Iseenda laps. Airika Harrik
suutnud enda ümber toimuvat ikka veel täielikult uskuda. See pidi olema ainult uni, või olin ma enne trepist alla kukkumist koomasse langenud ega tundnud seepärast maandumist. Sulgesin silmad ja näpistasin end käsivarrest. Ootasin mõne hetke enne, kui need uuesti avasin.
„Mis sa loodad, et näpistad end ja ärkad üles?” Mulle juba tuttav naine oli ka kioskini jõudnud. Ma olin ikka veel seal, samas ajas.
„Mis minust nüüd edasi saab?”
Tundsin, kuidas hüsteerialaine mu pea kohal kokku lööb. Hoidsin suure vaevaga pisaraid tagasi.
„Esiteks soovitan ma sul koju minna,” kuulsin naist ütlevat.
„Te ei saa aru! Mul pole enam kodu, kuhu minna!” Mu püüdlused mitte nutta ebaõnnestusid – tundsin, kuidas pisarad üle mu näo voolasid. Naine oli pisut nõutu olemisega, kuid ta võttis end kohe kokku ja ütles:
„Hei kuule, ära nüüd nuta. Kui sa muidu ei saa, võid täna ka minu juures ööbida. Mul polegi ammu keegi külas käinud.”
Ta manas näole midagi naeratusetaolist.
„Kas tõesti? Te oleksite nii lahke?”
Ta noogutas, kuigi veidi ebalevalt.
„Oi, suur aitäh teile! Te olete elupäästja!”
Ta naeratas nukralt:
„Eks vist.” Seejärel muutus ta mõtlikuks.
„Aga ütle mulle, kus sa siis varem elasid?” tahtis ta teada.
„Seedermänni 4. See on seal Mustamäe kandis, sinna saab bussiga…” taipasin oma viga, „…või vähemalt sai.”
„Seedermänni? Ei tule tuttav ette, aga lähme õige sinna ja vaatame, kuidas olukord seal on.”
„Okei, aga…” Mulle meenus, et ma ei teadnudki täpselt, kus ma parasjagu olen. See siin tundus olevat üks neist rikkurite aedlinnadest, kus igal pool on peamiselt suurte aedadega eramajad: kas Kakumäe, Nõmme või midagi sellist. Kirsi tänav – see nimi ei öelnud mulle midagi.
„Mis aga?” tahtis naine teada.
„Mis linnaosas me üldse oleme?” Sain vastuseks naeruturtsatuse.
„Mis sa ei tunne Nõmmet ära või? Aga täpsemalt öeldes on see Hiiu,” selgitas ta mulle lõbustatult. Nii, et ikkagi Nõmme. Ilmselt ei saanud ma kohe aru, sest mände oli siin tänavas vähem kui mujal Nõmmel.
„Olgu, aga kus siin lähim bussipeatus on?” tahtsin teada.
„Seal,” osutas naine tänava teise otsa suunas.
„Eks lähme siis,” ütlesin ebalevalt.
„Muidugi lähme. Mul pole praegu niikuinii midagi paremat teha.”
Kõndisime mõnda aega vaikides. Silmitsesin teda lähemalt. Ta nägi küll välja kahekümneviiene, aga oma olemiselt ja jutult tundus minuvanune. Taipasin, et ei tea ka tema nime.
„Mis teie nimi on?”
„Akiira. Muide, mis sinu oma on? Ja kui vana sa üldse oled?”
„Mina olen Annika. Ma olen neliteist. Teil on päris omapärane nimi, seda ei kohta just igapäev.”
„Mu ema pani mulle sellise nime ja ma ei kurda.” Ta vaikis mõne hetke. „Sa oled alles neliteist ja juba koduta. Lasid jalga või?”
„Ei. Enne trepist alla kukkumist oli mul kodu, aga nüüd olen ma teises sajandis ja ma ei tea, kas mu kodu üldse veel ehitatud on!”
„Nii, et sa väidad ikka veel, et kukkusid trepist alla,” muigas ta. „Mida sa sellega mõtlesid, et oled teises sajandis?”
„Noh, ma ei tea, kas te usute mind või mitte, aga täna hommikul olin ma veel aastas 2009!”
„Sa ei näe välja nagu inimene, kes pärast suurt šokki ei tea ise ka, mida ta suust välja ajab, nii et…” ta tegi pausi, „…mul tuleb sind vist uskuda.”
