Völsungite saaga. Mart Kuldkepp
le>
13. sajandil tundmatu islandi autori kirjutatud „Völsungite saaga“ põhineb oluliselt vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vähemalt suure rahvasterändamise aega 5. sajandil. Paljud saaga tegelastest on kaudselt seostatavad kunagiste germaani ja hunni kuningatega ning sündmustiku kaugeks tagapõhjaks võivad olla tegelikult toimunud ajaloosündmused.
Lugu lohetapja Sigurðist ja Völsungite soo langemisest kuulub germaani rahvaste ühisesse kultuuripärandisse, mis kunagi oli üldtuntud kogu Põhja-Euroopas. Oma laialdaselt levikult on Völsungite tsükkel võrreldav teiste suurte keskaegsete kirjandustraditsioonidega nagu lugulaulud Karl Suure ustavast vasallist Rolandist ja rüütliromaanid kuningas Arthuri Ümarlaua rüütlitest. Kui viimastes peegeldub eeskätt rafineeritud õukonnakultuur, siis Sigurði lugu pakub vähemalt oma põhjamaises variandis võimaluse siseneda teistsugusesse keskaega, milles elavad kangelased ei hooli suuremat südamedaamidest ega rüütliturniiridest, vaid üksnes aust ja kättemaksust, mis viib tihti lõppematu veritasuni perekondade vahel.
Samas on „Völsungite saagal“ oma üldinimlik mõõde, igihaljas motiiv inimese asjatust võitlusest oma saatusega, et sellele lõpuks siiski alistuda. Ent traagilisusele vaatamata ei puudu loos tubli annus puhast meelelahutust ja isegi huumorit. Saagas antud pilt muinaspõhja eetikast ja elulaadist, või vähemalt sellest, kuidas seda kõrgkeskaegsel Islandil mäletati ja kujutleti, on rikas ja mitmekülgne ning pakub vaieldamatut kultuuriloolist huvi.
Völsungite lugu vanaislandi kirjanduses
Vanaislandi saagakirjanduse kontekstis paigutatakse „Völsungite saaga“ nn. vana-aja saagade (fornaldar sögur) žanri. Nende saagade tegevus toimub enne Islandi koloniseerimist 870. aastatel, s.t. varasel viikingiajal või veel varem, ning need põhinevad peamiselt varasemal suulisel pärimusel. Saagade kirjapaneku ajaks, 13.–14. sajandiks, oli pikk ajaline distants teinud mõistagi oma töö ning pole mõtet otsida „Völsungite saagast“ enam kui 400 aasta taguste sündmuste ajalooliselt täpset kirjeldust. Suulisele pärimusele omase muutlikkuse kõrval pole tähtsusetu ka saagaautorite endi panus, kes püüdsid erinevaid pärimusi ühtlustada ning üksteisega siduda. Tihti konventsionaalsetest rahvajutumotiividest küllastunud vanaaja saagade historiograafiline ebausaldusväärsus on ilmsem kui mõne teise, oma „realistliku“ kujutuslaadi poolest tuntud saagakirjanduse žanri puhul. Seetõttu on vana-aja saagad kuni viimase ajani uurijate laiema tähelepanu alt kõrvale jäänud, samas kui nn. islandlaste saagasid (íslendinga sögur)1 ja kuningasaagasid (konunga sögur)2 käsitati varem tihti eheda ajaloona.
