Ma kannan keskööd. Terry Pratchett
rohi alumise otsa tõbede vastu, ja andis mulle purgi vastu terve singi. Proua Gower tegi mulle teed ja lubas mul korjata vakatäie armuäädikarohtu, mis kasvab tema aias lopsakamalt, kui ma kusagil mujal olen näinud.” Tiffany vaikis hetke. „Õigus jah, ja siis põikasin ma läbi Oiu Lõpust, et ühel haigel mähist vahetada, ja siis käisin ma parunit vaatamas ja terve ülejäänud päev oli loomulikult minu enda päralt, hah! Aga üldiselt polnud see halb päev, kui kõike arvesse võtta, sest inimesed olid liiga hõivatud Rohimispeo peale mõtlemisega.”
„Kui kõike arvesse võtta, on sie päiv möödas,” lausus kelda, „ja kahtlemata oli sie tööd täis ja kasulik päiv. Aga kogu päiva tulid mul sinu kohta eelaimused, Tiffany Aching.” Kui Tiffany tahtis protestima hakata, tõstis Jeannie oma väikese pähkelpruuni käe ja jätkas: „Tiffany, sina piad tiadma, et mina valvan sinu üle. Sina oled ikkagi nende küngaste moor ja minul on võim sind oma pias valvata, sinul silma pial ‘oida, sest keegi piab seda tegema. Ma tian, et sina tiad seda, sest sa oled tark, ja ma tian, et sina teed minu ees näo, nagu sa ei tiaks, täpselt nii nagu mina teen näo, nagu ma ei tiaks, et ma tian, ja ma olen kindel, et sa tiad ka seda, eks ole?”
„Võib-olla pean ma selle pliiatsi ja paberi abil selgeks rehkendama,” vastas Tiffany, üritades naeruga pinget leevendada.
„Sie pole naljakas! Minu pias on sinu kohal pilved. Sinu ümber on ‘ädaoht. Ja mis kõige ‘ullem, mina ei näe, kust see tuleb. Ja sie pole õige!”
Täpselt siis, kui Tiffany suu avas, sibas künka poolt tulevast käigust välja pool tosinat Feegle’it, kes kandsid taldrikut. Tiffany pani tahes-tahtmata tähele – kuna nõiad panevad tähele kõike, mis vähegi võimalik –, et taldriku sinine iluääris meenutas väga tema ema peaaegu parimat lõunaserviisi. Ülejäänud taldriku varjas suur tükk lambaliha koos mundris kartulitega. Toit lõhnas imeliselt ja Tiffany kõht võttis juhtimise ajult üle. Nõid sööb alati, kui võimalik, ja on õnnelik, et saab.
Lihatükk oli pooleks lõigatud, kuid keldale mõeldud pool oli Tiffanyle mõeldud poolest natuke väiksem. Rangelt võttes ei saa üks pool teisest väiksem olla, sest siis ei ole tegu poolega, kuid kõik saavad aru, mida sellega mõeldakse. Ja keldadel on nende väiksuse kohta alati tohutu isu, sest nad peavad lapsi ilmale tooma.
Igatahes polnud praegu rääkimiseks sobiv aeg. Üks Feegle pakkus Tiffanyle nuga, mis oli tegelikult Feegle’i kahe teraga mõõk, ja siis tõstis ta üsna räämas plekktopsi, mille sisse oli pistetud lusikas.
„Vürtskastet?” küsis ta häbelikult.
See oli Feegle’ite söömaaja kohta juba üsna peenutsev, kuigi Jeannie oli neid mingil määral tsiviliseerinud, niivõrd, kuivõrd Feegle’eid on võimalik tsiviliseerida. Vähemalt olid nad hakanud asja mõttele pihta saama. Kuid sellest hoolimata oli Tiffany piisavalt asjatundlik, et olla ettevaatlik.
„Mis siin sees on?” küsis ta, teades, et see on ohtlik küsimus.
„Oh, igasugu imelist kraami,” vastas Feegle ja kolistas lusikaga topsi sees. „Siin on metsubinat, igatahes, ja sinepiseemneid ja mädarõigast ja tigusid ja metsaürtisid ja küüslauku ja tibake ahvirohtu…” Kuid ühe sõna oli ta välja pursanud Tiffany meelest natuke liiga kiiresti.
„Tigusid?” katkestas Tiffany teda.
„Nu jeh, need on väega toitvad, vitami’ne ja minera’le täis, ja noid tillukesi pro-teiine, ja mis kõige toredam: kui küllalt küüslauku panna, maitsevad need küüslaugu järgi.”
„Mille järgi need maitsevad siis, kui küüslauku mitte panna?” uuris Tiffany.
„Tigude,” vastas kelda, kellel hakkas kelnerist kahju, „ja ma pian ütlema, et need on ‘ia toidupoolis, tüdruk. Poisid lasevad teod välja metskapsa ja koerasalati peale sööma. Teod on üsna maitsvad ja ma arvan, et sulle meeldib tõsiasi, et selle juures pole mingit vargust.”
