Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas
oli nähtavasti selleks presidendilt eriloa saanud. Ta oli vahetanud kõik, mis tal oli, isegi oma nime, ühe naise armastuse vastu. Kõik selle võrrandi tundmatud asetusid oma kohtadele.
Tal lasti minna, kuna sõda oli läbi. Rahu ajal polnud nii ohtlikku meest enam vaja. Nüüd mõistsin ka seda, miks Tian Guan IV oli saanud välimarssaliks ja relvajõudude juhatajaks. President Dong Yuan oli nähtavasti oletanud, et piisab tema määramisest ametikohale, ja sõda ongi võidetud.
„Rrafšh, on aeg anda sulle ssérallëri nõuanne. Isand Äilën Selandë kogenud vastane. Ära teda alahinda. See oleks suur viga.
Väljakutsuja siseneb areenile valge sissekäigu kaudu. Kohe, kui heerold on teie kahevõitluse välja kuulutanud, mine areenile. Ära unusta kummardamast kesktribüüni suunas, kus istub lääniisand.
Pane noad maha ja ütle: „Ma võtan oma surmaväljakutse tagasi juhul, kui isand Äilën Selandë LXXXIV vabandab avalikult Tema Tähehiilguse ees!”
Sa lubasid tema emale, et ei tapa teda. Selle sammuga oled sa oma lubaduse täitnud. Kui isand Äilën Selandë on vähegi mõistlik mees, siis ta vabandab. Kuninganna ees vabandamine ei riiva isanda au. Sel juhul on naise au puudutav tüliküsimus leidnud lahenduse ning asi piirdub tavalise käsitsivõitlusega.
Kui ta on nii rumal, et ei nõustu vabandama, võta noad ja võitle, aga ära teda tapa. Võida ja andesta talle. Sel juhul jääb nende koda sulle võlgu teene, mille peavad hüvitama koja emandad. Ühel päeval võib sellel auvõlal olla hindamatu väärtus.
Anna talle ainult enne hea keretäis. Purusta tal nii palju luid, nagu vähegi saad, aga ära kordagi pähe löö. Kümmetuhatkonnaülem on isand Äilën Selandët kaks korda manitsenud, et ta ei noriks ilmaasjata tüli, aga ta pole nõuandeid kuulda võtnud. Neid, keda sõnad ei õpeta, õpetab ainult valu.
Kui ta peaks sind uuesti kogu areeni ees solvama, ei jää sul üle muud, kui tal kõri läbi lõigata. Emast on muidugi kahju, aga pole midagi parata, lastega tuleb tegelda õigel ajal. Pärast teist sünnipäeva on juba hilja kedagi kasvatada, aga pärast kolmandat kasvatatakse isandat ainult verega.
Sinu võitlusstiil on väga kiire. Kahevõitluse liiga varane lõpetamine ei ole kombekas. Rahvas on rahul, kui isandad üksteist peksavad ja tapavad. Kui seda tehakse veel ka stiilselt, aeglaselt ja vaatemänguliselt, pole publik mitte ainult rahul, vaid lausa vaimustuses. Isand peab võitlusareenil näitlema paremini, kui näitleja kuningliku teatri laval.
Pea meeles, et kümned tuhanded inimesed on ostnud areenile kalli pileti. Võitlusareenid on kuninglikule kassale oluline tuluallikas, millest rahastatakse valdav osa Kuningliku Koja heategevusest. On Tema Tähehiilguse ja ühiskondliku stabiilsuse huvides, et areenid oleks rahvast täis.
See oli minu nõuanne strateegilises plaanis. Võitlustaktikast räägime siis, kui hakkame soojendust tegema.”
Seejärel tegin isand Cerën Orianë juhtimisel läbi keerulise soojendavate ja ettevalmistavate harjutuste kompleksi, mis kestis koos vahepealsete mediteerimistega üle kahe tunni. Sain ka mitu kasulikku nõuannet, kuidas paremini võidelda.
Viimane käsitsivõitlus oli lõpule jõudmas. Oli aeg ssérallërit tänada. Seda võis teha mitmel moel.
„Auväärt isand, te teate, et olen liiga vaene, et saaksin endale lubada teie kojale, isikule ja nõuandele väärilist tänukingitust. Kui lubate, väljendaksin oma tänu hea soovina.”
Hea soov, millel usuti olevat maagiline jõud, oli vaeste isandate tavaline viis oma ssérallëri tänamiseks. „Ma kuulan,” soostus isand Cerën Orianë lahkelt.
Mu lahinguarvuti ei saanud eksida. Seda nime oli vastuluurest tulnud ettekannetes korduvalt mainitud. See pidi juhtuma kahe ajatsükli pärast, või oli juhtunud vähemalt selles reaalsuses, kust ma tulin. Polnud raske hoomata, mis oli mind sellele võitlusareenile toonud. Pidin andma tõuke, nagu olin kunagi andnud oma tütrele.
