Teraspoiss. Jüri Parijõgi
äri ukse ees kõhkles ta veel kauem ja mõtles oma kõne mitu korda läbi. Kui viimaks sisse usaldas astuda, ei saanud tükil ajal sõna suust, rääkimata oma kõne ettekandmisest. Viimaks seletas ühele müüjale, kes tema poole pöördus, oma asja katkendiliselt ja kogeldes ära, lisandades tungivalt, et seda kohta on tal hädasti vaja, muidu ei saa ta oma elu korraldada.
Siin ei üllatanud ta oma kohaotsimisega kedagi. Müüja pomises tüdinult, et jälle üks abiotsija, ega teinud temast pärast enam väljagi. Jaan seisis tükk aega ukse kõrval, ja kui teist korda keegi tema poole ei pöördunud, taganes uksest välja.
Nüüd ärritus ta ja muutus pealetükkivaks. Tormas ilma aru pidamata kauplustesse sisse, jäi leti ette seisma ja nõudis nagu ostja:
„Paluksin anda mulle mõni jooksupoisi koht!”
Mõnes äris ta ei tarvitanudki sõna „paluksin”, vaid nõudis järsult ning pealetükkivalt – antagu talle mõni jooksupoisi koht. Kui talle seletama hakati, et kohta ei ole, või pealetükkivuse üle imestust avaldati, muutus ta jonnakaks ja peaaegu käratas:
„Aga mulle on seda kohta hädasti vaja, muidu ma ei saa oma elu korraldada.”
Kui ta niiviisi asjatult mõni kümmekond äri läbi oli jooksnud, jäi lõpuks väsinuna ning tülpinuna tänavanurgale seisatama.
„Nii ei saa,” ütles ta endale poolvaljusti. „Peab seda asja kuidagi teisiti korraldama.”
Kuidas seda aga teisiti korraldada, seda ta ka ei teadnud. Kahju, et üliõpilane on ära, tema oleks kindlasti teadnud head nõu anda.
Nüüd tundis Jaan nälga ja hakkas kodu poole sörkima. Ta oli väsinud ja tüdinud, jalad tundusid nõrkadena ning lõtvadena, meelekohtadel hakkas tuikama. Kusagilt poest tuli naine ja hakkas sammuma ta ees, korv käsivarrel. Jaan tundis värske leiva ja vorsti lõhna. Küll nüüd sööks vorsti ja leiba! Terve leiva ja kilo vorsti sööks korraga ära. Siin korvis on naisel kindlasti kilo vorsti ja terve leib. Tal võib seal veel muudki olla, sest leiva ja vorsti lõhna hulka seguneb teisigi toidulõhnu.
Varsti pöördus naine oma korviga põiktänavasse ja kadus Jaani silmist, aga leiva ja vorsti lõhn jäid järele ja käisid temaga kaasas.
„See on päris imelik,” arutas Jaan, „naine on oma korviga ammu kus see ja teine, aga lõhnad ei tahagi kaduda.”
Nüüd kihutas poisist mööda pritsiauto, vaskkiivritega tuletõrjujad peal. Üks tuletõrjuja seisis astmelaual ja helistas vahetpidamata kella. Jaan unustas toidulõhnad ja jooksis mõne aja autoga kaasa. Varsti kadus see aga kõrvaltänavasse, kuna Jaan jäi lõõtsutades ühe vaateakna alla seisma. See oli vorsti- ja lihakauplus. Ta surus põse vastu jahedat klaasi ja tundis imestades, et endised toidulõhnad tulid tagasi. Kust nad peaksid tulema? Naine on ju ammu ära. Ega ometi läbi aknaklaasi vorstilõhn tänavale tungi? See oleks alles imelik.
„Olgu mis on!” heitis ta viimaks tüdinult käega. „Mul vaja koju minna.”
Hooviväravas ootaski teda kojanaine ja hüüdis juba eemalt:
„Kus sa ometi olid kogu selle aja? Oleks olnud vaja üht-teist toimetada, sind ei ole aga kusagil. Hakkad mul viimati lonkimas käima. Ja „Postilehti” sa täna müümas ei käinudki? Kioskimees ütles, ei pole sind näinud. Tule nüüd sööma!”
Jaan pomises midagi vastuseks, kuid oma tõelistest käikudest ei kõnelnud sõnagi. Kellel seda vaja teada? Oleks veel üliõpilane, siis küsiks head nõu, nüüd on parem, kui jääb ainult enda teada.
Pärast õhtusööki otsis Jaan omateenitud kaks krooni välja ja poetas kojanaise ette lauale.
„Mul siin veidi lehtedemüügist teenitud raha, võta enda kätte… teinekord ehk läheb vaja,” ütles ta vabandades ja taganes ise oma aseme poole. „Ehk peaks papile arsti tooma, vaataks järele, mis viga on ja annaks rohtu.”
Kojanaisel tulid pisarad silma.
„Või sina, pojuke, annad mulle raha. Võta aga tagasi, ega ma isegi ilma ole. Sul läheb ju enesel vaja, varsti tuleb kooliaeg kätte, siis on vihikute peale hädasti vaja, võta aga tagasi!”
