Escobar. David Fisher
et kogu rekka haagist üle kleepida reklaamidega, kuid ma panin ühele küljele nii suure rekaami kui võimalik. Äri alustamiseks laenasin ühel päeval selle rekka ja sõitsin Bogotásse, Kolumbia pealinna, ja parkisin selle otse riigi suurima jalgrattatehase ette. Tahtsin juhatajaga rääkida. Pärast tutvumist osutasin rekka poole ja ütlesin talle: „See on üks mu autodest. Kogu firma kuulub mulle.” Ütlesin, et meie äri laieneb ja me vajame usaldusväärset varuosade tarnijat, et saaksime rohkem rattaid toota. Tahtsin neid meelitada partnerlussuhtesse. Kuid tema tahtis loomulikult mu firmat endale saada. Viimaks pakkus ta mulle suurt hulka varuosasid laenuks. „Soovin, et saaksin need vastu võtta,” vastasin ma. „Aga ma ei saa, sest rekka on juba täis.” Muidugi polnud see tõsi. Ma ei olnud ju rekka sisemust rentinud, järelikult ma ei tohtinud seda kasutada. Mõned päevad hiljem saatis tehase juhataja minu Manizalesi töökoja jaoks veoautotäie osi ja ma palkasin kaks lisatöölist ning töö võis alata. Kuna jalgrattaid pandi kokku Kolumbias, siis sain neid müüa tunduvalt odavamalt kui Euroopast toodud rattaid.
Kuid nende müümine oli ikkagi keeruline. Kolumblastele meeldisid kvaliteetsed Itaalia ja veitsi tooted ja nad ei tahtnud osta meie oma kodumaal tehtud kaupa. Raske oli Ositto rattaid populaarsetesse kauplustesse müüki anda. Ma sõna otseses mõttes anusin ühe suure poe omanikku, et ta mõned mu rattad vastu võtaks: „Ma müün enda omad sulle palju odavamalt kui on need rattad, mida sa Euroopast sisse tood.”
Ta keeldus, öeldes: „Keegi Kolumbias ei tea Ositto jalgrattaid.” Lõpuks oli ta nõus võtma viis ratast, kuid hoiatas, et kui need kahe nädala jooksul pole maha müüdud, pean neile järele tulema.
Järgmisel nädalal saatsin viis sõpra sinna poodi neid rattaid ostma. Kaupluse juhataja tegi suurema tellimuse ja varsti hakkasid mu rattaid ostma ka tõelised kliendid. Viimaks oli mul tootmises 17 erinevat tüüpi ratast, kaasa arvatud võidusõidu-, krossi-, matkaja isegi lasterattad. Tehasele lisaks avasin viis kauplust; minu heaks töötas üle saja inimese. 1975. aastal tegin koostööd isegi meie valitsuse spordiministriga, et muuta kasutamata jalgpalliväljak kaasaegseks jalgratta võidusõidu kompleksiks, kus lastel oli võimalus tasuta sõita. Ma olin väga edukas – töötasin 16 tundi päevas oma äris ja treenisin meeskonda; mul oli kaks korterit ja võisin ka ema rahaliselt toetada. Tulevik oli paljutõotav. Ja see kõik toimus palju aega enne seda, kui me Pabloga narkokaubandusse sukeldusime.
1974. aastal õppis Pablo Universidad de Antiochias poliitteadust. Paljud arvavad, et Pablo oli harimata mees, kellel õnnestus vaid narkoäris edukas olla. See pole tõsi. Pablo oli tark väga paljudel aladel. Ta mõistis võrdselt nii ajalugu kui luulet. Ta võis rääkida ladusalt maailma poliitikast ja ilmekalt ette kanda kõige ilusamaid luuletusi. Ajuti Pablo isegi üllatas mind; ta rääkis mitut keelt ja kui me olime La Catedralis vangis – kindluses, mille ta ehitas, kui me nõustusime valitsusele alla andma – , õppis ta isegi hiina keelt. Ülikoolis oli ta otsustanud kriminaaladvokaadiks hakata, see oleks olnud tema teeks poliitikasse. Ta tahtis ikka veel Kolumbia presidendiks saada. Sageli käis ta avalikus raamatukogus õigusalaseid raamatuid lugemas ja kui oli võimalik, ostis kasutatud raamatuid. Just sel ajal ta tegelikult alustaski oma poliitilist karjääri. Paljudele tudengitele omaselt pidas ta lõunasöögi ajal või jalgpalliplatsil kõnet kõigile, kes kuulata viitsisid. Pablo ei kartnud kunagi publiku ees rääkida ja ta oli oma ideedes sügavalt veendunud. Mina kuulsin teda vaid mõned korrad kõnet pidamas, aga ma mäletan, kuidas ta valju ja kirgliku häälega kuulutas: „Ma tahan saada Kolumbia presidendiks, siis ma võtaksin kõigi rikaste teenistusest 10 protsenti vaeste abistamiseks. Selle raha eest ehitame uusi koole ja remondime maanteid.” Ta ütles ka, et tahtis õhutada Jaapani ja Hiina ettevõtjaid Kolumbiasse tehaseid ehitama, sest see oleks andnud tööd inimestele, kes seda hädasti vajasid.
Pablol olid väga suured unistused, kuid tal polnud raha, et neid ellu viia. Ta kukkus ülikoolist välja, kuna ei suutnud õppemaksu maksta. Kui oled meie sarnaselt vaesena üles kasvanud, on vajadus raha teha su mõtetes alati esikohal. Võib-olla see oli nii ette määratud, et Pablo hakkas ühel päeval ebaseaduslikku äri tegema. See oli murdepunktiks meie perekonna ajaloos.