„Ma soovin, et kui tuleb Tema Tähehiilguse kuninganna Alcallendë, Kolmekümne Üheksanda Omanimelise aeg panna kaela kahe kalliskiviga valitsejakee, nimetaks ta teid Kuningliku Nõukogu esimeheks. Vaevalt olete ise sellest kunagi mõelnud või unistanud, kuid oleks parem Kuninglikule Kojale ja kõigile seisustele, kui sel kohal oleksite teie, aga mitte mõni küündimatu isand, kes ise tahaks väga seal olla.”
Isand Cerën Orianë vaatas mind pika läbitungiva pilguga. Korraks tundus mulle, et ta on aru saanud, et ma ei ole see, kellena esinen, aga võib-olla mulle ainult näis nii. Ta ei öelnud midagi, isegi ei tänanud.
Kuulsin publiku röökimist. Viimane käsitsivõitleja oli lõpuks oma vastasest jagu saanud. Pikkamisi jäi kära vaiksemaks.
„Isand Rrafšh Dörrëräšh I kutsub välja isand Äilën Selandë LXXXIV, oma Ema, Tema Tähehiilguse kuninganna Alcallendë, Kolmekümne Kaheksanda Omanimelise, solvamise pärast. Tulge, isandad, ja võidelge, kuni veri uhab solvangud ja surm matab häbi!” kuulutas heerold lõpuks. Nii oli iidsetest aegadest peale isandaid surmavõitlusele kutsutud.
Häälevõimendajad kandsid heeroldi sõnad üle areeni. Caladál kõlas nagu laul, mida vahepeal kraapis mu rënkešhikeelse nime krigin.
Pärast neid sõnu jäi võitlusareen haudvaikseks. Tema Tähehiilguse solvamine oli ränk tegu.
Isand Cerën Orianë kummardas kergelt.„Mine nüüd,” lausus ta.
Kummardasin vastu ning läksin valgest väravast läbi.
Kuninglikul kassal polnud täna põhjust pettuda. Areen oli publikut puupüsti täis. Kaheksakümnel tuhandel kohal oli istet võtnud vähemalt sada kümme, kui mitte sada kakskümmend tuhat pealtvaatajat. Ainuüksi sõjaväelasi võis olla üle kolmekümne tuhande.
Sõjaväeüksustel olid eraldi kohad. Sõdurid tundis ära väljalülitatud moondekatetega välivormi halluse ja relvapüramiidide järgi nende sektoris. Nägin relvahoidlate kohal kaitseväljade kergelt sinakat sädelust. Kahevõitluste ajaks olid need ohutuse mõttes lukustatud. Kõik oli hoolikalt läbi mõeldud.
Igale seisusele oli ette nähtud oma sektor ning seisusi võis eristada domineeriva riietuse värvuse järgi. Ootasin ühtlasi korrapäraseid laike, kuid nägin hoopiski üsna värvikirevat pilti.
Inimesed olid end perekonniti sisse seadnud. Lapsi lubati võitlusareenile alates esimesest sünnipäevast, mil nad Maa ajaarvestuse järgi olid veidi üle kaheksa aasta vanad. Naised ja lapsed paiknesid oma sektorites, kirevuse põhjuseks olid perede juures viibivad eri seisustest mehed. Väga paljud naised olid abielus meestega, kes ei kuulunud nendega samasse seisusesse.
Nägin ka isandaseisuses meeste kollakaskuldseid rõivaid teiste sektorite rahvamassi seas välgatamas. Ilmselt oleksin sääraste kehakatetega näinud välja nagu hilpharakas. Minu õnn, et Gort Ashrynil oli juba sõjaseisukord välja kuulutatud. Olin harjunud välivormiga, olgu sellel siis Linnutee või kuningliku lindputuka kujutis.
Mõistsin, et sadakonnaülem Vvlorë oli siiras, kui ütles, et pole selle vastu, kui tema tütar abielluks talupojaseisusest Djörd Dörrëräšhiga, kui ainult noored seda ise sooviksid. Samuti võis rënkešhi talunaise poeg Rrafšh Dörrëräšh tõusta kuninglikuks sõjapealikuks või hea õnne korral isegi ülemsõjapealikuks.
Kui seisuslik kord ei olnud üldsegi jäik, miks ei tohtinud siis isand Rrafšh Dörrëräšh abielluda, kellega soovis, vaid ainult mõne isandaseisusse kuuluva naisega? Hetke mõelnud, sain aru, et olin küll isand, kuid mul ei olnud koda. Dörrëräšhide Koda polnud olemas ega saanud kunagi tekkida. Oma koda ja seisuse pärandamine järglastele oli emandate privileeg.
Mehe seisus ei määranud selles ühiskonnas midagi. Võib-olla peitus just selles tegur, mis seda ühiskonda tasakaalus hoidis? Maal olid impeeriumid ja tsivilisatsioonid süttinud, korraks sähvatanud ja kiiresti kustunud nagu virvatulukesed, uppudes vägivalda ning teadmiste ja kogemuste talletamise ja unustamise lõputusse tsüklisse. Miks ei allunud kohalik ühiskond tavapärasele tekkimise, tõusu, mandumise ja hävingu loogikale?
Mul ei olnud aega selle üle juurelda. Astusin edasi. Tribüünide kohal olid hiiglaslike