See oli küll rõõmustav asjade käik. Olime märkamatult peatusesse jõudnud. Vaatasin sildil olevaid busside numbreid – need olid hoopis teised kui minu ajal.
„Milline neist bussidest viib Tehnikaülikooli juurde?” küsisin Akiiralt.
„Number 33,” sain ma vastuseks. Nii, et mõned asjad olid siiski samaks jäänud.
Buss tuligi mõne minuti pärast ja me läksime peale. Akiira käskis mul endale pilet osta, kui mul just kuukaarti ei ole. Näitasin talle oma ID-kaarti, mispeale ta seda igatepidi uuris ja painutas (olin õnnelik, et see terveks jäi!) ning lõpuks kasutuskõlbmatuks tunnistas. Olin sunnitud endale ühekordse talongi ostma. Õnn, et kroonid juba kasutusel olid! Hakkasin just bussijuhile rahatähte ulatama, kui märkasin raha väljalaskeaastat: 1995. Bussijuht jäi mulle küsivalt otsa vaatama ja ma ulatasin raha talle lootuses, et ta seda pisiasja ei märka. Mul vedas – ta ei märganud.
Istusime Akiiraga vastastikustele istmetele ja tekkis piinlik vaikus. Akiira katkestas selle esimesena:
„Mis sul enne selle rahaga juhtus, et sa äkki seda niimoodi jõllitama jäid?”
Taipasin, et siin terendas võimalus oma päritolu tõestada.
„Näe, vaadake seda aastaarvu siin,” näitasin ma talle üht kahekümneviiekat.
„2002?!” oli ta imestunud. „On see ikka ehtne raha? See näeb teistsugune välja kui praegused!”
Selle tõestuseks koukis ta oma püksitaskust veel ühe kahekümneviieka ja hoidis seda minu oma kõrval.
„Näed, hoopis teistsugune kui minu oma!”
Nägin tõesti erinevust – Akiira rahal paistis Tammsaare portree nagu rohekashall foto, aga minu oma peal oli see arvuti abiga tehtud. Ka jooned taustal olid erinevad. Vanem raha oli tumedam. Minu tõestuskatse oli läbi kukkunud.
„Sa oled vist päris rikas, et nii suuri rahasid lihtsalt kaasas kannad,” ütles Akiira mu kahekümneviieste pakki nähes. Ma ei saanud kohe pihta, mis ta sellega mõtles, aga siis meenus mulle, et ema oli seda mulle kunagi rääkinud. Vabariigi algusaegadel oli kõik palju odavam ja raha oli inimestel palju vähem.
„Minu ajal,” ei andnud ma alla, „on sellise rahasumma kaasaskandmine täiesti normaalne. Vahel tundub, et seda on isegi vähe.”
„Noh… kui sa nii ütled,” kehitas ta õlgu.
Märkasin, et ka tema rahakott polnud just tühi, ega jätnud seda märkimata.
„Nii on,” nõustus ta, „aga minult ei hakka keegi seda varastama.”
Ta ütles seda nii hoolimatult, nii kindlalt, et näis, nagu oleks temalt varastamine täiesti võimatu asi.
„Miks te selles nii kindel olete? Hea varas võib igaühelt varastada, ilma, et keegi arugi saaks.”
„Noh, ütleme nii, et ma olen lihtsalt väga hoolas valvur.”
Näis, et sellel teemal ta rohkem rääkida ei taha.
„Kui vana te olete?” tuli mul äkki üle huulte.
„Ametlikult 27.”
„Mis mõttes ametlikult?”
„Selles mõttes, et ma ei tunne end nii vanana, ja kuule, lõpetaks äkki selle tüütu teietamise? Võid mind sinatada ja lihtsalt Akiiraks kutsuda.”
Olime märkamatult kohale jõudnud. Tehnikaülikool oli seal, kus ta ikka oli, ainult seda uut juurdeehitust polnud. Juhatasin Akiirale teed läbi tuttavate majavahede. Mõne minuti pärast olimegi maja juures, mille nurga taga asus minu oma. Juba kaugelt oli kosta mingit mürinat, mida vahel ehitusplatsidel kuuleb.
Ümber nurga jõudes oligi nii, nagu ma olin kartnud – meie maja koha peal käis äge ehitustöö. Vundament oli juba valmis, aga seinu alles tehti. Kõrval oli püsti silt: