Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas
Taevasse on ilmunud veel kaks tähte. Langevad hommikutähed on nii kaunid,” näitas lahinguarvuti mulle vaimusilmas Gort Ashryni lähikosmoses laialihajuvaid lahingulaeva jäänuseid. Väga kaugelt vaadatuna näisid need tõesti langevate tähtedena.
Ma ei reageerinud.
„Sa olid väike poiss, kui minust sai sinu lahinguarvuti. Sa nägid siis maailma hoopis teisiti. Sinu maailm oli siis väga ilus. Ma õppisin sinult maailma nägema. Sa oled nii palju muutunud, et sa ei märka enam maailma enda ümber ega tunne ära, kui selles on midagi kaunist.”
„Raske on leida maailmas midagi ilusat, kui käib sõda ning inimesed surevad ümberringi nagu kärbsed,” vastasin lahinguarvutile.
„Ei, see ei ole nii. Just siis on õige aeg ümbritsevat maailma märgata,” ei jäänud lahinguarvuti minuga nõusse.
Edasi läks kõik nagu minema pidi. Kõigepealt astus lähenevate tankidega võitlusse ning hävitati vaenlase poolt meie lahingutoetusrühm. Kui tankid olid jõudnud kahekümne kilomeetri ehk kahe lennuminuti kaugusele, jõudis järjekord jalaväerühmade kätte. Jagu jao järel lakkasid allüksused või täpsemalt öeldes järelejäänud vähesed võitlejad olemast.
Jõudis kätte hetk, mil värvilisest tabelist, mis näitas kompanii lahinguvõimet ja kaotusi, kadus viimane punane ruuduke ning tabel muutus üleni mustaks. Kakskümmend kuus minutit oli möödunud hetkest, mil minu juhitud tuli oli esimesed vaenlase tankid hävitanud. Olime ülesande täitnud ja vahetanud oma elud aja vastu.
Olin oma kompanii viimane mees. Nüüd oli minu kord punkrist välja tulla. Tunnel oli sisse varisenud. Pidin endale rusude vahel teed tegema ning mul kulus paar minutit, enne kui suutsin ennast ühest kitsast kohast läbi kaevata.
Kui ma künkanõlval püsti tõusin ja ringi vaatasin, näitas sensorpilt täiesti purustatud, sõna otseses mõttes rohkem kui maatasa tehtud positsioone. Vaenlase tankid sõitsid takistamatult meie positsioonidest üle ja mööda ida suunas. Ümberringi vedeles kümneid ja kümneid purustatud tankivrakke.
„Sada üheksakümmend kuus tanki,” teatas lahinguarvuti mulle lahingu tulemuse. Käskisin tal saata pataljoniülemale ettekande. Mul endal polnud enam midagi öelda, sest olime juba jumalaga jätnud.
Lahinguarvuti oli mulle ette heitnud, et ma ei märka enam maailma enda ümber. See etteheide oli mulle hinge läinud ning öeldu mõte kohale jõudnud. Muidu ilmselt poleks ma märganud kõiki neid detaile, mida nüüd nägin. Kõigepealt panin tähele, et vaenlase tankid, mille olime hävitanud, olid valdavas enamuses tankimaketid. Nende seas oli vaid mõni üksik ehtne tank.
Mul tuli ligi pool minutit oodata, kuni mulle tähelepanu pöörati. Kuna seisin täiesti rahulikult paigal ega liigutanud end, jäi üks tank hõljuma otse mu nina ette paarikümne meetri kaugusele. Vaenlased oletasid ilmselt, et soovin alla anda ega avanud seepärast tuld.
Vaatasin tanki tähelepanelikumalt ning nägin, et see näeb tõesti välja nagu meie vana „panter”. Kuid selle soomusel oli kummaline, mingi mardika või sitika kujutisega embleem koos tundmatu kirjaga. Kiri tundus mulle sama võõras nagu ar´asw´arhanghirite märgid, kui ma neid esimest korda nägin.
Püssigranaadiheitjast ei ole mõtet tanki lasta, sest sellega ei tee lahingumasinale midagi. Et vaenlane mu kavatsusi valesti ei mõistaks, tõstsin vaid relva ning suunasin tanki poole. Ikkagi läks mitu sekundit, enne kui vaenlane lõpuks reageeris, tornikahurist halastuslasu sooritas ning pilt kadus.
Kui ma uuesti teadvusele tulin, tundsin esialgu vaid kohutavat, kõige viimasessegi ajusoppi tungivat peavalu. See on ikka nii, kui minna psii-võimete kasutamisega liiale.
Muud emotsioonid ja mõtted tulid alles hiljem.
Seekord oli meil läinud kahest eelmisest korrast paremini. Olime vastu pidanud üle kahe tunni ning täitnud kõik lahinguülesanded. Esimene kord ei jõudnud kompanii isegi planeedi pinnani. Teisel korral tehti meile tunni ajaga lõpp peale.
