Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas
kuningliku lindputukaga plagu, mis rippus peatribüüni kohal.
Mulle meenus, et kunagi olid gladiaatorid samamoodi tseesarit tervitanud. Inimesi ei muutnud aeg ega ruum, rahvas vajas leiba ja tsirkust igal pool. Siin oli asi üsna nutikalt korraldatud – leiba osteti raha eest, mida tsirkus sisse tõi, ning gladiaatoriks olemine kuulus ülemklassi privileegide hulka.
Seejärel tegime kummarduse lääniisanda looži suunas. Kõigil seisustel olid täpselt samasugused areenikohad, auloožid olid vaid lääniisandal ja tema kõrval istuval kuninglikul ülemsõjapealikul.
Talitasin täpselt nii, nagu mu ssérallër oli õpetanud. Panin noad maha. „Ma võtan oma surmaväljakutse tagasi, juhul kui isand Äilën Selandë LXXXIV vabandab avalikult Tema Tähehiilguse ees!”
Hallikas taevas ennustas peatset sadu ning polnud teada, kas hakkab sealt tulema lund või vihma. Paljastel jalgadel oli külm. Sooja oli vaid kolm kraadi. Rënkešhi aktsent mu hääles krigises nagu liiv keskaegse masina hammasrataste vahel. Nägin ekraanidel oma julma ja ilmetut nägu, mis oleks võinud kuuluda üle-eelmise põlvkonna biorobotile. Ma ei oleks tahtnud säärase mehega võidelda.
„Lisaks sellele, et oled värdjas, oled sa veel ka argpüks!” lükkas noorisand mu lepituskatse tagasi.
Uurisin oma vastast tähelepanelikumalt. Püüdsin mõista, mis ajendas teda nii pööraselt käituma.
Isand Äilën Selandë ei vaadanud mulle otsa, vaid vahtis üle mu pea tribüünide poole. Ta justkui ootas midagi.
Ometi polnud publikult midagi oodata. Pealtvaatajad isegi ei iitsatanud.
Noorisand oli võidelnud siin mitukümmend korda ning vaimustunud rahvamassid olid alati teda tervitanud. Ta ei saanud aru, mis on juhtunud. Miks oli areeni heitlik soosing oma lemmiku järsku maha jätnud?
Järsku vajaski mu vastane vaimustunud rahvahulga pöörast kisa, ekstaatiliste ürgsete instinktide tulva, mida vägivalla kollektiivne vaatamine massides esile kutsus? Võib-olla ta nautis publiku vaimustust? Oli ta areenisõltlane? Ilmselt oli.
Kümned tuhanded inimesed olid siia tulnud ja ootasid hinge kinni pidades mu vastust. Nad olid siin, et näha suurt vaatemängu.
Hästi, saate oma etenduse. Saate sellise vaatemängu, millist pole siiamaani nähtud ega nähta ka tulevikus, vähemasti mitte enne, kuni olete saanud endale sümbiootilised personaalarvutid ning õppinud lihaskontrolli arvutile loovutama.
Ma ei võtnud nuge üles. „Kuningliku Koja sõdalased ei vaja oma au kaitseks midagi peale tahte ja paljaste käte,” vastasin külmalt.
Mul oli lahinguarvuti ja otseteadvus ning olin käsitsivõitlust treeninud kolmandast eluaastast alates, kuid mu ssérallëril oli õigus. Vastast ei tohtinud alahinnata.
Veel vähem oli põhjust alahinnata Calad Faeli iidset noavõitlust või noatantsu, nagu nad oma võitluskunsti ise nimetasid. Igas kohalikus keeles kutsuti noakunsti erineval moel, näiteks selle rënkešhikeelseks nimetuseks oli sfarašh, mis tähendas lihtsalt võitlust. Iga rënkešhi mägilane, olenemata seisusest, pidi seda lapsest saadik õppima.
Sfarašhi lähted ulatusid umbes neljakümne viie tuhande aasta tagusesse aega, mil Vana Tsivilisatsioon alles tekkis. Järgneva neljaviie aastatuhande jooksul noatants arenes ja kujunes välja, aga kui saabus Jumala Viha Aeg, oli sfarašh teised iidsed võitluskunstid ammu kõrvale tõrjunud.
Noakunst elas üle ka järgneva segaduste aja ja puhkes koos Uue Tsivilisatsiooni tekkimisega uuesti õitsele. Lisaks isandate võitluskunstile tekkis nomaadidel, merelkäijatel ja Calad Faeli põhjaosast pärinevatel rënkešhi mägilastel igaühel oma stiil. Paljud vaesed mägilased asusid ümber Gort Ashryni mägipiirkondadesse, kus teenisid elatist sõjaväeteenistuse ja kindlustuste ehitamisega ning jätkasid seal sfarašhi harrastamist.
Gort Ashryni pärismaalastel kujunes välja täiesti oma stiil, mis lisaks nugadele lubas kasutada ka keppe või mõõku. Nad valdasid ka noaheitmise ning bumerangide ja lõikavate äärtega ketaste loopimise kunsti.
