Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas
kõrval põrkas vaenlase libasõduri pooleksksrebitud makett vastu seina ja purunes tükkideks. Taipasin, et meie tulelöök oli tühja läinud. Miinid olid tabanud üksnes vaenlase libatanke. Plahvatused olid tankimaketid tükkideks rebinud ja nende lõhkirebitud jäänused mööda tunnelit laiali paisanud. Ummistust või troppi, mille oleks moodustanud hävitatud tankide vrakid ning mis oleks sulgenud läbipääsu, ei saanud tekkida. Vaenlane oli meid üle kavaldanud.
„Õhkige tunnel! Viivitamatult!,” käskisin oma alluvaid. Võitlejate reaktsiooni või vastust ära ootamata võttis mu lahinguarvuti neljanda rühma intraneti oma kontrolli alla ning aktiveeris lõhkelaengud. Sensorpilt näitas, kuidas tunnelilagi alla variseb. Kuid vaenlase tankikolonn oli jõudnud juba läbi lipsata, ainult viimased tankid jäid varingu alla.
Veel kord leidis kinnitust, et meie vanad„pantrid” on väga manööverdamisvõimelised. Neli vaenlase lahingumasinat oli rebinud end üksteise kõrvale ning tankid tormasid halastamatu seinana aina kiiremini ja kiiremini meie suunas, tunnelipõrandal vedelevat risu hooga kõrvale lükates. Tornikahurid töötasid täisvõimsusel ja laserikiired sähvisid piki tunneliseinu.
Edasised sündmused toimusid palju kiiremini, kui mul kulub aega nende kirjeldamiseks.
„Tankid murravad läbi! Granaadiheitjad! Tuld!” kõlas Sajdini käsklus.
Kriitilises olukorras ei ole paremat juhtimismeetodit kui isiklik eeskuju. Sajdin tuli millisekundiks kaitsva nurga tagant välja ning tegi granaadiheitjast lasu. Antiainegranaat rebis ühel tankil torni küljest. Kuid sellest viivust piisas, et kolme ülejäänud tanki tornikahurid said ta sihikule võtta. Kui tahes tugevast isiklikust kaitseväljast ei ole kolme tankikahuri koondtule vastu abi. Üks laserikiir lõikas mu kamraadil jalad alt, teine tema keha keskelt pooleks ning kolmas lõhestas pea. Sajdin oli läinud. Kiire ja halastav surm ühele vanale sõdurile.
Enam ei vahetatud elusid aja vastu. Iga vaenlase tankiromu maksis nüüd invasioonijalaväelase hinge. Neljanda rühma esimeses jaos oli viiel mehel granaadiheitjad, kuid mitte keegi võitlejatest ei jõudnud teha kahte lasku.
Sensorpilt näitas, et üks vaenlase tank on ikka veel terve ning on jõudnud meile üsna lähedale. Selle soomuskattele oli kinnitunud neli jalaväelast. Meil oli koos minuga elus veel viis meest.
Kaalusin mõttes, kas oleks võimalik edasi söösta ning Sajdini granaadiheitja kätte saada, enne kui tanki tornikahur jõuaks mind sihikule võtta. Lahinguarvuti teatas, et säärane katse ebaõnnestub 99,99 % tõenäosusega.
„Ärge üritage granaadiheitjaid kätte saada! See on kindel surm! Mul on rakmetes mõned tankitõrjemiinid! Kui tank meieni jõuab, panen need käsitsi paika!” täitis meie intraneti jaoülema nooremveebel Jundhonyo Surawati VII-nda hääletu karje.
Tema prototüüp oli võidelnud aastail 2112 kuni 2115 toimunud Indoneesia kodusõjas. Sõda nimetati ka riisisõjaks ning selles oli viis osapoolt. Nagu nimigi ütleb, võideldi põhiliselt maa ja toiduainete pärast, kui globaalse kliimasoojenemise tagajärjel hakkas ookean rannikualasid üle ujutama ning inimesed jäid nälga.
Nägin, kuidas ta ulatab paar väikest kapslit võitlejale enda kõrval. „Kui mul peaks miinide panek persse minema, siis sina,” kuulsin lahinguarvutis Jundhonyo sõnumit oma lahingupaarilisele.
Võitleja surus miinid pihku. Tank jõudis samal hetkel meiega kohakuti, tankitorn pöördus ning laserikiir niitis veel ühe kamraadi maha. Tankitõrjemiinid saanud võitleja hüppas tanki suunas, aga enne, kui põletav kiir teda tabas, avanes tema pihk ja miinid pääsesid sõrmede vahelt lahti. Need liuglesid kolme liblikana tanki poole.
Kaks neist jõudis välkkiirelt pöörduv tanki tornikahur tuhaks põletada, kuid üks miin haakus tanki soomuse külge. Suundlaeng tungis läbi soomuskatte ning plahvatas tanki sees, pihustades masina sisemuse molekulaarseks sodiks.
