Völsungite saaga. Mart Kuldkepp
mis saaga esimese poole erinevad episoodid siiski tervikuks seob, on Odini ilmumine kriitilistel pöördehetkedel. Tänu temale saab võimalikuks Völsungi sünd ning ka suguvõsa järgmised liikmed on Odini kaitse all ja nende vägevuses väljendub jumala enese vägi. Lisaks viitavad nii õun, intsestimotiiv kui ka Völsungite nimi mingile seosele viljakuskultusega.4 Samuti on jumalatega (Odin, Loki ja Hœnir) algselt seotud lugu Fáfniri varandusest, millega kaasnev needus on lõpuks süüdi Völsungite ja Gjúkungite soo langemises.
Teine osa, mis räägib Völsungitest ja Gjúkungitest ning Brynhildi kättemaksust, on süžeeliselt kompaktsem – kahtlemata tänu sellele, et see põhineb peaaegu täiel määral „Vanema Edda“ kangelaslaulude tsüklil. Saaga teise poole tähtsaimaks struktuuriliseks nõrkuseks, mis annab tegelikult tunda juba esimeses pooles, on asjaolu, et saaga autor on püüdnud ühtlustada erinevaid traditsioone Sigur-ði naissuhetest. „Vanemas Eddas“ kohtab Sigurðr Hindarfjalli mäel hoopis valküür Sigrdrífat, kes talle seal tarkusi jagab. Seetõttu toimub Sigurði ja Brynhildi esimene kohtumine saagas tegelikult kaks korda ning autori püüded narratiivi ühtsust säilitada jäävad võrdlemisi kohmakateks. Võib leida teisigi korduvmotiive, nagu näiteks reetmisega lõppev peolekutse või kahe väikese lapse tapmine ema poolt või õhutusel. Enamik konventsionaalsetest rahvajutumotiividest, nagu Sinfjötli ravimine lehega, Signý laste proovilepanek ning Sinfjötli vastupidavus mürgile, kuuluvad siiski saaga esimesse poolde.
Saaga teist osa läbib traagiline teema inimese tulututest püüetest pääseda vääramatu saatuse käest ning erinevate lojaalsuste konfliktid, millest keskseimaks on Gunnari trilemma, kas jääda ustavaks oma naisele, verevennale või õele. Märkimisväärselt jääb Odin saaga teises pooles tahaplaanile ning näib, nagu oleks Sigurðr pärast lohe tapmist tema kaitsest ilma jäänud. Odin ilmub taas välja alles kõige viimases, saaga üheks kõige arhailisemaks peetud episoodis Hamðiri ja Sörliga.
Siinses tõlkes on saagatekstile lisatud „Ragnarr Loðbróki saaga“ alguspeatükk („Heimir ja Áslaugr“), mille tuhkatriinu-tüüpi muinasjutumotiiviga moodustab kahe saaga ühenduslüli. Vähemalt üks toimetaja (Ernst Wilken) on seda pidanud pigem „Völsungite saaga“ juurde kuuluvaks, sest järgnev „Ragnarr Loðbróki saaga“ on puhtakujuline viikingisaaga ning oma toonilt üsna teistsugune.
Vanapõhja nimede hääldamisest
Vanapõhja (vanaislandi) keele hääldus on eesti keeles lihtne. Lugedes tuleks silmas pidada järgnevaid juhendeid:
1. Diakriitilised märgid täishäälikute kohal tähendavad, et vastavat häälikut tuleb hääldada pikalt. Näiteks „Álfr“ tuleks hääldada „Aalfr“.
2. Täht „þ“ on helitu dentaalfrikatiiv, mida hääldatakse nagu häälikut „th“ inglise sõnas „this“.
3. Täht „ð“ on heliline dentaalfrikatiiv, mida hääldatakse nagu häälikut „th“ inglise sõnas „there“.
4. Tähed „æ“ ja „œ“ häälduvad umbes nagu eesti „ä“.
5. Täht „y“ hääldub nagu eesti „ü“.
6. Rõhk on sõnades alati esimesel silbil.
Tõlkest
Tõlkides olen püüdnud saavutada tasakaalu saagastiili eripärade säilitamise ja loo sisu ladusa edasiandmise vahel. Ehkki üldiselt kaldub kaalukauss pigem viimase poole, olen eelistanud teatud juhtudel usaldada lugejat selle asemel, et keskaegsest tekstist iga võõrapärasust kõrvaldada. Viimane kehtib esmajoones vanapõhja nimede puhul, mis erinevalt senisest tõlkepraktikast on jäetud nii ortograa-fia kui ka grammatiliste lõppude poolest algkujule ja – keelde (Guðrún pro Gudruun; Ragnarr Loðbrók pro Ragnarr Karupüks). Loodetavasti ei valmista vanapõhja nimede võõrtähed lugejale suuremaid probleeme kui mõnes teises ladina tähestikku kasutavas võõrkeeles (vt. „Vanapõhja nimede hääldamisest“). Kui nime sõna-sõnaline tähendus näib mingil põhjusel olulisena, olen seda kommenteerinud allmärkuses.
Sama peab üldjoontes paika kohanimedes, millest on tõlgitud ainult need, mille täpses eestikeelses vastes pole kahtlust.
