Völsungite saaga. Mart Kuldkepp
oleksid sa võinud selle sealt sama vähese vaevaga kätte saada kui minagi. Aga nüüd, kui see on juba minu käes, ei saa sa seda enam kunagi endale, paku mulle kas või kogu oma kulda!“ Kuningas Siggeirr vihastas nende sõnade peale ja arvas, et talle oli häbitult vastatud. Aga kuna temaga olid lood nõnda, et ta oli suur salakavaldaja, siis teeskles ta, et ei hooli Sigmundi sõnadest.
Aga juba samal õhtul mõtles Siggeirr välja plaani, kuidas kätte maksta, ja niimoodi hiljem sündiski.
4. Siggeirr kutsub kuningas Völsungi külla*
Nüüd räägitakse, et sel õhtul läks Siggeirr koos Signýga voodisse. Aga järgmisel päeval, kui ilm oli hea, ütles ta, et tahab ära koju sõita ning mitte ootama jääda, kuni tuul tõuseb ja meri tormiseks muutub. Pole teada, et kuningas Völsungr või tema pojad oleksid püüdnud Siggeiri tagasi hoida, kuna Völsungr sai aru, et ta ei taha tõesti muud kui koduteele asuda.
Siis ütles Signý oma isale: „Ma ei taha koos Siggeiriga ära sõita, sest mu süda ei ole temaga õnnelik. Ma tean nii omaenda aimduste kui ka meie soo saatuse järgi, et sellest abielust tuleb meile suurt häda, kui seda kohe ei katkestata.“
„Sa ei tohi niimoodi rääkida, tütar,“ ütles Völsungr, „sest sellest tõuseks nii talle kui ka meile ainult suurt häbi, kui me temaga sõlmitud lepingu ilma põhjuseta katkestaksime. Siis poleks meil temalt oodata sõprust ega usaldust, ning tal oleks vaba voli meile nii kurjasti kätte maksta, nagu ta seda iganes oskab. Meie ainus õige nõu on antud sõnast kinni pidada.“
Siis valmistus kuningas Siggeirr koju sõitma. Aga enne, kui ta peolt lahkus, kutsus ta oma äia kuningas Völsungi ning kõik tema pojad ja muu väärilise kaaskonna, keda nad tahaksid kaasa võtta, kolme kuu pärast enda juurde Götalandi. Niimoodi tahtis kuningas Siggeirr neile tasa teha selle, et pulmapidustused olid tema süül lühikeseks jäänud – kuna ta polnud tahtnud jääda kauemaks kui ainult üheks ööks, mis pole sugugi kombeks. Kuningas Völsungr võttis tema kutse vastu ja lubas saabuda kokkulepitud päeval. Siis jätsid äi ja väimees teineteisega hüvasti ning kuningas Siggeirr purjetas koos oma naisega ära koju.
5. Kuningas Völsungi surm
Nüüd räägitakse kuningas Völsungi ja tema poegade kohta, et nad asusid oma väimehe kuningas Siggeiri kutsel kokkulepitud ajal Gautlandi poole teele. Neil oli kolm laeva, mis olid kõik varustatud hea meeskonnaga. Nende reis läks hästi ning nad jõudsid kohale siis, kui oli juba hilisõhtune aeg.
Aga veel samal õhtul tuli nende juurde Signý, kuningas Siggeiri tütar, ning tahtis oma isa ja vendadega rääkida. Ta kõneles neile kuningas Siggeiri plaanist – „ta on kutsunud kokku võitmatu sõjaväe ja kavatseb teid reeta. Nüüd ma palun teid,“ ütles Signý, „et te pöörduksite tagasi oma maale ja koguksite seal nii suure maleva kui võimalik, ja tuleksite alles siis tagasi ja maksaksite enda eest kätte. Aga ärge minge lõksu, mille Siggeirr on teile üles seadnud, sest kui te minu nõuande järgi ei talita, siis pole teil tema reetlikkuse eest pääsu.“
Kuningas Völsungr ütles: „Kõik võivad seda tunnistada, et kui ma ei olnud veel sündinudki, andsin ma ühe lubaduse: et ma nimelt ei põgene hirmust ei tule ega raua ees. Nüüd tahan ma seda vannet kinnitada. Nõnda olen ma siiamaani elanud – miks peaksin ma veel vanas eas oma vannet murdma? Ärgu tüdrukud mängude18 ajal mu poegi seepärast pilgaku, et nood oma surma kartsid – sest igaüks sureb kord ja kellelgi pole sellest pääsu. Minu nõu on selline, et me ei põgene, vaid kaitseme end nii hästi, kui suudame. Sada korda olen ma lahingut pidanud ning mõnikord on mul olnud rohkem mehi ja mõnikord vähem, aga ma olen alati võidu saanud ja ärgu keegi kuulgu, et ma põgeneksin või rahu paluksin!“
Siis nuttis Signý kibedasti ja palus, et ei peaks kuningas Siggeiri juurde tagasi minema. Kuningas Völsungr vastas: „Otse loomulikult lähed sa tagasi koju oma mehe juurde ja jääd temaga, käigu meie käsi kuidas tahes!“ Nüüd läks Signý koju, aga teised jäid ööseks laevale.
