Iseenda laps. Airika Harrik
naist kraanist vett võtmas ja pakist suhkrut lisamas, võtsin prooviks ühe sõõmu. See maitses nagu suhkruvesi ikka – magusalt. Pean siinkohal tunnistama, et suhkruvesi on mu lemmikjook. Kodus segasin seda endale vahel ikka. Kuna maitse oli normaalne, kulistasin naise antud suhkruvee kurgust alla. Suhu jäi kummaliselt hea järelmaik, aga see võis mulle ka ainult tunduda.
„Noh, hakkab ju juba parem?” kiitis naine takka.
„Tänan, jah. Väga maitsev oli.”
„Noh, ma ütlesin kohe, et aitab.”
Vaatasin kella oma randmel. See näitas 15.24. Otsustasin koju minna, sest suhkruvee mõjul oli ka mu viha alanenud. Poeg, kes oli kõik see aeg liikumatult nurgas istunud, tõusis nüüd püsti ja suundus tatsates kõrvaltoa poole. Ta hommikumantel oli nii pikk, et varjas keha kuni maapinnani, kuid hetkeks ta takerdus ja ma nägin siiski veidi ta jalgu. Midagi oli nende jalgade juures imelikku, aga mis just, see ei tulnud mulle kohe meelde ega ka huvitanud hetkel. Mul oli tekkinud imelikult kange tuhin koju minna.
„Ma hakkan nüüd minema. Aitäh teile ennustuse ja suhkruvee eest!”
„Oh, võta heaks, kullake. Oli tore.”
„Head aega!” hüüdsin ukselt ja lippasin astmeid vahele jättes trepist alla. Ja äkki meenus mulle äsjane mälupilt – mustlase pojal olid ju sõrad olnud! Ah, ära kujuta endale ette, pahandasin mõttes endaga ja lippasin allapoole. Tundsin järsku kõhuvalutorget, kuid panin selle nälja arvele, sest ma polnud peale kohvikuskäiku midagi söönud. Kõhuvalu muutus aga kiiresti järjest tugevamaks ja ma jäin keset trepikoda seisma. Üks trepivahe jäi veel välisukseni minna. Valu paisus nii talumatuks, et ma pidin kõhtu kätega kinni hoidma ja mis kõige hullem – see tundus levivat üle kogu keha. Tundsin, kuidas ma valukrambi tõttu tasakaalu kaotan. Karjusin kogu jõust, aga keegi ei paistnud mind kuulvat. Tundsin, et kohe-kohe kukun trepist alla, ja kaotasingi tasakaalu. Sulgesin silmad ja valmistusin valusaks kokkupõrkeks trepiga… mida aga ei tulnud.
Tundsin lihtsalt, kuidas ma langen allapoole ja kuidas valu vähehaaval ära kaob. Lõpuks sadasin vastu midagi pehmet ja jäin sinna kurnatult lamama. Kuulsin kedagi ütlevat:
„Mida kuradit?!”
See oli ka viimane asi, mida ma kuulsin, sest maailm mu ümber vajus musta pimedusse.
24. jaanuar 1993
„Hei! Ärka üles! Ma näen küll, et sa oled üleval!”
Hääl tuli kuskilt lähedalt. Mul polnud aimugi, kui kaua ma teadvuseta olin olnud. Vähemalt valu tundus nüüdseks kadunud olevat. Tegin ettevaatlikult silmad lahti.
Lamasin võrkkiigel mingi maja aias või tagahoovis. Kuidas ma küll sinna olin saanud? Võrkkiige kõrval seisis keegi noor, kahekümnendates aastates naine. Tal olid pikad pruunid juuksed ja sinakashallid silmad ning ta oli minuga umbes ühepikkune. Ta silmitses mind sõbraliku muigega.
„Noh, nüüd kus sa ka üleval oled, äkki räägiksid mulle ka, kust kuradi kohast sa siia said?”
„Ma kukkusin trepist alla,” ütlesin enne, kui taipasin, kui totralt see kõlada võis. Naine turtsatas.
„Trepist?! Kuidas see võimalik on? Sa vist lõid oma pea päris kõvasti ära.”
Tema näolt peegeldus lõbus-kaastundlik imestus.
„See võis küll juhtuda,” nõustusin ma, „aga kus ma üldse olen?”
„Põllu 8, tagaaias. Ühel hetkel sa lihtsalt sadasid taevast alla, otse minu võrkkiigele! Kas sul tuleb juba meelde, mis sinuga tegelikult juhtus?”
