Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas
ettevalmistused tehtud. Rühmas on kolm tulejuhti elus ning tulejuhtimissüsteem häälestatud.
Viissada tankitõrjemiini on välja pandud. Teil on hea positsioon ning laskesektorid olete samuti jõudnud korralikult ette valmistada. Laskemoonast puudu ei tule. Energiareservid on küllaldased. Tulgu sealt sada kaheksakümmed kuus või tuhat kaheksakümmend kuus tanki – sa hoiad oma positsiooni ja tõrjud vaenlase rünnaku!” käskisin teise rühma ülemat.
Ma ei andnud talle psii-impulssi, sest see oli vaid hetkeline kõhklus, mida igaühel võib ette tulla. Säärane hulk ootamatult lagedale ilmunud vaenlase tanke ajaks palju kogenumagi rühmaülema segadusse.
„Sain aru. Tõrjun vaenlase rünnaku.” Leitnant Coignet tundus ennast koguvat ja enesekindluse tagasi saavat.
Olukord oli muutumas ohtlikuks. Üks vaenlase tankidiviis võitles meist läänes libainvasioonidega ning teine ootas hüppevalmilt idas. See veel puuduks, et ka põhjas järjekordne susisevatest häälikutest kubiseva nimega tankiarmee maa alt lagedale ilmuks. Lahinguarvuti manas korraks mu vaimusilma ette sensorpildi, mis näitas problemaatilist piirkonda. Tanke ilmus tõesti aina juurde.
„Siin Bravo. Vaenlane koondab meie positsioonidest umbes üheksakümmend kilomeetrit põhja pool vägesid. Dürrešhi piirkonnas on kakssada kolmkümmend kaheksa tanki maapinnale ilmunud ning vaenlase grupeering suureneb umbes viiekümne tanki võrra minutis. Esialgu pole nad meiega lahingukontakti astunud. Vaenlase rünnaku korral võib meil tekkida olukord, kus me ei suuda positsioone hoida,” saatsin pataljoniülemale sõnumi.
Kolonelleitnant von Strachwitz ei saanud mulle kohe vastata, pataljoni põhijuhtimiskeskuse aju teatas, et minuga võetakse ühendust umbes kaheksa minuti pärast.
Kaalusin parajasti, mida jõuaksin selle ajaga ära teha, kui ootamatult sähvatas mu peas täiesti kõrvaline ja hetkeolukorraga hoopis seostamatu mõte – ruumikaardil oli ju igal väiksemalgi kolkal või külal oma kohalikus keeles nimi! Kust kuradist said kõik need Dürrešhid,
Vonkvarrešhid, Shaharändëzid ja Sarrendozid kaardile ilmuda? Gort Ashrynil kõneldavat keelt ei pidanud ju MILNETi metaandmebaasis olema? Nii oli mu lahinguarvuti ju väitnud?
Mõistsin, et vaenlase tankidiviis kannab nime „Sarrendë” sel lihtsal põhjusel, et oli moodustatud Sarrendë-nimelises läänis. Niiviisi nimetati siin planeedil provintse. Naaberprovintsi nimetati loomulikult Shaharändëz. Vaenlase tehnoloogiline tase, sõjaline organisatsioon, relvastus, varustus, tugevad ja nõrgad küljed olid meie luurel kõik üksikasjadeni teada. See ei saanud olla võimalik ilma kohalikku keelt tundmata. Järelikult pidi see MILNETi metaandmebaasis igal juhul sisalduma. Kuid miks seda siis meie eest varjati?
Juba ARGOSEL oli mulle silma jäänud imelik klausel lahingureeglites, mille järgi oli meil keelatud sõjavange üle kuulata. Need tuli esimesel võimalusel loovutada sõjaväepolitseile või GALPOle. Põhjenduseks oli toodud, et see on vajalik vangide hea kohtlemise huvides. Pataljoni ohvitseridele oli see lahingureeglite punkt tundunud üsna solvav. „Kas tõesti keegi arvab, et me hakkame sõjavange, samasuguseid inimesi nagu meie, tapma, piinama või muidu halvasti kohtlema?” oli Ulysses ühel staabinõupidamisel meie alanduse sõnadesse vorminud.
Sain nüüd aru, milleks säärane klausel oli lahingureeglitesse pandud ning miks kohalikku keelt meie eest salajas hoiti. Meie kontaktivõimalused kohalike elanikega püüti viia miinimumini, õigupoolest taheti need täielikult välistada. Invasioonijalaväe võitlejate ainsaks kontaktivõimaluseks Gort Ashryni elanikkonnaga pidi jääma lahingukontakt. See mõte tundus peaaegu irooniline oma alasti tõesuses.
Lahingureeglite tahtlik eiramine võrdus käsu täitmata jätmisega, mille eest ootas detsimeerimine. Uudishimu ja suhtlemine kaasinimestega on inimlik, kuid mitte keegi ei hakka seepärast riskima iga kümnenda mehe eluga.
Milleks oli seda vaja? Miks taheti välistada meie kontaktid Gort Ashryni elanikega? Loomulikult selleks, et me ei saaks kogemata kombel teada millestki, mida võiksime ehk vaenlase käest kuulda. Aga mida ei tohtinud me teada? Mõistagi, et me ei tohtinud saada vähimatki aimu käimasoleva sõja tegelikust põhjusest. Kuid Albert Einstein VIII oli selle mulle juba avaldanud. Maa Föderatsioon ründas Calad Faeli ja Gort Ashryni Ühendkuningriiki ajamasina pärast. Aga kes teab, võib-olla ei tohtinud me veel midagi teada?
