Iseenda laps. Airika Harrik
ma istusin ja pükstel kuivada lasin, tuli ja läks mitu bussi. Inimesed ei imestanud eriti, miks ma seal nii kaua lihtsalt istun, kuna igal ühel oli oma bussi peale kiire. Olin seal juba umbes pool tundi istunud ning riided hakkasid ka juba kuivemaks saama, kui peatusesse tulid jälle need kaks mutikest, kes mind ennist aidanud olid.
„Noh, kuidas jalaga on?” tahtis üks teada.
„Hästi, tänan küsimast,” vastasin nii rõõmsalt, kui suutsin.
„No näed siis, kui hästi!” olid nad rõõmsad. Kartsin, et pean nendega veel vestlema, aga õnneks tuli nende buss kohe.
„Noh, meie nüüd lähme! Hoia end siis!”
„Küll ma hoian!”
Istusin seal veel natuke ja tundsin, et kõht oli kõigele vaatamata vahepeal tühjaks läinud. See kant oli mulle aga suhteliselt võõras, nii et otsustasin minna mõnda kohta, mida ma kindlalt teadsin. Mõtlesin pisut ümbruskonna peale ja jõudsin suurepärasele otsusele – ma lähen õige Sõõrikukohvikusse!
Et kindlasti õige bussi peale minna, suundusin tuldud teid pidi tagasi peatusesse, kust me eile Akiiraga peale läinud olime. Oskasin sinna õnneks minna ka Akiira majast möödumata. Praegu polnud mul mingit tahtmist kellelegi oma üha enam äparduvast päevast rääkida. Ootasin kümme minutit ja siis veel kümme, aga õiget bussi ei tulnud ikka veel. Rahvast juba kogunes. Nojah… üks buss oli vahelt ära jäänud. Tuli oodata järgmist.
Kui see lõpuks tuli, oli see puupüsti rahvast täis, aga omas ajas olin ma sellega juba harjunud. Ostsin bussijuhilt pileti, mis oli palju odavam kui minu ajal. Vähemalt üks pluss oli mulle veel jäänud: raha väärtus oli siin suurem ning õnneks oli mu taskurahast veel paarsada krooni järel. See näis olevat päris suur summa.
Et kohvikusse jõuda, tuli ületada paar ülekäigurada ning kui ma olin esimesest üle saanud, süttis nagu nimme teises punane tuli. Kui siis roheline tuli ja ma ainsa inimesena üle minema hakkasin, polnud ühel autojuhil vist lubatud kiirusest õrna aimugi, sest ta kihutas ikka veel täiega edasi, ja kui juht mind lõpuks nägi, vajutas ta piduri täie hooga põhja. Tänav oli libe ja auto kiirus pealegi suur. Olin hirmust kangestunud ja surusin silmad kinni. Nüüd on siis kõik läbi, jõudsin ma veel mõelda. Ootasin ränka kokkupõrget…
Mida aga ei tulnud. Tegin ettevaatlikult silmad lahti ja nägin, et auto oli seisma jäänud ainult paar sentimeetrit minu jalgadest kaugemal.
„Vaadake, kuhu te sõidate!” karjusin autojuhile ja ületasin kiiresti tee. Inimesed olid seisma ja ahhetama jäänud, aga nähes, et minuga on korras, hakkasid nad ikka veel õlgu judistades edasi minema. Õnneks ei tulnud ükski neist minult mu seisukorra kohta pärima.
Olin vihane, ent samas kiskus asja iroonia mu suu muigele: mitu korda ma veel täna end surnuks ehmatama pean? Hakkan vist vaikselt hulluks minema, ütlesin endale ja sisenesin Sõõrikukohvikusse. See oli väiksem kui minu ajal, aga toiduvalik rahuldas minu nälga vägagi. Võtsin endale päevaprae ahjukartulitega, joogiks kõrvale aga õunamahla. Neljandik mu rahast oli küll läinud, aga vähemalt sain ma kõhu kõvasti täis ega pidanud loodetavasti enam täna suuremalt sööma. Seal süües tundsin end esimest korda pärast ajarändu natukegi õnnelikuna, kuigi öömajaprobleem vajas endiselt lahendamist.
Jäin sinna veel natukeseks istuma ja lappasin värskeid ajalehti. Ei midagi eriti huvitavat, ainult tundmatud nimed. Tegin seda vist rohkem aja surnuks löömiseks. Kui ma lõpuks Sõõrikukohvikust lahkusin, oli kell üks.
Mul oli pool päeva veel ees, ja et seda kuidagigi sisustada, vaatasin esmalt Nõmme turul ringi. Seal aga tekkis mul kiusatus endale midagi osta ja ma lahkusin. Et kauem aega veeta, otsustasin jalgsi Hiiu kanti minna. Ma ei suutnud enam väga isegi muretseda ja halada, et minuga selline asi juhtus. Midagi muuta enam niikuinii ei saanud. Või sai?
Selleks oleks mul vaja olnud mõne vaimu abi, aga…
Aga miks ma kohe selle peale ei tulnud! Mul tuli lihtsalt leida mõni vaim ja temalt uurida, kas ma saan kunagi tagasi, või kas ta teab kedagi, kes oskaks mind aidata, või siis seda, kas nende majas on mõni koht, kus ma ööbida võiksin.