Noh, see oli muidugi hea, pidi Tiffany tunnistama. Feegle’id tõesti varastasid mõnuga ja pidevalt, samapalju lõbu kui kõige muu pärast. Teisest küljest võisid nad õigete inimeste vastu õiges kohas ja õigel ajal väga helded olla, ja õnneks just nii see praegu oligi.
„Ja ikkagi – Feegle’id peavad põldu?” tähendas Tiffany valjusti.
„Ei-ei!” tõrjus Feegle’ite eestkõneleja, samal ajal kui tema kaaslased näitasid oma vastikust selle mõtte vastu, tehes öäkk-hääli ja pistes näppe kurku. „Sie põle põllupidamine, sie on karjadamine, mis sobib noile, kes on ‘ingelt vabad ja tah’vad tunda tuult oma kildi all. Samas piab ütlima, et kui teod kiini juoksevad, võib sie tõesti olla tibatillu piinlik.”
„Proovi ometi, ole hea,” palus kelda. „See annab neile julgust.”
Tegelikult oli Feegle’ite uus köök tõesti päris maitsev. Võibolla on see tõsi, mida räägitakse, mõtles Tiffany, et küüslauguga sobib kõik. Välja arvatud magus munakreem.
„Ära ole poiste piale pahane,” ütles Jeannie, kui nad mõlemad olid kõhu täis söönud. „Ajad muutuvad ja ma arvan, et nad tiavad seda. Ajad muutuvad ka sinu jaoks. Kuidas sul tunne on?”
„Oh, tead, nagu ikka,” vastas Tiffany. „Ma olen väsinud, segaduses ja pahane. Umbes niimoodi.”
„Sina tüötad liiga palju, kulla tüdruk. Ma kardan, et sa ei saa küllalt süüa, ja seda ma näen selgesti, et sa ei saa küllalt magada. Ei tea, millal sa viimati öö korralikus voodis magasid? Sa ju tiad, et magama piab: kui puhata ei saa, ei suuda sa õigesti mõelda. Ma kardan, et varsti läheb sul vaja kogu jõudu, mis sa leida suudad. Kas sa tahad, et ma panen sulle leevenduse piale?”
Tiffany haigutas jälle. „Tänan pakkumast, Jeannie,” ütles ta, „aga ma arvan, et seda pole vaja, ära pane pahaks.” Nurgas oli hunnik rasvast villa, mis oli ilmselt alles hiljuti kuulunud lambale, kes oli otsustanud julma maailmaga hüvasti jätta ja enesetapu sooritada. Villahunnik paistis väga kutsuv. „Ma peaksin minema ja vaatama, kuidas tüdrukul läheb.” Tundus, et Tiffany jalad ei taha, et ta paigast liiguks. „Samas on tal Feegle’ite künkas ilmselt sama julge olla kui omaenda kodus.”
„Ei-ei,” lausus Jeannie vaikselt, samal ajal kui Tiffany silmad kinni vajusid. „Palju, palju julgem kui omaenda kodus.”
Kui Tiffany juba lausa norskas, sammus Jeannie aeglaselt mööda käiku põhikünkasse. Amber oli tule ääres kerra tõmbunud, kuid Rob Igaüks oli mõned vanemad ja targemad Feegle’id tema ümber paigutanud. Põhjus oli selles, et künkasaalis käis õhtune kaklus. Nac Mac Feegle’id võitlesid sama tihti kui hingasid ja üldiselt samal ajal. See oli mingis mõttes neile lausa nagu elu mõte, kui mõtlema hakata. Pealegi, kui sa oled ainult mõne tolli pikkune, pead sa võitlema kogu maailmaga, niisiis oleks targem juba varakult õppima hakata.
Jeannie istus oma abikaasa kõrvale ja jälgis mürglit mõnda aega. Noored Feegle’id põrkasid eemale seintelt, oma onudelt ja üksteiselt. Siis küsis Jeannie: „Rob, mis sa arvad, kas me kasvatame oma poisse ikka õigesti?”
Rob Igaüks, kes tajus Jeannie meeleolu, vaatas magava tüdruku poole.
„Nu jeh, igastahis… Hoh, kas’a nägid? Tillu Jockist Tiba Tillem Jock virutas Juhmile Wulliele jalaga hargivahesse! Imeline lüök, ja ta on ju alles ain’t kolm tolli pikk!”
„Ühel päival saab temast suur sõjamees, Rob, see on sulatõsi,” nõustus Jeannie, „aga…”
„Ma ütlin neile alati,” jätkas elevil Rob Igaüks, samal ajal kui nimetatud noor Feegle neil üle pea lendas, „et edu tuob sie, kui ründad ain’t neid, kes on sinust palju suuremad! Sie on tähtis reegel!”
Jeannie ohkas, kui järjekordne noor Feegle vastu seina matsatas, pead raputas ja tagasi võitlusse sööstis. Feegle’itele on peaaegu võimatu viga teha. Kui mõni inimene üritaks Feegle’ile peale astuda, avastaks ta, et mehike, kes oli tema arvates tema saapa all, ronib tegelikult mööda tema püksisäärt üles – ja pärast seda saab päev minna ainult hullemaks. Pealegi, kui sa näed ühte Feegle’it, on tõenäoliselt läheduses palju teisi