Escobar. David Fisher
her
Escobar
Pühendan selle raamatu tänutäheks kõigevägevamale, Jumalale, ning kolme väga erilise inimese mälestuseks: need on minu ema Hermilda, kes pühendus ühiskonna teenimisele õpetaja ja eeskujuliku kogukonna liikmena; minu isa, tubli mees, kes näitas mulle raske töö väärtust ja seda, kui tähtis on võidelda selle eest, millesse sa usud; ja minu vend Pablo, hea hing, kellel oli tulevikuvisioon, mis muutis võimatu võimalikuks, kellel oli südames koht vaeste ja kaitsetute jaoks – nüüd on mälestus temast osa ajaloost.
Eessõna
Kiire infovahetusega maailmas on suhteliselt lihtne legendiks saada. Kuulsuse saavutamiseks on vaja sooritada mõni silmapaistev vägitükk, mis oleks piisavalt suur, et jõuaks ühel ja samal nädalal kõikide tähtsamate ajakirjade esikaantele ja domineeriks kaabeltelevisioonis kõigi kanalite uudistesaadetes järjest vähemalt 24 tundi. Uued staarid võivad tekkida igal alal: poliitika, meelelahutus, sport, kuritegevus ja muud veidrused. Kuid meie „lööge nad risti”-meedias muutuvad eilsed legendid kiiresti homseteks Tantsud tähtedega konkurentideks.
Kuid Pablo Escobarist sai legend vanamoeliselt: ta lihtsalt tõusis järjekindlalt kõigi edetabelite tippu. Tõelised legendid, sellised nagu Pablo Escobar, täiustuvad aja jooksul ja nende kuulsust peab tasapisi toitma. Jutud, mis neist räägitakse, peavad kasvama suuruses ja lõputus ulatuses, kuni reaalsusest jääb väheks, et neid kõiki ära mahutada. Nad peavad lahvatama üle aja ja koha piiride ning saama nii kuulsaks, et elavad kauem kui ajakirjandus nende eluajal. Maailm peab selliseid legende tundma eesnime pidi.
Pablo Escobar asub kuulsate kurjategijate nimekirjas, tema koht on ajaloo süngemas osas koos Blackbeardi, Jesse Jamesi ja Al Caponega. Tema elust vändatakse filme, rohkem selleks, et tema nime ära kasutada, kui et tema tegevuse tagamaid selgitada. Pablo Escobar sai kurikuulsaks kui kõige edukam, kõige halastamatum ja kindlasti ka kui kõige tuntum narkokaupmees ajaloos, mees, keda Kolumbia vaesed armastasid ja riigijuhid vihkasid. Teda tuntakse kui ajaloo rikkaimat kurjategijat, kui meest, kes ehitas terveid linnakuid vaestele, kui multimiljardäri, kes jäi pikka aega tabamatuks teda aastaid otsinud sõjaväe eest. Kui ma hakkasin selle projekti kallal töötama, teadsin Pablo Escobarist väga vähe, ainult üldtuntud fakte rohke müra taustal: temast sai USA-sse voolanud Kolumbia kokaiini sünonüüm ja selle tulemusel pidas ajakiri Forbes teda kümne maailma rikkaima mehe hulka kuuluvaks.
Enne pikki intervjuusid Pablo elusoleva venna Robertoga tegin palju taustauuringuid, millest enamik kinnitas seda, mida ma varem teadsin, aga lisas ka palju tähtsaid detaile. Faktid Pablo Escobari elu kohta on legendi alustaladeks: ta sündis 1949. aastal tohutu suure vägivallaperioodi ajal, mille tulemusel sai surma kümneid tuhandeid kolumblasi; ta kasvas üles madalama keskklassi töölisperekonnas. 1970. aastate alguses osales ta esimestes tõelistes kuritegudes ja sama kümnendi lõpuks oli ta juba sisenenud narkokaubandusse. Tänu geniaalsele organiseerimisoskusele kogus ta enda ümber teisi narkokullereid ja moodustas Medellíni kartelli. See tekkis soodsal ajal – just siis, kui jõukad ameeriklased kokaiini armusid. Pablo Escobari kartell toitis seda ameeriklaste harjumust, kuid isegi lugematud tuhanded tonnid kokaiini, mis edukalt Ameerikasse smugeldati, jäid suurele nõudlusele alla. Pablo tõi uued tuuled narkoärisse ja genereeris pidevalt uusi meetodeid, kuidas vedada tohututes kogustes narkootikume Ameerikasse ja seejärel Euroopasse. See äri tegi Pablost ja tema partneritest miljardärid. Mitmeid miljoneid dollareid kulutas ta Kolumbia kõige vaesemate inimeste abistamiseks, ehitas neile kodusid, ostis toitu ja ravimeid, maksis õppemaksu ja sai mitmel erineval moel nende kangelaseks.
Mõni aeg oli tema ja ka kõikide teiste narkokullerite suurimaks hirmuks see, et Kolumbia sõlmib USA-ga väljaandmislepingu ja nad pistetakse Ameerika vanglatesse.
1982. aastal läks Pablo poliitikasse ja ta valiti Kongressi asendusliikmeks; võib-olla selleks, et seista oma riigi madalama klassi õiguste eest või siis selleks, et iseend valitud poliitikuna väljaandmise eest kaitsta. Kuigi Pablo väitis, et raha on ta teeninud kinnisvaraäriga tegeldes, süüdistas justiitsminister Rodrigo Lara Bonilla teda 1983. aastal narkokaubanduses osalemises ja nii said kuulujutud esimest korda avalikuks. Kui Lara Bonilla 1984. aasta aprillis tapeti, süüdistati selles Pablot ja tema poliitiline karjäär lõppes.
