Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas
sügavusse oli vaba.
Lamasin umbes pool minutit oimetuna maas, enne kui suutsin jalad alla võtta.
„Siin kolmas. Oleme tunginud vaenlase rühmitusse. Kaotused: kolm meest, neist üks langenu. Jätkame rünnakut,” kandis leitnant Schöttli ette.
Ma ei jõudnud veel vastata, kui tuli uus ettekanne. „Siin ülemveebel Kawabata. Tungisime peaühendustunnelisse. Et seda ohutult õhkida, peame korraks uuesti tunnelist väljuma. Lõhkan grammise antiainelaengu neljakümne sekundi pärast. Väiksemast laengust ei piisa, sest see neetud tunnel on avar nagu mingi kuradi katedraal,” lõpetas kompanii veebel vandudes.
Veebel Wang Peng ei saanud ülesande täitmisest ette kanda. Langenud ei vaheta mõtteid. Tema jao meestest ei jäänud keegi puutumata, peale Pengi oli veel kaks võitlejat hukkunud. Ülejäänud olid kergemini või raskemini haavatud. Nad olid vaenlase tule enda peale tõmmanud. Palju libasõdurite makette oli pihta saanud. Nende asemel võinuksid olla meie võitlejad, kui oleksime teisiti talitanud. Laevastiku tuli oli jõudnud vahepeal vaenlase laskepositsioonidele nihkunud tankid hävitada. Viimase neist lasi Sajdin puruks.
Rünnaku edenedes langenute nimekiri pikenes ning meditsiinikonteinerid täitusid. Halastamatu lähivõitlus ühendustunnelites ning vaenlase miinid ja lõksud nõudsid uusi ohvreid. Luuresensorsüsteemid ei suutnud kõiki lihtsaid mehhaanilisi lõkse avastada. Neli võitlejat hukkus seetõttu, et ühel hetkel varises tunneli lagi neile pähe. Ei mingit miini või plahvatust.
Sisenesime koos Sajdiniga tunnelisse ning võitlesime koos lahingupaarina nagu tavalised sõdurid. See oli üksikvõitleja, lahingupaari ja pooljao lahing, siin polnud palju juhtida. Meie vastas ei olnud masinad, vaid inimesed. Meeleheitel inimesed, kes mõtlevad, et neil pole enam mitte midagi kaotada, on väga ohtlikud vastased. Meil läks kaua, üle kahekümne minuti, enne kui suutsime künka sisemuses paiknevad punkrid ja ühendustunnelid vaenlastest puhastada.
„Siin kolmas. Meie sektor on vaenlastest puhas. Kaotused: kaheksa meest, neist neli langenut. Viimased ellujäänud vaenlased soovivad alla anda. Võtan nad vahi alla,” sain lõpuks leitnant Schöttlilt kauaoodatud teate.
„Väga hea. Kohelge sõjavange hästi. Nad on samasugused sõdurid nagu meie. Nad täitsid oma kohust,” tuletasin oma alluvale meelde. Kaotused olid suured ning võitlejad kamraadide huku tõttu vihased. Võitlejate emotsioone tuli kontrolli all hoida, enne kui need vaost välja löövad.
„Sain aru. Talitame vangidega nii, nagu määrustikus ette nähtud.” Mingit muud vastust või suhtumist polekski ma Hubertilt oodanud.
Paraku ei kohelnud vaenlane meid sama hästi. Paari minuti pärast kuulsin oma peas sosinat: „Leitnant Schöttli, vanemveebel Kowalski ja veel kolme võitleja lahinguarvutid jäid tummaks.”
See võis tähendada vaid ühte – inimteadvus, mille osa nad olid olnud, mille juurde kuulunud – oli lakanud olemast. Võitlejad pidid olema surnud.
„Siin kolmas. Olen veebel Asgedom, esimese jao ülem. Võtsin rühma juhtimise üle. Rühmaülem ja rühmavanem said surma. Tunnel varises kokku ning mattis kõik enda alla. Keegi vaenlastest käivitas ilmselt lõksu. Nad ainult teesklesid allaandmist. Veel kolm võitlejat jäi koos vaenlase sõduritega varingu alla. Oleme nüüd ainult osaliselt võitlusvõimelised. Oleme ainult osaliselt võitlusvõimelised,” kordas veebel Asgedom veel kord üle.
Tajusin, kuidas jaoülem püüab olla rahulik ning pingutab, et oma emotsioone vaos hoida. Oli tunda, et rühmaülema ja – vanema üheaegne hukkumine ning vaenlase sõdurite alatu käitumine on teda vapustanud.
Kowalski ja Asgedomi prototüübid olid mõlemad Teise maailmasõja aegsed mehed. Esimene ja Teine maailmasõda olid andnud föderaalarmeele miljoneid mehi. Ainult Suurinvasioon oli andnud rohkem. Tadeusz Kowalski oli võidelnud Poola vastupanuliikumises ning hukkunud 1944. aastal Varssavi ülestõusu ajal. Moges Asgedom oli võidelnud Etioopia eest ning langenud 1935. aastal, kui põhiliselt vintpüsside ja odadega relvastatud Etioopia armee suutis pool aastat vastu panna tankide, suurtükkide ja lennuvahenditega varustatud Itaalia relvajõudude agressioonile. See oli sõda, kus itaallased puistasid taevast keemiarelva vihma asemel.