Kui hommik koitis, käskis kuningas Völsungr oma meestel üles tõusta ja maale minna ning hakata lahinguks valmistuma. Siis läksid kõik maale, ise hambuni relvis, ning polnudki vaja kaua oodata, kuni saabus kuningas Siggeirr kogu oma malevaga. Ja siis algas nende vahel väga kõva lahing ning kuningas Völsungr sundis oma mehi võitlema kõigest jõust. Räägitakse, et sel päeval murdsid kuningas Völsungr ja tema pojad kaheksa korda läbi kuningas Siggeiri väe esiridade ning raiusid seal mehi nii paremale kui vasakule. Aga kui nad seda veel kord teha tahtsid, langes kuningas Völsungr oma väe eesotsas. Vastase ülekaal oli nii suur, et koos Völsungiga said hukka kõik tema mehed, välja arvatud ta kümme poega. Siis võeti pojad vangi, seoti kinni ja viidi minema.
Signý sai teada, et tema isa on tapetud ning vennad kinni võetud ja surma mõistetud. Siis läks ta kuningas Siggeiri juurde ja ütles talle: „Ma tahan sinult paluda, et sa ei käseks mu vendi kohe ära tappa, vaid laseksid nad parem jalapakkudesse panna – sest minuga on samad lood, nagu öeldakse, et „silm tunneb rõõmu, kuni veel näeb“. Muud ma sinult nende heaks ei palu, sest ma arvan, et see oleks tulutu.“ Siggeirr vastas: „Sa oled hull ja arust ära, et palud oma vendadele veel suuremaid piinu, kui et nad lihtsalt ära tapetaks. Aga siiski ma täidan su soovi, sest mulle näib, et mida enam nad enne surma kannatavad, seda parem.“
Nüüd käskis ta teha nii, nagu Signý oli palunud: viia kümme venda kaugele metsa ja panna seal suurtesse jalapakkudesse. Vennad olid seal siis päev otsa kuni ööni välja. Aga keset ööd, kui nad oma pakkudes istusid, tuli metsast vana emahunt. Ta oli kohutavalt suur ja hirmuäratavalt kole. Hunt pures ühe venna surnuks, sõi ta ära ja läks siis jälle minema.
Hommikul saatis Signý vendade juurde oma kõige usaldusväärsema mehe, et teada saada, kuidas neil metsas läheb. Kui mees tagasi tuli, ütles ta Signýle, et üks neist on surnud. See kurvastas Signýt väga, et nad peavad seal kõik niimoodi surema, aga ta ei osanud neid ka kuidagi aidata.
Sellest, mis edasi sai, võib rääkida lühidalt. Üheksa ööd järjepanu tuli südaöösel seesama emahunt ja tappis ning sõi ära ühe venna, kuni ainult Sigmundr üksinda oli järel. Aga enne, kui jõudis kätte kümnes öö, saatis Signý Sigmundi juurde oma usaldusmehe. Ta andis mehele mett kaasa ja ütles, et too määriks seda Sigmundi näole ja paneks osa sellest talle suhu. Mees läks Sigmundi juurde ja tegi nagu kästud ning pöördus siis koju tagasi.
Öösel tuli emahunt, nagu tal oli tavaks, ja tahtis Sigmundi tema vendade kombel surnuks pureda. Aga siis tungis hundi ninna Sigmundi näole määritud mee lõhn ja ta hakkas nägu lakkuma. Kui kogu nägu oli üle lakutud, torkas ta oma keele Sigmundile suhu. Sigmundr ei lasknud end sellest hirmutada, vaid hammustas hundile kõigest jõust keelde. Hunt ehmus sellest niivõrd, et põrkus tagasi ja hakkas keelt kõvasti enda poole rebima. Ta toetas käpad jalapakkude vastu ja kiskus need oma küüntega puruks. Aga Sigmundr hoidis keelest nii tugevasti kinni, et see rebenes hundi kurgust koos juurtega välja ja emahunt suri. Räägitakse, et see olevat olnud kuningas Siggeiri ema, kes oli nõiduse ja võlukunsti abil hundi kuju võtnud.
6. Sigmundr tapab Siggeiri pojad
Nüüd oli Sigmundr vabaks pääsenud, sest jalapakud olid katki. Ta jäi metsa paigale ja jälle saatis Signý kellegi tema juurde, et teada saada, mis oli juhtunud ning kas Sigmundr on elus. Sigmundr jutustas saadikutele kõigest, mis tema ja hundi vahel oli sündinud. Siis läksid nood tagasi ja kõnelesid Signýle juhtunust. Seepeale läks Signý ise metsa oma vennaga rääkima ja nad otsustasid üheskoos, et Sigmundr kaevab endale sinnasamasse padrikusse koopa.
Mõneks ajaks jäigi nii, et Signý peitis oma venda metsas ja hoolitses kõige eest, mida tal tarvis läks. Kuningas Siggeirr aga arvas, et kõik Völsungid on surnud.
Kuningas Siggeiril oli oma naisega kaks poega. Nende kohta räägitakse, et kui vanem poeg oli kümneaastane, saatis Signý ta Sigmundi juurde, et poiss oleks talle abiks, kui Sigmundr tahab hakata oma isa eest kätte maksma.
Poisike läks metsa ja jõudis hilja õhtul Sigmundi koopa juurde. Sigmundr võttis ta seal üsna hästi vastu ja ütles, et poiss neile
Silmas on peetud mingeid võistlusi või sportmänge.