Pärast seda muutus erakordne vägivald, mille kaudu Medellíni kartell tuntuks sai, Kolumbia igapäevaelu osaks; 1985. aastal mõrvati Medellíni linnas 1700 inimest – arv, mis pidevalt kasvas. Pablo ja kartelli juhid olid sunnitud järgnevateks aastateks peitu pugema; vahel pidid nad end kuude kaupa džunglis varjama, sageli pääsesid nad põgenema vaid paar minutit enne valitsusvägede saabumist. 1985. aasta novembris korraldasid mässulised suure rünnaku kohtupaleele; sajad inimesed said surma, nende hulgas ülemkohtu kohtunikud. Pablot süüdistati rünnaku finantseerimises ja katses hävitada kõik kohtumajja kogutud tõendid, mida valitsus oli tema vastu leidnud. See valitsusvastane rünnak šokeeris kogu Kolumbiat ja terves maailmas sai Pablo Escobari nimi tuntuks.
1988. aastal kuulutas rivaalitsev Cali kartell Medellínile sõja, lõhates pomme Pablo erinevate eluasemete juures. Kogu Kolumbias kasvas tapmiste arv; õhtuti olid suuremate linnade tänavad inimtühjad. Sellest hoolimata suurenes narkootikumide vool Ameerikasse. Kuigi neid pidevalt taga otsiti, õnnestus Pablol ja tema lähikaaslastel, kaasa arvatud vend Robertol edukalt vaenlaste eest pääseda. Samal ajal aga juhatas Pablo lahingutes oma eraarmeed, palgasõdureid. Kuid varsti hakati kartelli ladvikusse kuuluvaid juhte ükshaaval kinni võtma või tapma.
1989. aastal tapeti taas mitmeid valitsusametnikke ja Kolumbia suuremates linnades plahvatasid pea iga päev pommid. Tsiviliseeritud maailm oli hämmingus, kui Avianca lennufirma lennuk nr. 203, Boeing 727 pommiplahvatuse tagajärjel alla kukkus ja 107 reisijat surma sai. Selles süüdistati Pablot ja tema reputatsioon ajaloo kõige brutaalsema kurjategijana kasvas. Nädal hiljem plahvatas pomm DAS-i ehk Kolumbia FBI peakorteris ja 89 inimest hukkus. Pablo Escobari vastu ühendasid jõud Kolumbia valitsus ja Ameerika erioperatsioonide rühmad.
Pablo rakendas vastuabinõusid ja võttis sihikule politsei – mõne kuuga tapeti rohkem kui 250 politseinikku. 1991. aastal tühistas valitsus lõpuks väljaandmisseaduse ja Pablo, Roberto ning kümned teised mehed andsid alla ja nad paigutati vanglasse, mille Pablo ise oli ehitanud ning mida ta ka kontrollis – seda vanglat tunti Katedraali nime all.
1992. aasta juulis üritas valitsus vanglat vallutada ja vange kinni võtta. Ametlikult väideti, et Pablot taheti rangema režiimiga vanglasse viia, kuid tema ise kartis, et see oli katse teda Ameerikale välja anda. Enne kinnivõtmist õnnestus tal põgeneda džunglisse ja varjata end Kolumbia äärelinnades. Samal ajal aga jätkusid tapmised üle riigi.
Legend Pablo Escobarist arenes. Kogu maailm jälgis, kuidas Pablo Escobar pääses rohkem kui aasta jooksul tuhandete Kolumbia ja Ameerika sõdurite, Cali vaenlaste ja teiste grupeeringute poolt, mis tema tabamiseks või tapmiseks loodi. Üks mees valitsuse organiseeritud väesalkade vastu. Pablo väljameelitamiseks ründasid need jõud tema pereliikmeid, sõpru, kõiki, kes olid temaga kuidagi seotud olnud. 1993. aasta detsembris, kui ta püüdis valitsust sundida laskma oma perel maalt lahkuda, avastati lõpuks tema peidupaik. 2. detsembril, päev pärast 44. sünnipäeva, lasti Pablo maha ühe maja katusel, kui ta püüdis põgeneda sõdurite eest, kes olid ta jälile jõudnud.
Selline on lühidalt kirja panduna Pablo Escobari lugu. Aga kui ma hakkasin pikemalt rääkima tema venna Roberto Escobariga, kes tegeles Pablo äris raamatupidajana, ja vestlesin hiljem ka paljude teistega, kes Pablot erinevatel eluetappidel tundsid, siis avastasin selle loo veidi teistsuguse versiooni, mis on kirja pandud ka selles raamatus.
Roberto rääkis minuga nagu armastav vend, aga samuti nagu mees, kes meeleheitlikult püüab ajalugu korrigeerida. Mõte, mida ta palju kordi rõhutas, oli see, et Pablo Escobari arenevat legendi kasutasid ära teised rühmitused, et see neile endile kasulik oleks alates Cali narkokaupmeestest, keda jäeti rahule, kui peatähelepanu Pablol püsis, kuni valitsusesiseste klikkideni, kes kasutasid Pablo otsinguid ära, et lahendada vanu tülisid ja hävitada kasvavat opositsiooni, ja isegi nende meesteni, kes kunagi Pablo jaoks töötasid, aga pärast vahistamist andsid infot, et vähendada nende endi karistust. Väga lihtne oli veeretada kogu vägivald ja tapmised Pablo Escobari kaela. Ameeriklased uskusid kindlalt, et Pablo Escobar oli Kolumbiast pärit narkovoo algallikas ja et tema tapmine oleks kogu probleemi lahendanud. Väga vähesed ameeriklased teadsid