Ma kannan keskööd. Terry Pratchett
tõenäoliselt ei mõelnud, aga kindel ei saanud kunagi olla – ja vahel Rob Igaüks irvitas, kui Tiffanyt mooriks nimetas, aga see polnud nende süü, et kõigi jaoks, kes pole kuus tolli pikad, tähendab see sõna inimest, kes kammib juukseid rehaga ja kelle hambad on hullemad kui vanal lambal. Kui sa oled üheksa-aastane ja sind mooriks kutsutakse, võib see olla isegi natuke naljakas. See pole aga nii vahva, kui sa oled peaaegu kuusteist, sul on seljataga väga kole päev, sa oled väga vähe magada saanud ja sulle kuluks tõsiselt, tõsiselt ära vanniskäik.
Oli selge, et Rob Igaüks taipas seda, sest ta pöördus oma venna poole ja ütles: „Kas su’le meenub, kallis veli, et mõnikord oless sul targem pista pia pardi kannikate vahile, mitte kõnelda?”
Juhm Wullie lõi pilgu maha. „Anna andess, Rob. Ma ei leid’ praegast parti.”
Feegle’ite pealik vaatas põrandal lebava tüdruku poole, kes magas rahulikult teki all, ja korraga muutus kõik tõsiseks.
„Kui me oless sial olnd, kui sie kolkimine toimus, oless sie olnd tolle mihe jaoss ‘alb päiv, sida ma ütlin,” lausus Rob Igaüks.
„Siis on hea, et te seal ei olnud,” ütles Tiffany. „Te ju ei taha, et inimesed labidatega teie künka juurde tuleksid? Hoidke jõmikatest eemale, kas kuulete? Te teete nad närviliseks. Kui inimesed on närvilised, saavad nad vihaseks. Aga kuna te juba siin olete, siis te saate end kasulikuks teha. Ma tahan selle vaese tüdruku teie künkasse viia.”
„Jeh, me tiame,” ütles Rob. „Kelda ise saatis meitesid seie, et me su ülis otsiss.”
„Kas ta teadis sellest? Jeannie teadis sellest?”
„Mina’i tia,” ütles Rob kartlikult. Tiffany teadis, et Rob läheb alati pabinasse, kui oma naisest räägib. Rob armastas Jeanniet meeletult, ja mõte, et Jeannie kas või kortsutab tema poole kulmu, muutis tema põlved süldiks. Kõigi teiste Feegle’ite elu koosnes peamiselt kaklemisest, varastamisest ja joomisest – seal oli veel üht-teist, näiteks toidu hankimine, mida nad enamasti varastasid, ja pesupesemine, mida nad enamasti ei teinud. Rob Igaüks kui kelda abikaasa pidi aga lisaks andma veel Seletusi, ja see pole Feegle’i jaoks kunagi lihtne ülesanne. „Jeannie tiab igasugu asjasid,” ütles Rob, ilma et oleks Tiffanyle otsa vaadanud. Siis hakkas Tiffanyl temast kahju: ilmselt on parem olla kahe tule kui kelda ja moori vahel, mõtles ta.
III PEATÜKK
KES LÄBI UNE LIIGUTAB
Kui Tiffany ja Feegle’id küngastele suundusid, oli kuu juba kõrgel ja muutis maailma teravajooneliseks must-hõbedaseks mosaiikpildiks. Nac Mac Feegle’id suutsid soovi korral liikuda täiesti hääletult: nad olid mõnikord ka Tiffanyt kandnud ning sõit nendega oli alati sujuv ja tegelikult üsna meeldiv, eriti kui Feegle’id olid end viimase kuu aja sees pesnud.
Kindlasti olid kõik karjused küngastel mingil ajal Feegle’ite küngast näinud. Keegi ei rääkinud sellest kunagi. Mõnest asjast on parem mitte rääkida, näiteks sellest, et sealkandis, kus Feegle’id elasid, kadus lambaid palju vähem kui Kriidimaa kaugemates nurkades, teisest küljest aga kadusid mõned lambad kindlasti: need olid nõrgad talled või väga vanad uted (Feegle’itele meeldib kõva lambaliha, selline, mida võib mitu tundi närida) – karja valvati ja valvurid võtsid oma tasu. Pealegi oli Feegle’ite küngas väga lähedal Vanaema Achingu karjasehüti jäänustele ja see maa oli peaaegu püha.
Kui nad künka lähedusse jõudsid, tundis Tiffany läbi laukapuude immitseva suitsu lõhna. Noh, hea oli vähemalt see, et ta ei pidanud künka sisse pääsemiseks end enam august alla libistama: see sobib väga hästi, kui oled üheksane, aga kui sa oled peaaegu kuusteist, on see ebaväärikas, rikub hea kleidi ära ja – kuigi seda poleks Tiffany tunnistanud – käik on sulle selgelt liiga kitsas.
