Kogutud teosed I. Eduard Vilde
tugitooli ja diivan kordamisi puhkamiseks ning ajaviiteks raamatuid, kaardid ning isegi klaver. Leian ma homme hommikul enam kui ühe kosilase eest, siis heidame liisku, kes minu pärib. Kellele minu proov aga vastumeelt on, see tõusku kohe üles ja mingu parem koju!”
Keegi ei läinud. Näod venisid küll pikaks ja nurgeliseks, emanda peiaritükk oli kahtlemata haavav, aga seda pahaks panna ja lahkuda – seda ei raatsinud ometi keegi. Võeti siis nali naljaks. Proovi läbiviimine ei näinud ju ka nii raske olevat. Mõni asi üht öökest ohverdada! Emand aga kummardas ja ütles:
„Mina ise lähen teie seltsist muidugi ära, mida iseäranis sel põhjusel on vaja, et härrad minu pärast isekeskis tülli ei läheks. Nägemiseni homme hommikul!”
Ja emand läks. Istuti mõni aeg natuke tusaselt ja posaselt, siis andus mees mehe järel paratamatusele. Proov algas. Isandad hakkasid kõigepealt sööma ja jooma. Aga mis see siis tähendas? Enamasti kõik söögid olid soolased. Mitte ainult, et nad soolast liiki olid, nagu heeringad, sink, vene vorst, kilud, vaid ka sült, praed ja muud küpsised olid tulisoolased.
Alguses söödi natuke närveldi, aga aeg oli pikk, kõhud läksid öö poole tühjaks, ja nüüd maitsti kõike soolastki tubli isuga, seda enam, et õllest ja veinist janu kustutuseks puudust ei olnud.
Kuid mõne aja pärast jõuti üpris halvale leidusele. Seni oli märjukesi tarvitatud, mis söögilaual juba avatud pudelites võttevalmis seisid. Kui need otsas, võeti lisa tagavarast, mis ühele nurgas seisvale teisele lauale ning selle alla oli paigutatud. Kes aga sellest tagavarast midagi maitses, see kiskus näo nii hirmsaks lõustaks, kui tahaks ta teisele hammastega näkku karata. Jäädi punnis silmil üksteise otsa vahtima. See oli kuri üllatus!
„Soolane, kõik soolane!” möirgas üliõpilane Lessmann ja vajus rambinult tugitooli.
Mindi vett otsima, leiti aga köögiuks, nagu kõik teisedki eeskotta tulevad uksed, lukus olevat, välja arvatud see, mis viis väljakäigu-ruumikesse, kust aga vett ei olnud saada.
Lõksus! Maja näis inimestest tühi olevat. Koputati siin ja koputati seal – keegi ei vastanud.
Ent see ei olnud mitte kõik. Veel üks kurblooline tõde hakkas janunevatele härradele tuntavaks saama. Temperatuur tõusis. See ei olnud enam loomulik kesksuvine soojus väiklases toas, kus rohkesti inimesi kauemat aega on koos olnud, vaid palavusel, mis võimu hakkas võtma, oli juba midagi vihusaunalist. Küll aeti kuued ja vestidki seljast, küll avati aken ja ainus lukutamata uks – see, mis eeskotta viis. Aga kuumus jäi ja edenes ikka veel, kuni leiti, et selle allikas oli valge ilus pottahi, mille suu teises ruumis asus. Ahjuke kuumas juba nagu saunakeris.
Oli kangelasi härrade seas, kes sedagi nalja püüdsid naljaks võtta ning katset tegid naerda. Oli aga ka neid, kes säärase ilmkuulmata õeluse üle siunama ja sajatama kukkusid. Iseäranis ohvitser oli vihane. Ta tiirutas seinast seina nagu ärritatud lõvi kitsas puuris ja katkus oma pikkade vurrude kallal. Mida enam aga janu piinas ja palavus närtsitas, seda vähem jäi kangelasi järele. Kui kaua sa kangelast mängidki, kui kurk kõrbeb ja higi sul ojadena mööda ihu voolab! Viimaks ägati ja ähiti ainult. Üliõpilane Lessmann, kes kahtlemata kõige raskemini kannatas, sest et ta rohkesti soolast õlut oli joonud, oli silmad kinni ja käed risti pannud ning näis jumalat paluvat.
Tema oli ka esimene, kes kapituleeris ja põgenemiseks algatuse andis. Öösel kella kolme aegu avas ta akna ja hüppas uulitsale. „Hüppas” on õieti kohatu sõna – Lessmann vajus alla ja potsus maha otsekui tuhakott.
