”
„Ma tundsin ka su isa, kui ta veel laps oli. Noh, mu poeg Jacob seal ja sinu isa olid nagu lihased vennad – tõesõna – olite ju, Jacob?”
„Seda küll,” kinnitas tema poeg, kuuekümne viie aasta ringis noor mees, poolenisti kiila pealae ja üheainsa ülemise vasaku esihambaga, mis seisis uhkeldavalt ja silmapaistvalt nagu miilikivi teeservas. „Kõige enam sõbrustas ta Joe’ga. Aga mu poeg William teadis kindlasti seda meest siin – teadsid ju, Billy, enne kui Norcombe’ist ära tulid?”
„Ei, see oli Andrew,” ütles Jacobi poeg Billy, neljakümne eluaasta ringis poisike, kelle sünges kehas oli imepäraselt rõõmsameelne hing ning kelle põskhabemesse oli juba kohati siginenud villakhiirehalli.
„Ma mäletan Andrew’d sealt paigast, kus ma päris lapsena elasin,” lausus Oak.
„Jah, hiljuti käisin ma oma noorima tütre Liddyga lapselapse varrudel,” jätkas Billy. „Me rääkisime sellest perekonnast, ja alles eelmisel küünlapäeval, kui vaestele raha jagati, tuli mulle
Elümas – Uue Testamendi järgi valeprohvet, kes jäi pimedaks karistuseks selle eest, et püüdis maavalitsejat usust ära pöörata.