Teraspoiss. Jüri Parijõgi
kui sul head soovitust ei ole.”
Siinjuures Jaan targu vaikis sellest, et ta eile kogu õhtupoolse päeva ärides jooksis ja kohta otsis. Aga poeproua jäi oma juurde ja kinnitas:
„Mis kohapidaja sina oled! Ei, ega ma seda ütle, et sa tööga hakkama ei saaks, aga sul ju veel kaks koolitalve ees. Mis kohapidaja see koolilaps on? Arutage kojamammiga asi läbi ja tehke nii, nagu mina soovitasin.”
Poeproua lõpetaski sellega jutu ja läks poodi, kuna Jaan läks taas puukuuri, istus pakule ja hakkas mõtlema, kuidas seda asja ajada ja mis teha. Kahju, et üliõpilast kodus ei ole, küsiks temalt nõu. Tuleb ikka vist nii välja, et ta oma olu ise korraldada ei saa. Kui oleks nii, et ta leiaks kuskilt palju raha, või ei… leida ta ei tahakski, ennem saadaks midagi korda niisugust, mille eest pärast suur tasu antakse, päästaks mõne rongi või… Oleks mõni hall vanamees… Kuid neid ta enam ei usu, neid pole olemas. Need on ainult muinasjuttudes ja muinasjutte ei usu ta ammugi enam. Aga tore oleks küll, kui ta oleks metsas, abistaks mõnd looma, tuleks hall vanamees, või… teeks kuningatütre terveks. Siis saaks niipalju vara, et kojanaisel poleks vaja pesu pesta ega vanu pihasooni vaevata. Kuid need on kõik tühjad mõtted, neid ei maksa pähe lastagi, otsustas ta viimaks, tõusis pakult ja jooksis tänavale.
Lõunalauas hakkas ta kojanaisega asjast ääri-veeri mööda kõnelema. Poeproua teadis rääkida, et linnavalitsusest antakse abi kehvematele, kellel ema ja isa ei ole. Mis oleks, kui nemad ka läheksid küsima? Ega küsija suu peale lööda, lõpetas ta oma jutu vanamehelikult.
„Ah sinule ka rääkis,” sai kojanaine kohe asjast aru. ”Minule on mitu korda seda nõu andnud. Ei ole siiamaani selleks mahti saanud ja arvasin ikka, ei saame omal jõul läbi. Mul on niisuke süda, et ei taha kellegi käest abi ega andi vastu võtta. Sinu ema, kadunuke, oli samasugune. Ega tal kunagi külla olnud, aga kas ta kellelegi oma häda kurtis või kuski midagi saamas käis? Ei ole mina ka eluilmaski kellegi käest abi tahtnud, aga näe, nüüd peab… või mis sina asjast arvad?”
Jaan ei vastanud midagi, vaid vaatas suuril silmil kojanaisele otsa, kes talle sel hetkel nii meeldis, et oleks tahtnud talle kaela hakata ja suud anda. Kojanaine ei kõnelnud kunagi ega ka praegu sõnagi sellest, et tema, Jaan, vanainimesele raskuseks võib olla. Kui ilusasti oskas ta alati sellest mööda minna ja kõnelda kõigest muust. Jaan taipas seda kuidagi vaistlikult, hindas kõrgelt ja oleks tahtnud omapoolse õrnusega tasuda. Ometi hoidus ta õrnusist, tõusis aeglaselt püsti ja sirutas enese välja täies pikkuses, nagu oleks tahtnud siinsamas kasvada, seda pikkust enesest välja kiskuda, milleni ta alles mõne aasta pärast võib jõuda. Siis ütles aeglaselt ja vanainimese tooniga, mida ta kojarahvaga läbi käies oli õppinud:
„Tuleks vist minna küll. Ega see mõni häbiasi ole, kui see nii on seatud, et abi antakse neile, kellel isa ja ema ei ole. Tuleks minna jah. Küsija suu peale ei lööda.”
Järgmisel hommikul pani kojanaine pesu aegsasti vee alla, kohendas vanamehe aset, andis Jaanile puhta pluusi selga ja seadis ka enese minekuvalmis. Ega siis midagi, tuleb see teekond ette võtta ja ära käia, kui korra sai sedasi räägitud.
Kui nad viimaks paljude pärimiste ja kauase otsimise peale üles leidsid õige toa ja selle laua, kus oma asja võisid ette kanda, ei osatud ametnikule asja kuidagi selgeks teha. Vana kojamammi seletas küll ladusalt, et nüüd on siis Kattai Anni surnud, seesama noor lesk, kes nende majas elas ja õmblustööd tegi. Oli hea inimene, ei tulnud temal kellegagi ütlemist ega pahandusi. Maamulda panid nad ta omal jõul, Annil endal oli ka väike tagavara, nii et kellegi abi vaja ei läinud. Ei tuleks nüüdki küsima, aga vanamees jäi maha… ja poeproua ajas ka peale. Pidasime siis poisiga aru, et kui antakse teistele, saab ehk tema ka. Ega küsija suu peale lööda.
„Kes? Mis? Kuidas?” päris ametnik kojanaise jutuvoolu vahele ja sai alles pikkade pärimiste peale seisukorrast aru.