Kellele seda vaja oli? Relvajõudude juhtkonnale? Kuid milleks?
Tegelikult polnud erilist vahet, mida föderaalsete relvajõudude võitlejad teadsid või ei teadnud. Salajase informatsiooni loata avaldamine oli ju sama mis reetmine. Selle eest hukatakse kogu üksus. Seetõttu ei tee mitte keegi eales suud lahti ega pane midagi MILNETti üles. GALNETti ei saaks me niikuinii midagi üles panna, sest me ei pääse sinna. Ükski võitleja ei läheks ilmaski GNNis kuulutama, et teate, me ründame Gort Ashryni, sest nood seal tahavad enne meid ajamasinat valmis ehitada.
Siia oligi kass maetud! Või oli see koer, kelle kohta nii öeldi. Seda kõike oli vaja hoopiski presidendile ja föderaalvalitsusele. Neil oli põhjust karta, et kui sõja tõeline põhjus avalikuks tuleb, ootavad neid väga suured ebameeldivused, alatest tagasiastumisest kuni ennetähtaegsete valimisteni välja. Seepärast ei tohtinud Maa Föderatsiooni kodanikud käimasoleva sõja tegelikku põhjust mitte kunagi teada saada. Ainus kanal, kust see info avalikkuseni võis jõuda, olid föderaalsed relvajõud. Igaks juhuks tuli see infokanal kinni toppida, õigemini välistada selle tekkimine juba eos.
Nüüd sai mulle selgeks ka see, miks oli president keelanud enesekaitsejõudude rakendamise Gort Ashrynil. Sealtkaudu oleks tõde varem või hiljem mingitpidi välja tulnud. GALPO robotid ei tee aga piuksugi. Kindel see.
„Anton, just arutasime brigaadiülema ja pataljoniülematega meie olukorda,” raputas kolonelleitnant von Strachwitz mind mõtisklustest lahti. Minutid olid möödunud tähelepandamatult. „Neljas pataljon valmistab ette vasturünnaku juhuks, kui sa ei suuda oma positsioone hoida. Umbes kolme minuti pärast on neil lahinguplaan valmis ja eelkäsud antud.
Kuid see on juba kuues võimaliku vasturünnaku suund, mida brigaadi staap on planeerimas. Rünnata on aga võimalik korraga ainult ühes suunas, nagu sa isegi väga hästi tead. Brigaadi kaitsesüsteemi idaja kirdelõigus on olukord väga raske. Tõenäoliselt murrab vaenlane esimese või kolmanda pataljoni positsioonidest läbi ning vasturünnak tuleb sinna suunata. Neljandat pataljoni ei ole mõtet ka osadeks jaotada ega kompaniide kaupa vasturünnakule saata. Brigaadiülem ja neljanda pataljoni ülem ei tee seda mingil juhul.
Äsja teatas laevastiku luure, et meist põhja pool on moodustumas suurem vaenlase väegrupp. Sinu kompanii lahinguruumi ilmunud vaenlase üksus on sellest vaid väike osa. Me veel ei tea, mis üksus see on ning mis võivad olla tema võimalikud kavatsused. Igal juhul peame arvestama halvimaga. Anton, sa ilmselt mõistad, et meie olukord on muutumas kriitiliseks.
Seepärast käskisin meie pataljoni A- ja C-kompaniil senistelt positsioonidelt tagasi tõmbuda ning asuda koos D-kompaniiga portaali lähikaitsesse. Brigaadil pole reserve enam kusagilt võtta. Libainvasioonid neelasid kõik, mis meil lahingutoetus- ja logistikapataljonidest välja pigistada andis. Need suudavad praegu hädavaevu oma põhifunktsioone täita. Me peame energiat ja laskemoona juurde tootma ning hoidma portaali ümber võimalikult tugeva kaitsevälja.
Sa pead oma jõududega toime tulema. Abi ei tule enne, kui 8919. tankibrigaad on portaali läbinud. See on kõik,” lõpetas pataljoniülem üsna järsult.
„Sain aru. Hoian positsioone oma jõududega,” ei jäänud mul muud üle, kui käsust arusaamist kinnitada.
Kolonelleitnant von Strachwitzil oli õigus. Brigaadi staap võis ju vasturünnaku planeerida, aga sellega ei tasunud arvestada. Ühe pataljoniga ei olnud tõesti võimalik meie kaitsesüsteemi kõiki auke lappida.
Brigaadi neljas pataljon oli soomusjalaväepataljon kahe soomusjalaväe- ning kahe tankikompaniiga. Maabumisel oli vaenlase õhutõrje kaks lahingumasinat hävitanud, seega oli neil alles kakskümmend neli tanki. Tõsi küll, tankid olid kõige uuemad T-972 „Leopardid”. Nendega võis tõesti imet teha. Ajuvõimekuseks neli kogu inimkonna võimekust, pardal kuus relvasüsteemi, tornis kaks plasmakahurit, millega võis lasta koguni 85 kilomeetri kaugusele,