Kogutud teosed I. Eduard Vilde
oli väike ostetud koht. See ühendus oli mõlemate isade poolt õieti juba kindlaks kavatsetud, kui lapsed alles koolis käisid. Nüüdsama oli siis Lipuvere Mart veel õemehel külaliseks käinud ja asi oli mõlema vahel lõplikult küpseks tehtud. Vennaksed pidid varsti kosja tulema, nagu Mart koju jõudes tütardele iseteadlikult ja endalemeeldivalt kinnitas. Ei ta pannud neiude pisaraid ega palveid tähele, lõi ainult rusikaga laua peale ja hüüdis: „See peab nõnda sündima, ja nüüd vaikus majas!”
Ning täna oli postimees kirja toonud, milles kosilaste isa Lipuvere sugulastele teada andis, et poisid nelipühi laupäevaks pärale jõudvat! Nagu öeldud, Leena ja Miina nutsid kas või silmad peast. Oh, Juhan ja Joosep olid nii kallid poisid, et nendest ilmajäämine neiudele nagu surma mõte oli. Oma südame ahastuses ei teadnud nad esiotsa muud teha, kui kutsusid Juhani ja Joosepi endid trööstima, sest lesk isa oli kirikusse sõitnud ja tuli, nagu tavaline, alles hilja õhtuks koju.
Noormeeste ehmatus ja kurbus oli muidugi suur, kui nad kuulsid, et ammugi kardetud päev on nii ligidal. Juba nädala pärast pidid Mulgimaa kosilased ilmuma! Juhani ja Joosepi viimased lootused kadusid. Nii lühikese ajaga ei olnud enam midagi ära teha, kõige vähem võidi loota isa valju südant liigutada; ta ei võtnud juba mõnda aega selles asjas kedagi enam jutulegi.
„Nüüd ei ole enam midagi parata,” ütles Juhan kurvalt, „meie peame lahkuma, Leena, ja kõik oma ilusad unistused maha matma. Saab näha, kas ma seda lööki jõuan kannatada.”
Ta pühkis käisega silmi ja nina. Ka Leena pisarad hakkasid uue hooga jooksma. „Mina suren küll varsti,” nuuksus ta.
Joosep oli terasema pea ja julgema südamega. „Mis see töinamine aitab,” tähendas ta tõsiselt. „Miina, pühi silmad ära, ja ka teie mõlemad! Ära tee enesele häbi, Juhan! Hakkame parem järele mõtlema, kas siiski kusagilt abi ei ole loota.”
„Abi, abi – kust sa veel abi võtad!” tihkusid neiud. „Meie tunneme isa, ta ei anna järele, raiu tal kas või pea otsast.”
„Hem, hem!” tegi Joosep. „Aga kas ei annaks teie uued kosilased järele?”
„Juba nad annavad!” tähendas Miina tihkudes. „Kõik ju kindlasti maha tehtud. Juba isade pärast ei julge need noored mulgid tagasi astuda.”
„Seda pole loota,” tõendas ka Juhan; „pealegi veel, kui nad siia tulevad ja näevad, kui ilusad ja viisakad pruudid neile saagiks sattunud. Oinadki hakkaksid Leenat ja Miinat armastama! Eks sa näe, kuidas lehmad, haned ja seapõrssadki neile järele jooksevad.”
Seda tõendas Joosep pead nokutades taga. Ta pani piibu põlema ja hakkas mõtlemisi popsima. Viimaks tõusis üles ja kõndis toas tüki aega edasi-tagasi. Vaheajal pigistas Juhan Leena kätt ja tegi talle pai, kuna Miina pilgud põneval ootusel Joosepi poole käisid. Neiu teadis, et tal kaval nupp on: ehk leiab tõesti mõne tulusa nõu!
„Isa ei tea veel midagi mulkide kirjast, ega?” küsis Joosep korraga.
„Ei, see tuli ju praegu,” vastas Miina.
„See on hea. Ärge lausuge talle sõnagi, et kiri tulnud, mitte ainust sõna, kas kuulete?”
„Ja siis –?” küsis Leena võõrastades.
„Siis, noh, siis läheb isa laupäeva õhtul möldrile kaarte mängima ega tule enne keskööd tagasi, see on ju tema viis. Vaheajal jõuavad mulgid siia. Nendele katsume siis veidi Läänemaa sauna kütta, nii et nad juba enne isa tulekut kosjanõu varna riputavad. Mul on nimelt väike plaan. Ei tea küll, kas ta täide läheb ja midagi aitab, aga katsuda võime ikka. Käsi sülle panna ja rahulisti oodata, mis tuleb, oleks rumalus. Ei aita mu nõu mitte, noh, siis pole midagi parata. Süda külmaks!”