Erandina on eesti lugejatele harjumuspärast kirjaviisi kasutatud tuntumate vanapõhja jumalate nimedes (Odin pro Óðinn).
Teine ja suurem mööndus, mille olen nimede puhul teinud eesti keele konventsioonidele, seisneb selles, et käänamisel on loobutud vanapõhja meessoost nimisõnade nominatiivilõppudest -r, -n ja -l (Sigurðit pro Sigurðrit), mis ka lähtekeeles esinevad ainult nimetavas vormis.
Olen püüdnud säilitada saagastiilile omast parataktilisust ja ohtralt kasutatud litootest, ehkki mitte tingimata algupärandiga samal määral. Ühtlustatud on aga teksti ajakasutust. Ilmselt suulise stiili pärandina tavatsevad saagaautorid kasutada lihtminevikku ja ajaloolist olevikku peaaegu valimatult läbisegi, tihti isegi ühes ja samas lauses. Ehkki mõnikord aitab see omapära muuta teksti jõulisemaks ja vahetumaks, on see lugemisel üldjuhul siiski pigem takistuseks. Selle asemel, et omakorda meelevaldselt otsustada, millal aegade vaheldumine on õigustatud ja millal mitte, olen kõikjal peale otsese kõne olevikuvormid läbivalt asendanud minevikuga. Siiski olen tihti alles jätnud sagedase deiktilise määrsõna „nüüd“, millest loodetavasti piisab, et juhtida tähelepanu saagastiili justkui vahetule pajatuslikkusele.
Saagatekstides valitseb segadus ka isikuliste asesõnade ainsuse ja mitmuse kasutamisel. Tegelased pöörduvad üksteise poole läbisegi sõnadega „sina“ ja „teie“, ning kasutavad enda kohta sõnu „mina“ ja „meie“. Kuigi selleski on oma võlu, olen ma kõik mitmuse vormid siiski asendanud ainsusega – välja arvatud mõistagi juhul, kui kõige järgi otsustades räägitakse tõesti mitmest isikust.
Tekstis esinevad värsikatked on tõlgitud uuesti, ka siis, kui need on paralleelselt eestindatud Rein Sepa „Vanema Edda“ tõlkes (1970). Luuletõlgete puhul on olnud eesmärgiks võimalikult suurem selgus ja loetavus, kuid sellegipoolest olen püüdnud järgida originaali alliteratiivset värsimõõtu ning säilitada luuletustes leiduvaid kenningeid (poeetilisi ümberütlemisi).
Tõlke lähtetekstina on kasutatud saaga peamise käsikirja (Ny kgl. sml. 1824 B, 4to) kõige uuemat diplomaatilist väljaannet 2000. aastast (Grimstad 2005), samuti Ernst Wilkeni normaliseeritud kriitilist tekstiväljaannet 1912. aastast (Wilken 1912). Wilkeni emendatsioone pole ma enamasti siiski järginud, eelistades Ny kgl. sml. 1824 B, 4to teksti, välja arvatud allmärkustes eraldi osutatud juhtudel. „Ragnarr Lóðbróki saaga“ avaepisood on tõlgitud Ronald G. Finchi 1965. aasta editsioonist (Finch 1965), kus see on samuti trükitud „Völsungite saaga“ lisana.
Lisaks olid ingliskeelsetest vahendustest mulle tõlke kontrollimisel abiks Kaaren Grimstadi tekstiväljaande pöördele lisatud tõlge, Jesse Byocki tõlge 1990. aastast (The Saga of the Volsungs; Penguin Classics, 1999) ja Carolyne Larringtoni „Vanema Edda“ tõlge 1996. aastast (The Poetic Edda; Oxford World’s Classics, 1999).
Völsungite saaga
1. Sigist, Odini pojast
Siin algab lugu, mis jutustab Sigi-nimelisest mehest. Loos tuleb juttu ka teisest mehest, kelle nimi oli Skaði. Ta oli rikas ja mõjukas, aga Sigi oli neist kahest siiski rikkam ja suursugusemat päritolu. Tollal räägiti, et Sigi oli pärit jumalate seast ja Odini poeg.
Skaðil oli ori nimega Breði, kellest tuleb siin loos samuti juttu teha. Breði oli väga osav kõiges selles, mida ta tegema pidi. Oma oskuste ja võimete poolest oli ta nendega võrdne, keda temast paremaks peeti, ja mõnest etemgi.
Nüüd räägitakse, et ükskord läks Sigi jahile ja võttis orja endaga kaasa. Nad pidasid jahti kogu päeva kuni õhtuni välja. Aga siis, kui nad õhtul teineteisega oma jahisaake võrdlesid, tuli välja, et Breði oli saanud palju suurema ja parema noosi kui Sigi. See valmistas Sigile suurt pahameelt. Ta ütles, et talle näib imelikuna, et mingi tühipaljas ori teda jahiosavuselt
Völsi on kultusliku kuivatatud hobusepeenise nimi kuningas Ólafr Tryggvasonist kõnelevas nn. „Völsi loos“ (säilinud 14. sajandi suures kuningasaagade kompilatsioonis „Flateyjarbók“).