Teadsin, et rohkem Gort Ashryni invasiooni holosimulatsioone enam ei tule. Operatsiooni ettevalmistused olid jõudnud niikaugele, et sõjamängude aeg sai läbi. Ma ei mäletanud, et oleksin kunagi osalenud kolmes järjestikuses kaotusega lõppenud holosimulatsioonis. Olin rohkem kui väsinud. Olin omadega täiesti läbi. Mul oli tunne nagu tühjakspigistatud apelsinil. Või oli see sidrun. Mingi puuvili see igatahes oli.
„Ütle, mitmes kord oli see mul holosimulatsiooni ajal virtuaalselt surra,” küsisin lahinguarvutilt.
„Kui kooliajast peale kõik korrad kokku liita, siis oli seekord kolmekümne kaheksas,” vastas arvuti.
Lahinguarvuti oli mulle meelde tuletanud, et pean uuesti õppima maailma tajuma. Nüüd ma siis tajusingi üht põhjust, mis võib muuta föderaalarmee sõdurile suremise kergeks. Kui peab nii palju kordi virtuaalselt surema, siis ei tee ühel hetkel enam vahet, kas surrakse virtuaalselt või reaalselt. Tõeline invasioon Gort Ashrynile võib siis tunduda kõigest järjekordse holosimulatsioonina ning maailm näida vaid pelga varjuteatrina.
15. PEATÜKK
Operatsioon „Suurinvasioon Kaks”
„Kommodoor Fleming tahab sind näha. Ta palus, et sa tuleksid nii kiiresti kui võimalik tema kabinetti,” tegi lahinguarvuti mulle teatavaks.
Olin alles mõne minuti eest ärganud. Kahekümne neljast tunnist, mille kolonelleitnant von Strachwitz pärast viimast holosimulatsiooni pataljoni ohvitseridele ja allohvitseridele puhkuseks oli määranud, oli neliteist juba möödas. Reakoosseis sai taastumiseks poole rohkem aega. See oli ikka nii ja on föderaalarmees alati nõnda olnud. Ohvitseride kohus on hoolitseda sõdurite eest. Pataljoniülem ise puhkas kindlasti veelgi vähem.
„Kurat, et kõik need tarkpead kokku ei suuda ükskord ometi mingit uneasendajat välja mõelda,” kirusin endamisi. Paraku ei suutnud. Unevajadust võis küll kurnatusevastase profülaktikaga vähendada ning teatud piirini ka edasi lükata, kuid seda ei saanud teha lõputult.
Une tõrjumisega liialeminek võis ühel hetkel karmilt kätte maksta. Kuigi olin teeninud föderaalarmees üle kahekümne bioaasta ning pidanuks olema kõigega harjunud, oli mul ikkagi raske taluda unevaegust, mis intensiivse tegevuse perioodidel on sõduri lahutamatuks kaaslaseks.
Õnneks vähemalt pea enam ei valutanud. Pärast kolmandat invasiooni läbimängimist oli mul nii halb olla, et läksin Veterinaari juurde. Too ei võtnud mitte midagi ette, ütles vaid, et kahe ööpäeva pärast peab valu iseenesest üle minema, ning peaasi on mitte sekkuda.
Minu üllatuseks oli valu juba läinud. Õigupoolest olin seda varemgi märganud, et psii-võimete viimase piirini pingutamine oli muutunud kuidagi kergemaks. Pärastine valu, tühjusetunne ja ahastus hakkasid järjest kiiremini üle minema.
Võib-olla sellepärast, et äratusejärgne aeg oli olnud üksainus košmaarse unenäona näiv psii-võimete üle viimase piiri rebimine. Abi vajavaid võitlejaid, kes ei suutnud pärast liiga pikka kosmoserännakut ennast identifitseerida oli olnud kokku kolmsada nelikümmend seitse meest. See tähendas kolmesada neljakümmet seitset psii-impulssi vähem kui kuu aja jooksul. Sada kaheksa võitlejat toibus. Ülejäänuid ei suutnud ma aidata.
See oli statistika. Lahinguarvutid olid muutnud maailma numbriliseks, protsentuaalseks, detailseks ning täpseks. See oli nagu digitaalne põrgu meie peas. Kuid pole mõtet üritada kirjeldada seda vaimset põrgut, mida tähendab kolmsada nelikümmend seitse psiiimpulssi vähem kui kuu aja jooksul. Kuid inimene harjub kõigega, tuleb välja, et ka psii-võimete kuritarvitamisega.
Ma ei tea, kas sada kaheksa oma mina uuesti leidnud meest on hea või halb tulemus. Rohkemat polnud minu võimuses. Ilma Maria antud psii-impulsita ei oleks ma suutnud kõike seda alustadagi. Kuid sellest oli abi vaid esimesel nädalal. Ülejäänud ajal tuli omal jõul hakkama saada. Pärast seda lõpupoole segase hallutsinatsioonina tundunud maratoni pidin ise ka nädalajagu ARGOSE hospidalis viibima ning toibuma.
Kuna mul oli veel kümme tundi puhkeaega, võisin rahuliku südamega kommodoori juurde