Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas
on sinu ja Maria vahel asetleidnud telepaatiline kontakt läbi aja. Oled sa kohe valmis või tahad mõne minuti mõtteid koguda?” tabas mind uus üllatus.
Neelatasin korra. Tundsin, kuidas kurk kuivab. „Kui lubate, siis ma mõtleksin mõne hetke ning jooksin klaasi vett,” palusin arsti.
Viiv hiljem ilmus veeklaas lauale. Võtsin istet ning rüüpasin tubli lonksu. Ega ma ei jõudnud ega osanudki suurt midagi mõelda. Peagi hüppasin uuesti püsti, sest kommodoori kabinetti ilmus tõesti justnagu eikusagilt Albert Einstein VIII.
Loomulikult oli see vaid lugupeetud teadlase holokujutis. Tal olid tõesti hallid sakris juuksed nagu tema prototüübilgi ning seljas riideese, mille nimeks ma teadsin olevat ülikond.
„Tere, Alex,” pöördus ta kommodoori poole. „Polegi sind ammu näinud. Muide, mundris näed sa välja nagu pingviin. Ja sina oledki see noormees, kellega on juhtunud mõningaid huvitavaid asju?” Teadlane vaatas mind uurivalt.
„Kapten Anton Irv VIII, härra… kindral ütlesin igaks juhuks. Häbi tunnistada, aga ma ei teadnud Albert Einstein VIII auastet. Ka mu lahinguarvuti ei teadnud. Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistus on nii salajane asutus, et selle kohta ei tea vähemalt invasioonijalaväes peaaegu mitte keegi mitte midagi. Liiguvad vaid ähmased kuulujutud, mida kõike seal tehakse. Aga ma ei saanud eksida. Sellisel tasemel mees ei saanud olla keegi muu kui kindral.
Teadlane pahvatas naerma. „Mu noor sõber, võid mind kutsuda lihtsalt Albertiks. Sellest piisab mulle täiesti. Samuti tänan sind minu teadlasekarjääri kõige silmapaistvama ülendamise eest.”
Sain aru, et olen jälle teinud vea. Teadlastega suhtlemine ei tahtnud mul kuidagi välja tulla.
„Anton, kas ma tohiksin näha sinu ja su tütre vahel asetleidnud ekstemporaalse kontakti salvestust? Mõistan, et tegu on teie mõlema sügavalt isikliku asjaga, aga mulle pakub juhtunu huvi puht temporaalfüüsiku vaatepunktist. Sinu tütre nimi on Maria Serova ja ta on Feng Shanqi Terraformingu direktorite nõukogu esinaine?” pooleldi küsis, pooleldi konstateeris ta seejärel.
„Jah,” vastasin lakooniliselt. Otsustasin endamisi, et mida vähem ma suud paotan, seda parem.
„Väga huvitav,” pomises teadlane selle peale oma nina alla. „Tõepoolest, väga huvitav.”
Mu lahinguarvuti projitseeris kabinetti mahuka holokujutise ning teadlane jälgis seda tähelepanelikult. Ta keskendus vahepeal teatud detailidele ning vaatas paari kohta mitu korda.
Möödus üsna kaua aega. Istusin vaikselt oma kohal. Söandasin vaid veeklaasist paar lonksu rüübata.
Lõpule jõudnud, vaikis Albert Einstein VIII tükk aega. Lõpuks ta lausus: „Kui oleksin näinud seda holokujutist viis- või kuuskümmend aastat tagasi, oleks see säästnud mulle umbes kakskümmend aastat uurimistööd. Nüüdseks oleme aga niikaugel, ei võime siirata ajas nii elektromagnetilisi laineid kui ka ainet. Suurprojekt MANHATTAN XII on jõudmas lõppfaasi.”
„MANHATTAN XII? Mis projekt see on?” küsisin spontaanselt. Olin hetkega endale antud lubaduse unustanud.
„Sõjalise otstarbega null-siire ajas. Kui meie luure sai umbes paarikümne aasta eest teada, et Calad Faelil on analoogse projektiga jõutud üsna kaugele, suurendati MANHATTAN XII-le määratud ressursse alguses üle kahekümne korra ning paari aasta eest koguni ligi viiskümmend korda,” selgitas teadlane lahkelt.
See oli suur uudis, et ajas rändamine on võimalik. Mõnes teises kontekstis oleks see mind kindlasti palju rohkem rõõmustanud.
„Kas föderaalvalitsus arvab tõesti, et Calad Faeli ja Gort Ashryni taolised kolkaplaneedid kujutavad Maa Föderatsioonile mingit sõjalist ohtu? Et nad võtavad kätte, ründavad meid oma ajamasina abil minevikus ning muudavad sellega ajaloo kulgu?” küsisin täielikku hämmastust väljendava tooniga.
„Ma ei tea, mida president, Senat ja valitsus mõtlevad. Tean ainult seda, et ausus ei ole kunagi olnud poliitikute voorus. Et seda teada, pole tõesti vaja teaduslikele meetoditele rajatud analüüsi.”