Kui võimaliku ajaloolise autentsuse alusel siiski koostada mingi vana-aja saagade hierarhia, on selge, et selle tipus oleksid suuresti vanadel lauludel põhinevad „Völsungite saaga“ ning „Hervöri ja Heiðreki saaga“, mille puhul meetrum on suutnud säilitada paljugi, mis muidu võinuks kollektiivses mälus tuhmuda. Neis kirjeldatud sündmuste juuri on otsitud varakeskaegsetest ajalooallikatest, kuid sellised püüded jäävad paratamatult äärmiselt oletuslikeks. Mitme „Völsungite saaga“ tegelaskuju prototüüpe võib ära tunda nende nimede põhjal. Need on näiteks burgundide kuningas Gundaharius (suri 437 p.Kr.) ehk Gunnarr, hunnide kuningas Attila (suri 453 p.Kr.) ehk Atli ja gootide kuningas Ermanaric (suri 375 p.Kr.) ehk Jörmunrekr. Sigurði võimalikeks prototüüpideks on peetud 1. sajandi germaanlaste pealikku Arminiust või 6. sajandi Frangi kuningat Sigiberti (vt. Byock 1996: 11–26).
„Völsungite saaga“ on vana-aja saagade korpuse kõige tuntum tekst, sest see sisaldab ühte Sigurði/Siegfriedi legendi kahest tähtsamast vanapõhja variandist. Saaga on koostatud ligikaudu aastatel 1260–1270 (vanim säilinud käsikiri pärineb umbes aastast 1400) ning sellest enam-vähem pool põhineb „Vanema Edda“ nn. Sigurðitsükli kangelaslauludel. Saaga autor ise tsiteerib mitmeid laulukatkeid ning toob 21. peatükis ära ühe luuletuse peaaegu tervenisti. Õnnekombel on autori käsutuses olnud ka laul saaga keskse episoodi kohta, milleks on Brynhildi petmine Sigurði poolt. Ainsast meieni jõudnud „Vanema Edda“ käsikirjast (GKS 2365 4to ehk Codex Regius, umbes aastast 1270) on seda kandnud pärgamendilehed kaduma läinud ning „Völsungite saagas“ leiduva ümberjutustuseta oleks selle sisu meile tundmatu.
Siiski algab „Vanema Edda“ kaheksatteist luuletust ja kahte proosapala sisaldav tsükkel alles Helgi sünniga ning sellele eelnev materjal „Völsungite saagas“ (terve saaga esimene pool) peab pärinema kuskilt mujalt.
Vanaislandi kirjanduses leiab lisaks „Vanemale Eddale“ ja „Völsungite saagale“ nende legendide lühema ümberjutustuse ka Snorri Sturlusoni „Nooremast Eddast“ (u. 1225), kus narratiiv algab saarmatasu episoodiga ning jätkub Hamðiri ja Sörli surmani. Ilmselt u. 1250–1260 Norras koostatud „Berni fiiðriku saagas“ (fiiðriks saga af Bern) on Völsungite lugu Gooti kuningast Theodericist rääkiva tohutu jutukogu üks lõimedest. Ühes Norra kuningast Ólafr Tryggvasonist kõnelevas saagas on säilinud 14. sajandist pärinev „Norna-Gesti lugu“ (Norna-Gests þáttr), mis sisaldab lühikokkuvõtet „Völsungite saaga“ materjali teisest poolest. „Völsungite saaga“ esimese kaheksa peatüki aines on olemas ka tõenäoliselt 14. sajandi lõpust pärineva riimitud värsitsükli kujul pealkirjaga Völsungarímur („Völsungite riimid“), mis näib aga põhinevat vahepealsel suulisel pärimusel, mitte otseselt saagatekstil.
Osalt samad tegelased esinevad veel „Völsungite saaga“ järjes „Ragnarr Lóðbróki saagas“, mida ilmselt peeti keskaegsel Islandil neist kahest tekstist olulisemaks – „Völsungite saaga“ on oma peakäsikirjas „Ragnari saaga“ eellooks. See on mõistetav, sest paljud vana-aja saagad pandi kirja saagategelaste järeltulijate poolt või nende tarbeks kui genealoogiate illustratsioonid ja laiendused. Siinsele tõlkele on lisatud „Ragnari saaga“ avapeatükk, mis räägib Brynhildi kasuisast Heimirist ning Brynhildi ja Sigurði tütrest Áslaugist. See peatükk on kahe teksti ühenduslüliks ning pole võimatu, et Áslaugi tegelaskuju lisatigi „Völsungite saagasse“ sellel otstarbel (vt. Finch 1965: xxxvii).