Värvilises tabelis, mis näitas kompanii lahinguvõimet ja kaotusi, põlesid nüüd nii kolmas kui ka neljas rühm punasena, ülejäänud allüksused olid kollased. Vandusin vaikselt endamisi.
„Asuge vaenlase vanadele kaitsepositsioonidele kõrgendiku lõunaja idaküljel. Korrastage positsioone nii palju kui võimalik. Olen otsustanud liita kolmanda ja neljanda rühma üheks allüksuseks ning vanemveebel Ahmadinejad võtab teie juhtimise üle,” tegin oma kiire otsuse veebel Asgedomile teatavaks. „Miks pidid nad mõlemad koos rühmavanemaga minema neid libasõjavange vahi alla võtma? Neetud, oleksin pidanud Hubertit hoiatama,” mõtlesin kahetsedes juhtunule.
„Sain aru. Liitume neljanda rühmaga ning vanemveebel Ahmadinejad võtab meie juhtimise üle,” teatas veebel Asgedom. Mulle tundus, et see otsus oli talle kergenduseks.
Tegin oma otsuse ka Sajdinile teatavaks. Too võttis kolmanda rühma järelejäänud võitlejad kohe oma juhtimise alla ning formeeris nad ümber kaheks jaoks.
Biosensoorne akustika näitas nüüd, et ainsad elusad inimesed kõrgendikul 443,8 oleme meie. Siin oli olnud kaks vaenlase jalaväekompaniid, nende kõnepruugis sadakonda. Kahest künkanõlval positsioonidel olnud tankikompaniist oli järele jäänud vaid purustatud vrakid. Veel kolme vaenlase tankikompaniid oli sama saatus tabanud juba varem, kui nad olid üritanud kohe invasiooni alguses meie kolmandast rühmast üle rullida. Vanemveebel Kawabata allüksuse poolt õhitud peaühendustunneli rusude alla oli jäänud veel vaenlase sõdureid ja lahingutehnikat.
Künkanõlvadel ei olnud enam metsa. Plasmalaengud ja antiainegranaadid olid maapinda tundmatuseni muutnud ja räsinud. Mitmes kohas oli pinnas sõna otseses mõttes üles sulanud ning klaasistunud. Kuid kõrgendik ise oli alles ning kaheksa geisrit purskasid tankiromude seas, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Võib-olla tõesti andsid nelisada ühe kümnendiku grammist antiainegranaati kokku keskkonnasõbralikuma efekti kui üks neljakümnegrammine lõhkepea? See polnud minu otsustada.
Oli aeg pataljoniülemale tehtust ette kanda.
„Siin Bravo. Kompanii ülesanne on täidetud. Kõrgendikud 286,0, 318,6 ja 443,8 on meie valduses. Ümbritsev lahinguruum on meie kontrolli all. Kaotused operatsiooni algusest: viiskümmend kaheksa meest, neist kakskümmend viis langenut. Kolmanda rühma ülem leitnant Schöttli hukkus. Suurte kaotuste tõttu formeerisin kolmanda ja neljanda rühma ümber ning liitsin üheks allüksuseks. Oleme vaid osaliselt lahinguvõimelised. Meie energiaressursid on ammendunud,” lõpetasin ettekande napi tõdemusega.
Andmed vaenlase kaotuste, haavatute tervisliku seisundi ning kulutatud laskemoona kohta edastas mu lahinguarvuti otse pataljoniülema arvutile. Kuid need ei jäänud tähelepanuta.
„Te olete hävitanud viis vaenlase tankikompaniid ning kolm jalaväekompaniid?” See oli pooleldi küsimus, pooleldi konstateering.
„Seda tegi põhiliselt lahingulaev BISMARCK. Meie osaks oli vaid tulejuhtimine,” vastasin.
„Annan sulle kolmkümmend teravatt-tundi energiat. See on meie viimane varu. Pataljoni olukord on muutunud kriitiliseks. Tankidiviis „Sarrendë” on jätkanud liikumist ida suunas. Vaenlane on meie varjuteatri läbi näinud ega ole libainvasioonidele reageerinud. Vaenlase luure jõuab teie positsioonideni umbes seitsmeteistkümne minuti ning esimene ešelon umbes kahekümne ühe minuti jooksul. Brigaadiülem otsustas kolmandat pataljoni esialgselt planeeritud maabumisalal mitte maandada. Kolmas pataljon on alustanud maabumist neljanda pataljoni maabumisala lääneosas.
Püüdke võita aega ja viivitage vaenlase edasiliikumist vähemalt kakskümmend minutit alates lahingukontakti saavutamise hetkest,” andis pataljoniülem seejärel mulle käsu. „Vaenlane ei tohi mitte mingil juhul rünnata meie kolmandat ja neljandat pataljoni maabumise ajal.”
Esialgse plaani kohaselt pidime julgestama kolmanda pataljoni maabumist ning üksus pidi maabuma meie lahinguruumis. See plaan polnud enam teostatav. Kolmas pataljon ei saanud maabuda otse vaenlase tankitorude ette.
See