„Kas te juhite seda projekti?”
„Oh ei. Olen kõigest Albert Einstein VIII. Ma püüan vaid mõista, mis meie Universumis toimub. Ma ei ole administraator. Selleks on meil alati mõni Oppenheimer, Koroljov või Speer olemas.” Teadlane muigas ning jätkas hetke pärast: „Ma ei ütleks, et sellest, mida ma nägin, poleks kasu. Nähtu lükkab empiiriliselt ümber destruktiivse ajavoo pseudoteooria. See on tõesti hämmastav, kui absurdseid mõtteid esitavad mõnikord inimesed, kes ise peavad end tõsiseltvõetavateks teadlasteks.”
Sama hästi oleks Albert Einstein VIII võinud öelda abrakadabra. Ma ei saanud mitte mõhkugi aru. Teadlane nägi, et olen kimbatuses.
„Mu noor sõber, see on tegelikult imelihtne. Toon sulle paar näidet. Kui üle tuhande aasta tagasi teostati esimest korda plahvatuslik termotuumareaktsioon, arvasid mõned teadlased tõsimeeli, et kogu planeedil Maa leiduv vesinik võiks reaktsiooniga ühineda ning maakera õhku lennata.
Kui viissada aastat tagasi tekitati eksperimentaalselt esimene „must auk”, arvasid mõned taas, et see võiks geomeetrilises progressioonis kasvada ning maakera alla neelata. Eelmisel sajandil, kui me õppisime antiainet genereerima, tasakaalustama ning nii plahvatuslikult kui ka kontrollitult aineks tagasi muutma, arvasid mõned jälle, et säärased protsessid võiksid ohustada aine ja antiaine tasakaalu meie Galaktikas.
Destruktiivse ajavoo teooria on täpselt samasugune. Selle autorid väidavad, et mineviku- või tulevikusündmuste mõjutamine võib destruktiivselt mõjutada aja kulgu tervikuna. Tundub see sulle usutav?”
„Ei,” vastasin kõhklematult. „Muidu oleks minu tegevus ajavoole juba destruktiivselt mõjunud.”
„Alex, nagu näha on meie noor sõber võimeline loogiliselt mõtlema, mida paraku ei saa väita mõne lugupeetud kolleegi kohta,” pöördus teadlane korraks irooniliselt laevaarsti poole. „On vähe tõenäoline, et ilma sinu sekkumiseta oleks Maria saanud Feng Shanqi Terraformingu direktorite nõukogu esinaiseks. Pigem oodanuks teda elus ees tõsised probleemid. Käesolev hetk ja seda enam tulevik on selle sündmuse mõjul kahtlemata teistsugused, kui need olnuks ilma selleta. Õnnitlen sind, Anton. Sa oled esimene inimene, kes on teadaolevalt teostanud reaalsuse muutuse minevikus, millel on tegelik mõju meie olevikule ja tulevikule.”
„Aga… ma ei saa siiamaani aru kuidas võis see juhtuda? Kuidas see tehniliselt võimalik on?” küsisin kobamisi.
„Siin pole midagi keerulist. Maria aju tekitatud telepaatilised impulsid kanduvad ruumis edasi elektromagnetiliste lainete kujul nagu mis tahes muud inimaju genereeritud impulsid. Erandlike vaimsete võimete vallas on Maria näol tegu aga ilmselge anomaaliaga.
Võime lähetada telepaatilisi impulsse mitte ainult ruumis, vaid ka ajas, on ilmne osa sellest anomaaliast.
Loomulikult on tegu ülinõrkade lainetega, mis peaksid kiiresti sumbuma ega tohiks tõenäosusteooria järgi kuhugi välja jõuda. Siin on loomulikult küsimus vastuvõtjas, täpsemalt sinus ja sinu sümbiootilises seoses oma personaalarvutiga. Personaalarvuti toimib teatavasti null-side jaamana, mille üks funktsioon on informatsiooni vastuvõtmine.
Loomulikult ei olnud sinu lahinguarvuti võimeline ise Maria ajust lähtuvaid impulsse vastu võtma. Ta saatis vaid järelepärimise MILNETi. Keegi kusagil MILNETis, tõenäoliselt Vladikosmosel, sattus olema kohas, kus oli võimalik Maria ajust lähtuvaid impulsse vastu võtta. Lahingukooli territooriumil paikneb ka MILNETi kohalik server ja planeetidevahelise null-side jaam. Serovide perekond elas lahingukooli lahedal. Need kokkusattumused tõenäoliselt muutsidki sinu ja su tütre vahelise ekstemporaalse telepaatilise kontakti võimalikuks.
Ning loomulikult on juhtunu katseliselt tõestanud veel üht asja. Mis see olla võiks, mu noor sõber?” küsis ta järsku.
Mõtlesin hetke.„Et reaalsuse muutus minevikus avaldab tegelikku mõju meie olevikule ja tulevikule,” vastasin üsna kindlalt teadlase oma sõnadega.
„Nagu