Iga inimene on tavaliselt kas parema- või harvem vasakukäeline. Üks käsi on alati teisest kiirem ja tugevam ning alateadlikult eelistatakse seda kasutada.
Noavõitlejate seas ei ole parema- või vasakukäelisi. Sfarašherid on mõlemakäelised. Aastatuhandeid väldanud noatantsu harrastamine oli tekitanud geneetilise mutatsiooni, mille tulemusena inimesele omane ühe käe dominantsus lakkas olemast.
Vastasega, kellel on kaks paremat kätt, ei olnud nalja. Lisaks kõigele oli sirge teraga sillán ideaalne viskerelv. Täpne heide otsustaval hetkel võis kahevõitluse tulemuse väga kergesti pahupidi pöörata.
Ma ei kahelnud, et Calad Faeli noavõitlus on kõige iidsem, lihvitum ja ohtlikum võitluskunst, mida inimkond eales on välja mõelnud. Kaks nuga ühes domineeriva käe puudumisega oli liiga palju. Pidin silláni kohe mängust välja saama.
Samal hetkel mõistsin, et isand Cerën Orianë on mind paljastanud. Isegi kui mul õnnestus lahinguarvuti abil luua illusioon, et valdan sfarašhi iidset kunsti, milles hakkasin järjest enam kahtlema, nägi ta kindlasti läbi, et olen paremakäeline. Seda pole võimalik asjatundliku võitleja eest varjata. Ühe käe dominantset rënkešhi mägilast polnud olemas.
Mu ssérallër näitles. Ta oli osavalt jututeemasid suunanud ning terahaaval infot kogunud, et oma oletusele kinnitust leida. Olin ise oma hea sooviga i-le täpi peale pannud. Olin vilets näitleja ning ammugi ei kõlvanud ma spiooniks.
Pidin oma kahtlused kõrvale jätma ja keskenduma kahevõitlusele või vastasel juhul lasen endal kõri läbi lõigata.
Võtsin mitu sammu hoogu ja hüppasin. Isand Äilën Selandë oletas, et püüan kahevõitluse lõpetada üheainsa täpse jalahoobiga rinnakorvi või pähe. Nõnda oleks olnud loogiline minu olukorras talitada. Tõmbusin õhus kerra, et õhus lendav nuga, juhul kui see heidetakse, ei tabaks olulisi kehaosi.
Säärast lööki oli kerge tõrjuda. Vastane arvas, et olen teinud algelise vea ning ei põiganud kõrvale. Ta lootis mind raskelt haavata või koguni võitlusvõimetuks muuta.
Kuninglikus tsirkuses suutsid parimad artistid hüpata ilma abivahenditeta umbes kahe ja poole meetri kõrgusele. Meeste kõrgushüppe maailmarekord oli juba viiskümmend aastat püsinud kolmel meetril ja kahekümne kuuel sentimeetril. Jälgisin hoolikalt, et ma seda ei ületaks.
Siiski oli mu hüpe inimvõimetele kättesaamatu, kui mitte kõrguse, siis vähemalt lennutrajektoori ja kiiruse poolest. Kui isand Äilën Selandë oleks nüüd silláni heitnud, poleks ma suutnud noa eest kõrvale põigata. Minu õnneks ta seda ei teinud.
Juba enne vastasega kohakuti jõudmist olid mu jalad kerkinud üle kahe meetri maapinnast lahti. Kargasin üle isand Äilën Selandë pea.
Noorisand tõstis käed ja püüdis nugadega mu jalgu nähvata.
Põikasin kõrvale ning lõin tahapoole suunatud vasaku jala kannahoobiga tal silláni käest. Löögi kiirus ületas inimvõimeid umbes kolm korda, rääkimata sellest, et inimkeha loomulik koordinatsioonivõime ei võimaldaks säärase hoobi andmist.
Üks suurtest ekraanidest näitas hiigelsuurt nuga, mis lendas keereldes läbi õhu, nagu oleks mu vastane heitnud selle kellegi nähtamatu vaenlase pihta. Veel enne, kui mu jalad maad puudutasid, kaikus rahva kisa tuhande lõvi möirgena üle areeni.
Maandusin kenasti jalgele ja viskasin veel hooga paar saltot. Pöördusin näoga vastase poole ja sirutasin käed laiali, peopesad väljapoole. Praeguses olukorras tähendas žest pilget.
Isand Äilën Selandël ei jäänud muud üle kui rünnata. Põiklesin tema noa eest kõrvale, blokeerides ja tõrjudes samal ajal rusikahoope, mida ta püüdis anda tühja parema käega. Noormees võitles tegelikult hästi. Ilma lahinguarvutita oleks ma pidanud tema võitmiseks kogu oma jõu ja tahte mängu panema.
Ometi oli see kõigest näitlemine publiku jaoks, sest mu otseteadvus muutis selle kahevõitluse täiesti ebavõrdseks. Umbes kahe minuti pärast murdsin