„Kui poiss teile päris võõras on ja tal kedagi hoolitsejat ei ole, siis oleks ju parem ta varjupaika anda, andis ametnik lõpuks nõu.”
„Kuhu varjupaika?” päris kojanaine.
„Linna varjupaika.”
„Ah et siis võtaksite poisi meie juurest hoopis ära?”
„Nojaa. Varjupaiga juhataja teatas hiljuti, et tal on üks koht vaba.”
„Kulla härra, ärge seda küll tehke, et poisi ära võtate. Ta on meile nagu omaks lapseks saanud. Andke niisama mõni kroon abi, ega ma seda enda peale kuluta – Jumal näeb… Ennem annan omast käest suutäie lisaks. Ega oleks tulnudki abi tahtma, aga vanamees jäi maha ja poeproua hakkas nõu andma.”
”Kuidas arvate,” jäi ametnik lõpuks nõusse. ”Mina arvan aga, et poisil endal ja teilgi oleks parem, kui ta varjupaiga hoole all on. Ega meie täna saagi teile kindlat otsust anda. Kuulame asja järele, siis teeme otsuse ja teatame.”
Kui abisaajad kantseleist lahkusid ja kodu poole läksid, olid mõlemad norus ning löödud. Sellist lahendust ei teadnud kumbki oodata. Kojamammi arvas, et kui nad Jaani ära viivad, siis jääb elu nagu tühjaks.
„Sa ei teagi, millal ma sind hoidma hakkasin – maast madalast, sülelapsest peale…”
Jaanilgi oli kahju lahkumisele mõelda, kuid teisest küljest erutas teda meeldivalt tekkinud olukorra uudsus ja huvi tundmatu tuleviku vastu.
4
Asjaolud kujunesid lõpuks ikkagi nii, et Jaan saadeti linna varjupaika. Paar päeva pärast Jaani ja kojanaise hoolekandeosakonnas käimist tuli ametnik kohale, vaatas läbi kojarahva korteri, võttis arvele Jaani emast jäänud varanduse ja tegi siis otsuse, et poiss tuleb saata varjupaika. Poeproua käis ametnikuga kaasas ega teadnud omalt poolt muud nõu anda, kui et saadetagu aga poiss ära.
„Ega ma siis papa pärast”, seletas ta ametnikule, „poiss on korralik ja hea, ei maksa mõeldagi, et me temast lahti tahame saada. Ja kojanaisele on ta poja eest, vanainimene teeks poisi eest kes teab mis, aga näete ise, et tal rohkem on muresid ja tööd kui jaksu. Olen mitu korda mõelnud, ei võtaks poisi päriselt enda juurde, aga vanamees on vastu. Ja mis kasvatust või hoolt see poiss sedasi saab, kui üks hoiab, aga teine torgib ja on vastu.”
Kojanaine nuttis esiteks, kui teada sai, et poiss viiakse ära – nüüd võtavad vanainimeselt viimse rõõmu ja südamesooja. Oli poeprouale pahanegi, et see kogu asja algatas ning käima pani. Tema oleks poisi omalgi jõul niikaugele kasvatanud, et tast kaelakandja oleks saanud, aga nüüd võtavad ära.
Lõpuks aga leppis ta tekkinud olukorraga ja andis järele. „Ehk ongi nii parem, või mina, vanainimene, tean,” seletas ta Jaanile ja poeprouale läbi pisarate. „Mina mõtlen aga enese peale, et maja jääb tühjaks ja kõledaks, kui sind ei ole; seda ei mõtle ühtigi kas sinu eest hoolt pidada jaksan. Eks sa tee nii, kuidas tahad, ega ma sind eluea ikka jõua enda juures pidada, kui tahaksingi. Ega sa tühja kõhtu seal ikka kannata ja armu ja hoolt… Kas minugi arm ema armu vastu saab, sellest oled ikka ilma.”
Jaan ise võttis varjupaika mineku teate vastu õige segaste tunnetega. Ühest küljest oli tal kahju kojarahvast, üliõpilasest ja majast, kus ta oli elanud kogu ma lühikese elu, teisest küljest veetles aga tundmatu tulevik oma uudsuse ja teadmatusega.
Siiski käis ta paari ajalehekuulutuse järgi kohta otsimas, kus vajati käskjalgu ja õpipoisse; käis ka lauavabrikus küsimas mõnd jõukohast tööd, kergemat tööd ta ei julgenud küsida, sest ühes kohas oli talle selle peale vastatud, et kes need raskeimad tööd siis ära teeb, kui kõik aina kergemaid tahavad. Teises kohas, kus vajati õpipoissi, küsiti ta vanust ja seletati siis, et temavanused poisid üldse õpipoisi kohale ei pääse, seaduski ei luba nii noori võtta, kasvagu ta veel mõni hea aasta ja lõpetagu kool, siis tulgu tagasi.
See viimne teade masendas Jaani kõige rohkem: näib, et tal nooruse pärast üldse ei ole võimalik mingit teenistusi saada, igatahes niipea mitte. Millal ta veel saab viie- või kuueteist-kümne-aastaseks! Võib-olla ei saanud ärides jooksupoisi kohta just seepärast, et nooreks põlati, nähti juba näost ära, et ta pole veel viieteistkümne-aastane. Seesama asjaolu kergendas tal ka otsuse tegemist varjupaika