Selgitasin talle põhjalikult oma trepikojas juhtunut. Naine põrnitses mind kulmukergitusega ja kõik, mis ta ütles, oli:
„Okei siis.”
„Ma tean, et see kõlab nagu mingi hullu jutt, aga nii see tõesti juhtus! Palun uskuge mind!” jäin naisele anuvalt otsa vaatama.
Üle tema näo levis veelgi laiem muie.
„Olgu, oletame, et ma usun sind. Kus see maja on, mille trepikojas sa kukkusid?”
„See oli kusagil Raua tänava kandis. Igatahes me läksime Tallinna ülikooli juures trammi pealt maha ja sealt mingile väikesele tänavale…”
„Kes meie?” katkestas naine mind.
„Ma olin koos ühe mustlasnaisega. Ta viis mind enda juurde, et ta mulle ennustada saaks. Tema maja trepikojas ma kukkusingi.”
„Ah, et mustlasega? Kas sa pole kuulnud, et neid ei tasu usaldada? Ja veel üks asi. Mis Tallinna Ülikool? Seal asub ju hoopis Tallinna Pedagoogiline Instituut!”
„Te olete ajast veidi maha jäänud, Peda asus seal vanasti. Nüüd on seal Tallinna Ülikool, juba päris mitu aastat muide.”
„Tõesti? Kui vanasti?”
Naine paistis imestunud.
„Nõukaajal ja vabariigi algusaastatel, aga nüüd, 2005. aastal vist, sai sellest Tallinna ülikool.”
„2005.??? Praegu on alles 1993. Sa lõid oma pea ikka väga kõvasti ära!”
Naine silmitses mind justkui vaimuhaiget. Ja mina omakorda teda.
„MIS ASJA???” Kuulge preili, TEIL ei ole vist kõik korras! 1993!? Praegu on aasta 2009! Või kui te üritate praegu oma arust nalja teha, siis on see üks väga mage nali!”
„2009! Veel parem! Kas sa oled tõesti kindel, et sa arsti ei vaja?”
„EI! Tulge, ma tõestan teile, et praegu on 2009!” olin valmis sellele napakale naisele näitama, et ta eksib, ning ajasin end vihaselt püsti. Valu oli täielikult kadunud ja mingeid järelmõjusid ei paistnud samuti olevat.
„Noh, lase käia!”
Ta tundus pigem lõbustatud kui vihane. Kõndisin reipal sammul maja esikülje poole,. naine järgnes mulle sõnatult.
„Tulge!” kamandasin värava juurde jõudes.
„Tulen juba,” ütles ta minuni jõudes. „Kuidas sa seda siis tõestada kavatsed ka?”
„Väga lihtsalt, ma küsin mööduvatelt inimestelt.”
„Edu sulle siis oma margi täis tegemisel!” soovis naine muheledes.
Kuigi ta väliselt tundus täiskasvanu, meenutas tema kõnemaneer kangesti teismelise tüdruku oma.
„Me veel vaatame, kes siin oma margi täis teeb,” pomisesin ma.
Olin tänavale astunud ja tajusin, et siin oli palju külmem kui naise tagahoovis. Juba läheneski esimene möödakäija, keegi keskeale lähenev mees, kelle mustades juustes võis märgata halle salke. Astusin reipal sammul talle vastu.
„Tere päevast, härra!”
„Tere,” vastas ta kerge imestusega.
„Kas te saaksite palun öelda, mis aasta praegu on?”
„1993, preili.” Mees vaatas mind kahtlustava kulmukergitusega.
„Ahah, okei, aitäh teile.”
Mees kõndis sammu kiirendades edasi.
„Noh, kas said oma tõestuse? Või äkki tahad, et veel mõni inimene sind Seewaldi põgenikuks peaks?”
Naine, kes oli kõike pealt näinud, muigas jälle. Tundsin end alandatu ja lollina.
„Ma ei suuda seda ikka veel uskuda! Kas siin lähedal mõni ajalehekiosk on?”
„Siinsamas, ümber nurga,” näitas naine tänavanurga poole. Ma lausa jooksin sinnapoole. See oli mu viimane lootus. Mõne hetke pärast seisin juba kioski juures ja uurisin ajalehtede kuupäevi. Kõik minu lootused kustusid. Mustvalgete, imelikult kehvale paberile trükitud ajalehtede esikülgedelt võis leida kuupäeva 24.01.1993. Silmitsesin ümbrust ja tõepoolest, kõik mu ümber kinnitas, et olen 16 aastat minevikus. Riided, mida inimesed kandsid, olid säärased, mida olin seni näinud ainult ema vanades Peredes