Temale järgnes sedasama teed natuke aega hiljem ohvitser, siis vorstikaupmees, siis raamatupidaja. Võistlema jäid kõige viimaks ainult veel luuletaja Pomerants ja härra Masting. Mõlemad olid visad. Luuletaja, kes särgiväel närtsinult põrandal istus, tegi meeleheitlikke katseid võistlejat kojuminekule ahvatleda. Ta kujutas temale võluvate värvidega ette, kuidas klaas külma, karget vett praegu taevalikult maitseks ja kui hea oleks peale uneta ööd kodus sängi pugeda, ning tegi temale põhjalikult selgeks, et inimene, liiati naisterahvas, kes nii kuratliku plaani teda armastavate kaasinimeste piinamiseks on välja mõelnud, täiesti südameta peab olema – niisugune õel edvik, kellega on võimata abielusse heita.
,,Teil on üsna õigus, armas kaaskannataja,” kostis kaupmees Masting kuivalt, „minge aga ilusti koju.”
„No miks teie siis ei lähe?”
„Mul ei ole nii suurt janu kui teil, sest ma sõin vähem soolast, ja palavus mind suurt ei tülita, sest ma olen Aafrikast pärit.”
„Aga kas ei ole siis teie meheaule haavav säärase kurja naise palja tuju all kannatada?”
„Mitte põrmugi enam kui teiegi meheaule. Peale selle, härra Pomerants: niisugused naissarvikud meeldivad mulle, nad ei lähe abielus igavaks.”
„Teie ei lähe siis mitte koju?”
„Lähen küll, aga pärast teid.”
„Minuga ühes ka mitte?”
„Mis kasu mul sest oleks!”
Luuletaja lebas veel veidike aega põrandal, siis hakkas mehel süda pööritama, sest ta oli janu vastu võideldes liiasti sigarit suitsetahud, ja nüüd oli järg temagi käes Klamanni-emandale alla vanduda. Kuna ta akna kaudu kadus – kojauks oli ikka veel lukus paiskas ta muigavale mahajääjale veel tüseda sõimusõna tagasi ja hüüdis:
„Kärva siis, sa vilets materialist, kes sa ahnuses Klamanni-emanda vara järele valmis oled oma tervist ohverdama! Idealist taganeb sinust põlgusega!”
Näis aga, et ta süda heldem oli kui suu, sest korraga karjus isand Pomerants uulitsalt:
„Tuli lahti! Maja põleb! Päästke ennast, härra Masting!”
Ent Masting astus rahulikult aknale ja kostis lahkele hoiatajale naerdes alla:
„Tänan, Pomerantsi-isand! Küll ma tule ära kustutan, sest mul on veel terve korv õlut!”
Kui emand Klamann keskhommiku ajal maja ülemiselt korralt, kus tal veel mõni elutuba oli, uudishimulikult alla „katsekambrisse” ilmus, ei suutnud ta üllatuse karjatusest hoiduda. Kosilastest leidus seal siiski veel üks: härra Masting. Aga see istus suure linnunahka kasuka sees leentoolil ja külmetas armetult.
„Kuuma kohvi, proua, kui tohin paluda!” lõdistas ta tulijale vastu. „Külm oleks ära võtnud, kui mu poesell õnneks mööda poleks läinud ja mulle kodust kasukat toonud.”
Emand naeris nii, et kõik ta ümarikud õitsvad vormid vabisesid. „Kütsin põrgu enese teada küllalt kuumaks, nii et arvasin teidki nende seas olevat kes öösel holpsti-holpsti uulitsale hüppasid, ja nüüd istub see inimene siin kasukas!”
„Oleksite pidanud teadma, et Masting võistluses kellelegi alla ei anna, ehk olgu või vanasarvik ise.”
„Siis lööme aga ärid pealegi ühte!”
„Nõus! Kirjutame lepingule alla!”
Ja Masting haaras emanda sülle ning suu suu vastu kirjutati lepingule alla.
Kuum kohv tuli alles pärast.
VIGASED PRUUDID
Leena ja Miina nutsid nii, et ninad punased. Seks oli neil ka põhjust küllalt. Taat oli äsja Mulgimaal käinud ja neile seal peigmehed valmis kaubelnud, ilma et tütred kosilasi eluajal oleksid näinud. Pealegi oli mõlemal õel juba omas külas armuke valitud. Leena armastas Kärje Juhanit, naabriperemehe nägusat poega, ja Miina oli südame juba ammugi eneste tublile sulasele kinkinud, kelle nimi oli Joosep. Isa oli aga raudse peaga mees, kes mõttesse võetud plaanidest iialgi vaksa võrd ei taganenud. Ja ammusest ajast oli tema kindel nõu olnud tütardele Viljandimaalt mehed muretseda, sest ta ise oli mulk, kes viieteistkümne aasta eest Läänemaale oli asunud, ja armastus endise kodupaiga ning liialdatud lugupidamine sealsete inimeste vastu oli algusest saadik tema nõrkus olnud. Oma suures mulgiuhkuses ei pidanud ta teisi eestlasi ei Läänes ega Harjus, ei Virus ega Järvas üldse täiteks meesteks. Ta teadis väga hästi, et Leena ja Miina silmad Läänemaa poiste peale olid langenud, teadis