„Mis ma nüüd tagasi võtan, kaob viimati taskust ära. Kooliajani veel palju aega, teenin lisa. Pane pealegi oma karpi, eks ma siis küsi, kui vaja läheb. Ja kui teinekord endal ei juhtu olema, eks sa siis võta mõni sent sealt lisaks.”
Nii lõpuks jäigi. Kojanaine korjas laualt Jaani rahad ja viis need oma sentide juurde teokarpi.
”Las nad siis olla pealegi siin, kui sa nii kangesti tahad. Eks siis talvel leia eest.”
Siis kohendas kojamehe peaalust, tegi ka Jaanile aseme valmis ja hakkas rätikunurgaga liimi pühkides õhtupalvet lugema.
Pärast tule kustutamist vähkres Jaan kaua voodis ega saanud und. Nii läksid siis kõik nurja tema kohaotsimised ja teenistused. Ei ole praegusel ajal kerge kohta saada, kui sul häid tutvusi ja soovitusi ei ole, kordas ta mõttes vanemailt inimesilt kuuldud sõnu. Ja ometi on temasuurusi poisse küll kohtadel, mõnel võivad headki kohad olla. Kui palju ta on näinud jooksupoisse, kes pakke kannavad ja kirju viivad – mõned on temast palju väiksemad, aga head kohad on käes. Tema on nüüd kaheteistkümne-aastane, peale jõule saab kolmteist täis, sinna pole enam poolt aastatki aega. Ja jõu poolest ei anna ta enda-sugustele kellelegi naljalt alla. Küll on imelik, et inimene nii pikkamööda kasvab! Kaheteistkümne-aastast hobust peetakse vanaks, ehk küll on veel paras veoloom, ütles voorimees naabermajast, ja kaheteistkümne-aastane koer on juba vana. Aga kaheteistkümne-aastast inimest ei võta keegi teenistusse, põlatakse nooreks. Kui peaks tõsi olema, mis muinasjuttudes mõnikord on, et on niisugune jook, mis kasvatab suureks mõne tunniga ja annab jõudu juurde? Kui tema sellist jooki saaks! Oleks küll tore: õhtul jooksid kruusitäie rammujooki ära, hommikul oleksid suur ja läheksid ühes üliõpilasega lauavabrikusse tööle. Jooksupoisi koha peale siis ei vaatakski. Ja kojamammi võiks siis võõra pesu pesemise hoopis jätta. Ta võtaks siis endise korteri tagasi, kojanaine võiks tema juurde perenaiseks jääda… seni kui ta naise võtab, või – kuni kojanaise surmani.
Jaan vähkres rahutult voodis ja laskis mõttekujutusel pilte maalida kõigist suurist võimalusist, mis talle avanevad siis, kui ta on juba suur. Ta hakkas peaaegu kindlasti uskuma, et on selline jook… võib-olla käis siin pimedas toas vahepeal mõni hall vanamees või haldjas, kes veele nõiarohtu hulka segas, nii et see kasvatab ja jõudu annab. Vahete-vahel hakkas ta selles võimaluses kahtlema ja unistusi tagasi tõrjuma, samas aga arvas, et katsuda siiski võib, ega see midagi halba tee. Tasakesi tuli ta voodist välja, läks veepange juurde ja jõi mitu sõõmu vett. Kui vesi nüüd nõiutud peaks olema, siis on ta homme suur.
Ta sirutas jalad välja ja jäi peaaegu kindlasti uskudes kasvamist ootama. Selles ootuses ta lõpuks uinuski.
Kui ta järgmisel hommikul ärkas, puhanuna ning värskena, naeris ta oma öiste unelmate ja mõtete üle – nii kergesti ikka keegi ei kasva. Ja sellist nõiarohtu pole olemaski, see on ju ainult juttudes nii. Siiski läks ta uksepiida juurde ja mõõtis end – sinna oli kuu aja eest kriips tehtud. Ei olnud tunda, et ta oleks kasvanud. See oli aga öösi niisama mõelda, heitis ta käega ja läks õuele askeldama.
„Vaata, et sul ikka tööd ja tegevust oleks!” õpetas ta ennast ja hakkas puid lõhkuma ja poeprouale kööki kandma. Selle eest andis poeproua talle mõnikord võileiva või saiaviilaku palgaks, ajas mõne sõna juttu ja kiitis teda tragiks poisiks.
Nüüdki tuli proua ise kööki, juhatas, kuidas puid laduda ja kuhu neid panna. Lõpuks aga alustas sedasama juttu, mis oli eile kaevu juures kõnelenud kojanaisele:
„Teie peaksite katsuma linna hoolekandest abi saada. Sa räägi kojanaisele asi ära, las läheb mõni päev hoolekandeosakonda ja seletab loo ära. Sul oleks õigus saada, antakse nendegi laste peale abi, kellel isa-ema elavad, sul pole kumbagi. Paljuks see vana kojamammi ikka jõuab! Nüüd jäi vanamees ka veel maha – kas saabki tast enam elulooma. Minge mõlemad mammiga raekotta ja rääkige asi ära. Ega see mõni häbiasi ole. Sul hoolepidajat ei ole, linn peab aitama. See suutäis või kaks, mis mõnikord