Et mõnda majavaimu leida, oleks pidanud mõnesse hoonesse sisse astuma, aga siin olid ju kõik puha eramajad ja väikeettevõtted. Võib-olla on Hiiu gümnaasiumil ka vaim? Aga sinna ei saa ju praegu sisse. Nojah, eks siis magan kuskil keldris või mahajäetud garaažis ja lähen homme sinna kooli asja uurima, otsustasin ma rahu ja tuimusega, mis üllatas mind ennastki. Kõndisin veel veidi ringi ja leidsingi ühe mitte just eriti hoolitsetud garaaži või kuuri. Selle uks oli lahti ja omanikke ei paistnud kuskil. Sees leidus igasugust kila-kola, aga ka paar puulauda. Eks siis nende peal tuligi magada…
Kuna õhtu polnud veel käes, siis sisustasin oma ülejäänud päeva sellega, et jõlkusin sihitult mööda tänavaid ringi, istusin tunde mõnel pargipingil või bussipeatuses ja vahtisin ettejäävate poodide aknaid, millel ilutsesid veidrad kaubad. Aeg venis tohutult!
Lõpuks, kui ma ennast tagasi sellese kuuri vedasin, oli kell juba kümme. Lumi tänavatel oli kõvasti sulanud, nii et kohale jõudes olid mu jalad natuke märjad. Kui ma üritasin puulaudu maha panna, ning ühe suurema peale pikali heitsin, tundsin end kohutavalt sandisti. Lauad mu all olid vettinud, külmad ja mitte just kõige puhtamad. Ämblikuvõrke oli palju. Kõikjalt kostis puidu naksumist ja tuule kahinat, mis tekitasid minus õudukasündroomi – ma kartsin jubedalt. Kartsin, et ei jäägi täna magama, aga kui ma juba esimesest vastikusest olin üle saanud, hakkas õues lörtsvihma sadama ja katus lasi kohutavalt läbi. Tundsin end kõige haledama asotsiaalina ja mul tuli nutt peale.
Aitab! Mõõt sai täis. Otsustasin siiski minna Akiira juurde, mõelgu minust, mida tahab! Astusin välja tänavavalgustuse kätte ja pühkisin käega oma riideid puhtamaks. Õnn, et praegu oli pime! Päevavalgel oleks mind kindlasti mingiks bomžiks peetud.
Pimedas oli küll raskem orienteeruda, aga mäletasin umbkaudu teed. Et lõigata, tuli minna üle koolistaadioni ja sinnapoole ma siis suundusingi. Teepeal needsin mõttes tänast päeva. No kurat! See oli olnud kõige hullem päev mu elus. Või siis kõige hullem päev seni… kui veelgi pessimistlikumalt arutleda.
Koolimaja hoovis ja staadionil põlesid paar tänavalaternat, aga muidu tundus kõik nagu mahajäetud. See mulje osutus siiski petlikuks.
Kui olin jõudnud koolimaja sisehoovi juurde, ilmusid nurga tagant välja kolm ilmselgelt purjus meest. Kahel neist olid joped, ühel võidunud teksatagi. Mind nähes muutus nende niigi lärmakas seltskond veelgi valjuhäälsemaks. Püüdsin sammu kiirendades neist mööda minna, kuid üks jõudis juba teed takistada. See oli jopega tüüp, kellel oli mitu päeva ajamata habe ja kelle suust õhkuv viinahais lõi mul hinge kinni.
„Oot-oot! No, kuhu’s nüid! Tule ikkä me’ega! Siis on lõb’sam.” Mehe keel oli joomisest juba suhteliselt pehme, aga samas jätkus tal piisavalt kiirust möödumiskatsel mul randmest kinni haarata. Püüdsin rannet vabaks tõmmata, ent juba olid ligi tulnud ka kaks ülejäänud parmu.
„Ise nii il’s tödruk ja äi taha n’d t’lla,” litsus üks pleekinud nokatsiga viinanina end veel lähemale. Sel hetkel õnnestus mul käsi vabaks rabeleda ja kinnihoidjale kõrvakiil anda.
„Käi perse!” karjusin ma talle näkku. Juba üritasid teised kaks minust kinni haarata, aga ma sain jooksu. Suure meeltesegaduse tõttu tormasin vales suunas ja avastasin, et olen kooliõues tupikus. Vaatasin meeleheitlikult ringi, et leida mõnd lahtist akent, kust sisse ronida. Kõik olid kinni. Joodikud hakkasid mulle ropendades järele jõudma, kuid just siis märkasin ma mõrast keldriakent. Jooksin selle poole ja üritasin klaasi jalaga sisse lüüa, kuid esimesel katsel see ei õnnestunud.
„Kus sä nüid sedäisi jooks’d, kull’ke!” Joodikud olid mulle järele jõudnud ja piirasid mu sisse. Tagusin täie hooga akent, kuhu järjest pragusid juurde tekkis.
„Tulle-tulle nüid! Meil saab kendl’sti löbus ölema!”
Andsin juba niigi katkisele aknale nii kõva hoobi, et klaas küll purunes, aga mu jalg jäi klaasiprakku kinni ja sai ilmselgelt viga.