Vaenlase jalaväelased haakisid end kasutuks muutunud masina küljest lahti. Nad ei kulutanud aega meie pihta tulistamisele. Nad ilmselt teadsid, et tavalise laserpüssi kiir ei suuda meie kaitsevälja läbistada. Meil polnud samuti võimalik enam plasmaautomaatidest, ammugi siis püssigranaadiheitjatest lasta, sest vaenlane oli jõudnud liiga lähedale. Plasma- ja antiainerelvad on väga head, aga neil on ka üks puudus – iga lask alla kümne meetri kaugusele tähendaks enesetappu.
Üks vaenlase võitleja hüppas või õigemini liugles gravimootori abil minu suunas. Kehakuju järgi otsustades tekkis mul kahtlus, et tegu on naissõduriga, ning ma koondasin oma lahinguarvuti sensorpildi tema peale.
Ma ei oleks tohtinud seda teha. Nägin, et mind ründav vaenlane on noor, umbes kahekümneaastane või siis veidi vanem naine. Midagi tema näojoontes ja silmades meenutas mulle tabamatul moel Annat. Kangestusin hetkeks. Kaotasin väärtusliku osa sekundist, mida oleks olnud vaja lihaskontrolli loovutamiseks lahinguarvutile ning vaenlase eest kõrvale põikamiseks.
Naine ei löönud mind ega üritanud jalust maha rabada. Ta haaras mul hoopiski käega ümber kaela. Tema teise käe sõrmed sulgusid ümber randme ning ta väänas hooga mu pea endale kaenlasse. Ma ei jõudnud reageerida. Olin veel pooluimane, sest granaadiplahvatuste lööklaine oli mind mitu korda vastu tunneliseina virutanud.
Kahekümnekordse võimendusega lihasülikond on primitiivne, kuid see annab lihastele säärase toore jõu, millega võiks kas lõvil või isegi elevandil kaela kahekorra käänata, invasioonijalaväe võitlejast rääkimata.
Suutsin mõne hetke kogu jõudu pingutades ja naise randmetest kinni hoides sellele tapvale haardele vastu panna. See on ainult sügaval inimese hinges peituv elutahe, mis säärases olukorras võib aidata.
Samas mõistsin, et olen kaotanud. Mul polnud pääsu. Teadsin, et samal hetkel, kui ma oma käed lahti lasen, ükskõik kas siis kurnatusest või soovist mingit lööki või võtet üritada, teeb mu pea pöörde ümber oma telje. Aju ei saa pärast seda kuigi kaua toimida. Olin asjatult riskeerinud ja pidin selle eest maksma. Mu sõda oli läbi. Olin nii palju kordi virtuaalselt surnud, et mul polnud vähimatki põhjust surma karta. Mul polnud tegelikult mitte midagi kaotada.
Surm tähendas vabanemist. Vabanemist kõigest – nii sellest ebaõiglasest sõjast, vääramatust tulevikust, ahastest valikutest, kurbusest kui ka ängistusest. Ma loobusin vastupanust ja lasin käed lahti. Samal hetkel kaotasin teadvuse.
Kui ma uuesti ümbritsevat maailma tajuma hakkasin, sain aru, et seisan, plasmaautomaat raudapidi käes, tankivraki juures. Jundhonyo seisis mu kõrval ja rohkem polnud kedagi.
„Härra kapten, ma olen kuulnud, et te olete võitluskunstides kõva käsi, aga see, mida te praegu tegite, ületab tõesti inimvõimete piiri. Kuradima leidlik võte neile värdjatele automaadipäraga kuklasse äsada! Ilma teieta oleks nad mulle lõpu peale teinud. Meie jaost ei ole kedagi alles jäänud,” jõudsid allohvitseri mõtted minuni.
Vaatasin ringi ja nägin, et vaenlase sõdurid lamavad surnult maas. Üks neist lebas siinsamas näoli meie kõrval, kukal purustatud. Mind rünnanud naisvõitleja lamas kaugemal. Parem oli, et ma ei näinud tema nägu. See kõik ületas tõesti inimvõimete piiri. Kuid ega see polnudki inimese kätetöö.
„Miks sa seda tegid?” küsisin lahinguarvutilt.
„Sa ei tohi surra. Maria ennustused ei ole veel täide läinud. Sinu roll on veel täitmata. Kolonelleitnant von Strachwitz aimas ette, et sa ei ole võimeline naissoost vaenlase sõdureid tapma. Seepärast käskis ta pataljoni juhtimiskeskuse ajul programmeerida mind säärases situatsioonis sinu teadvust üle võtma,” vastas lahinguarvuti.
Kui ma pidasin oluliseks teada oma alluvate nõrku ja tugevaid külgi ning püüdsin neid hästi tundma õppida, oli loomulik, et ka mu otsene ülem käitub samamoodi.
„Kuidas on võimalik, et sa suutsid mu teadvuse täielikult üle võtta?”
„Mind aitas sinu alateadlik elutahe. See on sul väga tugev.”
Oleksin peaaegu naerma pahvatanud. „Ma lasin minna. Seda nimetad sa tugevaks elutahteks?”
„Loeb see, mis on alateadvuses. Inimene on juba kord selline olend, kes vaevleb vastandlike soovide ja mõtete