Kelda Jeannie oli sisse viinud mõned muudatused. Künkale üsna lähedal oli vana kriidiauk, kuhu künkast pääses maa-alust käiku pidi. Kelda oli lasknud oma poistel kriidiauku kohendada lainepleki ja presendi abil, mille nad olid väga ühemõtteliselt „leidnud”, nagu nad kõike „leidsid”. See nägi aga endiselt välja nagu tavaline kriidiauk, sest selle ümber oli seatud põldmarja- ja mesiturakavääte ja kribuvitsaoksi, nii et isegi hiir oleks sealt ainult hädavaevu läbi pääsenud. Vesi aga pääses sisse, nirises mööda plekki ja täitis alla pandud tünnid; nüüd oli seal palju suurem toiduvalmistamisruum, seal oli lausa niipalju ruumi, et Tiffany sai alla ronida, kui tal oli ainult meeles oma nime hüüda: siis tõmbasid nähtamatud käed nööre ja nagu võluväel avanes läbipääsmatute põldmarjaväätide vahel käik. Kriidiaugus oli ka kelda isiklik vannituba – Feegle’id ise pesid ennast ainult siis, kui miski, näiteks kuuvarjutus, seda neile meelde tuletas.
Amber toimetati kärmelt august alla ja Tiffany jäi põldmarjametsa äärde õige koha lähedusse kärsitult ootama, kuni ogalised väädid „võluväel” kõrvale tõmbusid.
Jeannie, kelda, kes oli peaaegu sama ümmargune kui jalgpall, ootas Tiffanyt juba, väike laps kummaski käes.
„Mul on väega ‘ia meel sind näha, Tiffany,” ütles ta ja mingil põhjusel tundusid tema sõnad imelikud ja kohatud. „Ma käskisin poistel minna ja aur välla lasta,” jätkas kelda. „Sie on naise tüö ja sialjuures sugugi mitte tore, sa oled kindlasti nõus. Nad panid tüdruku tule kõrvale ja ma ‘akkasin temale leevendust panema. Ma arvan tõeste, et ta saab tervess, aga sina oled täna ‘iad tüöd teind. Sinu kuulus Vanaema Weatherwax ise poless paremini ‘akkama saand.”
„Tema õpetaski mind valu ära võtma,” ütles Tiffany.
„Ära sa räegi!” tähendas kelda ja vaatas Tiffanyt imelikult. „Ma loodan, et sa’i pia kahetsema seda päiva, kui ta selle… lahke teo tegi.”
Nüüd ilmusid käigust, mis viis põhikünkasse, mitu Feegle’it. Nad vaatasid kõhelevalt vaheldumisi oma keldat ja oma moori ning siis ütles eestkõnelejast Feegle väga vastumeelselt: „Ma’i taha vahile segada, daamid, a’ meie tegime tillut ‘ilisõhtast ‘aukamist ja Rob käskis küsida, kas purakas tillu moor tahass natike mekkida?”
Tiffany tõmbas ninaga õhku. Õhus oli väga äratuntav lõhn ja selline lõhn tekib siis, kui lambaliha on lähedases kokkupuutes näiteks praepanniga. Hea küll, mõtles Tiffany, me teame, et nad seda teevad, aga neil võiks olla niipalju viisakust, et mitte teha seda minu juuresolekul!
Eestkõneleja ilmselt taipas seda, sest ta lisas, mudides mõlema käega raevukalt oma kildiserva, nagu Feegle’itel kombeks, kui nad üüratut valet räägivad: „Nuuh, mina vist kuulsin, et üts lambitükk võis nigu kogimata panni piale kukkuda, kui sie tulel oli, ja meie püüdsime sida küll ää tirida, aga – nuh, te ju tiate, mihuksed lambid on – sie läts paanigasse ja ‘akkas vasta.” Nüüd tundis kõneleja juba ilmset kergendust sellest, et tal oli õnnestunud mingi vabandus kokku klopsida, ja ta üritas tõusta ulme kõrgematesse sfääridesse ning jätkas: „Mina isikligult arvan, et tema tahtis ennast tappa, kuna tal polnd terve päiva muud teha kui rohtu süüa.”
Ta vaatas Tiffanyle lootusrikkalt otsa, et näha, kas tal läks õnneks, kuid nüüd sekkus kelda ja lausus teravalt: „Tillu Mesimokk Jock, mine ja ütle, et purakas tillu moor võtab ühe lambalihaga võileiva, on selge?” Ta vaatas Tiffanyle otsa ja ütles: „Ei mingit vastavaidlemist, tüdruk. Mulle tundub, et sa piaaegu vangud korraliku sooja toidu puudusest. Mina tian ‘ästi, et nõiad ‘oolitsevad kõigi eest piale iseenda. Lipake juba, poisid.”
Tiffany tajus endiselt õhus mingit pinget. Kelda pisike surmtõsine pilk püsis temal, siis aga küsis Jeannie: „Kas sa eilset mäletad?”
See küsimus tundus tobe, kuid Jeannie ei teinud kunagi tobedusi. See andis mõtlemisainet, kuigi Tiffany igatses enesetapjaliku lamba liha ja korralikku und.
„Eile – noh, nüüd on see vist juba üleeile – kutsuti mind Kisubüksinda külla,” lausus ta mõtlikult. „Sealne sepp oli ääsiga ettevaatamatu olnud, see lagunes laiali ja paiskas kuumi süsi talle jala peale. Ma tohterdasin teda, võtsin valu ära ja panin selle alasi sisse.