Mõlemad neiud ja kurvameelne Juhan tungisid uudishimulikult Joosepile ligemale. See pilgutas kavalasti silmi ja algas:
„Lugu on järgmine. Isa kodust ära, mulgid tulevad. Heakene küll. Sina, Leena, teed enese kurdiks ja hirmus lolliks. Kõneled kõiksugu alpi, rumalat juttu ja lased mulke enesele kõrva karjuda, nii et krohv laest langeb. Ka kõiksugu tölbid tembud on lubatud. Küll ma õpetan sind pärast. Sina aga, Miina, teed enese lombardiks. Lonka minu pärast mõlemat jalga. Ka lühikese nägemisega võid olla. Nõnda võtate oma kosilased vastu. Teie olete nendega täitsa üksinda kodus. Tüdruk Mari läheb, nagu teate, ema poole. Oma kometi-osasid peate muidugi hästi loomulikult mängima. Mulgid näevad teadagi hirmuga, missugused puruvigased pruudid neile määratud. Niisuguseid sante ei tohi nad koju viia, isa annaks neile naha peale. Öelge, et teie isa paariks päevaks kodust ära läinud, ja te saate näha, et mulgid veel selsamal päeval otsa ümber pööravad ja tuhknai kodu poole kihutavad. Peaksid nad aga ööseks siia jääma, siis saadan mina Juhaniga ka midagi korda, millest praegu veel ei maksa kõnelda. Peaasi on, et teie, tüdrukud, oma asja hästi teete.”
Leena ja Miina olid esiotsa küll kahevahel, kas ja kuidas seda kõike teha. Joosep aga mõistis osaval kõnel kõik kahtlemised ja kohtlemised kõrvale peletada, nii et neiud, ehk küll lootusvaese südamega, siiski Joosepi kentsaka kavatsuse tõotasid teostusele võtta.
Nelipühi laupäeva pärastlõunal peatus kaks noormeest kohaliku kõrtsi juures. Nende riidemoe ja keelemurde järgi arvata pidid nad Viljandimaa elanikud olema. Joosep Parv, Lipuvere talu terane sulane, sai ka kohe aru, kes mehed olid, kuhu nad läksid ja mida nad sealt tahtsid. Nende pärast oli Joosep kõrtsi tulnudki: ta tahtis neid näha ja – vastu võtta. Mulgimaa kosilastel oli tuliuus vedruvanker, mille ees hall rammus täkk hirnus. Hobune oli üle ja üle „vases”, saba kunstlikult sõlmes ning lakk ja tutt toredasti lokkis.
Meestest enestest oli üks lõpmata pikk ja kõhn, teine jälle lühike ja jändrik nagu tammekänd. Suurt tarkust ei paistnud kummagi näost, muudkui albikad uhked mõistsid mõlemad olla. Nad ajasid ninad püsti, käed hoiti uhklemisi püksitaskus, kübarad aeti kuklasse. Välimusest ei oleks keegi võinud arvata, et nad on vennaksed, aga nende ühine upsakus näitas, et nad ühes peres on kasvanud.
Kõrtsis tahtsid mehed vist kosjajulgust võtta. Kuus pudelit „paiast” korraga telliti „saksakambrisse”, kuhu mulgi noorhärrad ummisjalu sisse tungisid.
Joosep lähenes neile aupakliku näoga ja teretas neid alandlikult.
„Härrad on vististi Viljandimaalt ja tulevad Lipuveresse võõrusele,” algas ta näideldud kohmetusega.
„Sul on õigus, poiss,” kostsid mulgid kõrgilt.
„Soo, soo,” tähendas Lipuvere sulane. „Terve küla ootab kuulsaid isandaid põnevusega, sest teie rikkus on siin juba lastelegi tuttav. Oh seda rõõmu, mis nüüd meie peretütardele osaks saab! Keegi ei oleks lootnud, et Lipuvere neiudele sihukesed kosilased tuleksid. – Mina olen Lipuvere sulane, aulikud härrad.”
„Tule, joo klaas õlut,” ütles pikem noormees armulikult ja andis Joosepile klaasi kätte. „Kõnele siis ka, kas Lipuvere kodukanakesed on vähegi meie väärilised. Meie ei ole neid eluajal näinud.”
„Oi, oi, isandad! Meie Leena ja Miina on tüdrukud, kellesuguseid tulega peab otsima. Kas nad küll Viljandi isandate väärt on, seda ma ei julge just otsustada – küllap näete ise. Minu meelest on tüdrukud päris roosiõied, muudkui et mõlemal nagu midagi puuduks –”
„Midagi puuduks? Mis siis?” küsis paks mulk.
Joosep sügas kõrvatagust. „Ega see küll suuremat ei tähenda, ei või seda ka pahaks panna ega naeruks teha, aga lugu on see, et Miina jalg on natuke haige.”
„Millal ta jalg haigeks jäi?”
„Ei tea just õieti,” kohmas Joosep, „aga inimesed räägivad, see olla juba sündimisest saadik.”
„Mis sa jorad, poiss! Isa ei kõnelnud sellest midagi, et Miina jalg sündimisest saadik haige,” hüüdis Miina kosilane pahaselt.
„Seda ma arvan,” seletas Joosep lollaka õhinaga, „sest ega see siis tüdrukule enam valu ei tee ega pane seda viga ka keegi enam tähelegi. Veidi teisem lugu on Leenaga; temaga peab hästi valjusti rääkima, sest ta ei taipa, kui inimene temaga tasa kõneleb. Nojaa, milleks on