Lõpuks leidub väga palju nende legendide allusioone vanaislandi skaldiluules ning mitmetes teistes proosatekstides. Guðrún, Sigurðr ja Brynhildr on olnud arhetüüpidena eeskujuks ühele suurele islandlaste saagale, „Laxdæla saagale“ (Laxdæla saga). Lood lohetapja Sigurðist jõudsid ka põhjamaistesse hiliskeskaegsetesse ballaadidesse ning nende motiive võib näha nii puunikerdustes kui ka ruunikividel Rootsis, Norras ja Inglismaal.
Sigurði loo tänapäeval tuntuim keskaegne ümberjutustus on keskülemsaksakeelne „Nibelungide laul,“3 mis pärineb 13. sajandi algusest ja on seega peaaegu „Völsungite saaga“ kaasaegne. Erinevalt „Völsungite saagast“ on tõenäoliselt Austrias kirja pandud „Nibelungide laul“ sündinud kõrgkeskaegse Euroopa õukonnakultuuri miljöös ning selle rõhuasetused on seevõrra mõneti teistsugused. Peale „Nibelungide laulu“ on saksa keeles säilinud mitu hiliskeskaegset ja varauusaegset rüütliromaani Siegfriedist, millest ühes on saanud temast isegi Ümarlaua rüütel.
Völsungite loo allusioone leidub ohtralt ka anglosaksi kirjanduses, sealhulgas „Beowulfis“, kus mainitakse Sigemund Wælsingit ja tema õepoega Fitelat (Sinfjötli) – kuigi „Völsungite saaga“ esimese kaheksa peatüki kohta pole säilinud teisi saagast sõltumatuid allikaid, näitab see asjaolu, et ka sealne aines peab olema väga vana. Teiskeelsetest allikatest kujutab 9. sajandist pärinev ladinakeelne luuletus „Waltharius“ satiirilises võtmes pidu Atli juures, mis lõpeb sellega, et kõik jäävad purjuspäi magama.
Völsungid ja nibelungid taasavastati Euroopas XIX sajandi algul, kui vanades käsikirjades leiduvaid tekste hakati trükis avaldama ning vormuva rahvusromantika kontekstis tekkis sotsiaalne tellimus nn. rahvuseeposte järele, mis väljendaksid müstilist Volksgeist’i. Selliselt pakendatud vanadest müütidest ja legendidest ammutasid inspiratsiooni paljud kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. Neist kuulsaim on Richard Wagner oma monumentaalse ooperitsükliga „Nibelungide sõrmus“, mis vaatamata pealkirjale põhineb enamjaolt just „Völsungite saagal“. Hilisematest töötlustest võib mainida Thomas Manni novelli „Völsungite veri“ (e. k. 2006) ning John R. R. Tolkieni fantastilisi romaane „Kääbik“ ja „Sõrmuste isand“, milles leidub palju paralleele vanapõhja kirjanduse ja mütoloogiaga laiemalt.
Saaga struktuur ja mõned tähtsamad motiivid
Nagu Jesse Byock on tähendanud (Byock 1999: 8), võib „Völsungite saaga“ jagada kaheks osaks,
Eesti keeles on Arvo Alase tõlkes ilmunud „Grettir Ásmundripoja saaga“ (1982), „Njálli saaga“ (2001), ning „Eírikr Punase saaga“ ja „Gröönlaste saaga“ kogumikus „Viikingid Vinlandis“ (2003).
Eesti keeles on Tõnno Jonuksi tõlkes ilmunud „Ynglingite saaga“ (2003).
Eesti keeles osaliselt ilmunud Rein Sepa tõlkes (1977).