Kolumbia on ilus maa ja loodusandide poolest rikas, kuid samas on see riik, kus korruptsioon on alati olnud, on ja ka jääb. Meie riiki on alati juhtinud rikaste perekondade klass, kes pole vaeste abistamiseks palju teinud. Väga vähe on olnud sotsiaalseid programme, mis oleksid vaeste elu paremaks muutnud. Meil Kolumbias on küll seaduste süsteem olemas, kuid elu käib teiste reeglite järgi. Sel ajal, kui meie üles kasvasime, juhtisid valitsust korrumpeerunud inimesed, kes tegid iseend rikkaks, kuigi väitsid, et alustavad programme, mis aitavad vaestel paremini elada. Alates poliitiliste võimude kõrgematest ametnikest kuni sõjaväejuhtideni, alates riigiametnikest, kes kontrollisid valitsuse teenistujaid kuni tänavatel töötavate politseinikeni, ja isegi väiksematel jõupositsioonidel olevad inimesed on kasutanud võimu ja raha isiklikuks hüvanguks igal võimalikul juhul. Politsei näiteks oli väga halvasti koolitatud, väga väikese palgaga ja vähe lugupeetud, nii et ellujäämiseks võtsid paljud altkäemaksu ja vaatasid ebaseaduslikest tegevustest mööda. Kui keegi tahtis raha eest midagi Kolumbias saavutada, siis polnud see raske. Me Pabloga kasvasime üles teadmises, et kõik seadused on müügiks. Seda ei peetud heaks ega halvaks, nii oli lihtsalt alati olnud.
Kolumbia ajakirjanik Virginia Vallejo, naine, kellel kunagi oli ka armuafäär minu vennaga, ütles kord, et ta armus Pablosse, kuna „ta oli ainus rikas mees Kolumbias, kes oli inimeste vastu lahke riigis, kus rikkad pole kunagi vaestele võileibagi pakkunud.”
Mulle pandi nimi Roberto Gavíria emapoolse vanaisa järgi, kuid Pablo päris tema tausta rohkem kui mina. Igal perekonnal on oma lugu ja Escobar-Gavíria pere lugu algas sellel hommikul, kui Roberto Gavíria otsustas Frontino linnas maja tagaaeda banaane istutada. Legendi järgi leidis ta guaca – maasse peidetud varanduse – , mis sisaldas mitut savipotitäit ehteid ja kalliskive. Keegi ei saanud kunagi selle aarde omanikku teada. Vähemalt nii on seda lugu põlvest põlve edasi räägitud.
Roberto hakkas ehteid tasapisi maha müüma, sest varandusest kellelegi rääkida oleks ohtlik olnud. Saadud raha eest hakkas ta teistele talunikele võlgu andma, kuid kaotas raha, kui laenajad ei suutnud võlgu tagasi maksta. Seejäel ostis ta Chocó indiaanlastelt metsloomanahku ja müüs need linnas edasi. Lõpuks avastas ta oma tõelise kutsumuse ning hakkas tubakat ja alkoholi smugeldama.
Nagu Al Capone USA-s, oli Roberto Gavíria salaviinavedaja. Ta ostis tapetusa't – kolumblaste lemmikalkoholi – otse indiaanlastelt, kes seda ajasid ja villisid, enne kui see seaduslikele tarnijatele müüdi. Et tuua see otse klientideni ilma alkoholi hinda tõstvaid makse maksmata, peitis ta pudelid kinnisesse kirstu, palkas mehed seda läbi linna kandma ning noored naised kaasa kõndima ja nutma. Linnainimesed aimasid, mis neis puukastides tegelikult peidus oli. Kodulinnas Frontinos müüs ta tapetusa't oma ema kodus elutoas, peites seda võimude eest – ta tegi munakoored seest tühjaks ja täitis need uuesti alkoholiga. See oli väga tulus ettevõtmine – kuni üks naaber vanaisa välja andis ja ta vahistati. Ja siis sai selgeks kõige tähtsam õppetükk: mõne päeva pärast sai vanaisa karistamata vabaks. Kuigi me ei tea olukorra kõiki fakte, on kohane oletada, et ta jagas oma kasumit võimudega. Kolumbias on alati niiviisi äri aetud.
Kui Pablo kolledžis õppis, hakkas ka tema raha teenima. Kõikidest tema elu aspektidest on kirjutatud lugusid, mis põhinevad tihti kuulujuttudel, kuid ei ole päris tõesed. Näiteks on palju räägitud, et Pablo alustas kurjategija karjääri hauakivide varastamisega, millelt ta kirjad eemaldas ja seejärel edasi müüs. Tegelikult oli meie onul väike pood Medellíni kõige suurema surnuaia lähedal, kus ta graveeris ja müüs marmorist hauakive. Pablo ei pidanud pimedas hauakive varastama minema, ta ostis väga vanu kive surnuaia omanikelt, kes võtsid inimsäilmed maapõuest välja mitmed aastad pärast seda, kui viimane inimene oli käinud haual neile austust avaldamas. Ja võib-olla Pablo aeg-ajalt võttiski mõne kivi vana haua pealt, kuid tavaliselt ostis ta need ametlikult ja viis meie onu poodi, et need puhastada ja uuesti kasutusse müüa. Raha eest, mida ta sellest ärist teenis, ostis ta mootorratta – oma esimese sõiduvahendi.
Paljudes raamatutes on ka kirjutatud, et Pablo varastas autosid. Oletatavasti oli ta selles äris nii edukas, et kodanikud ja kindlustusfirmad olid nõus maksma talle tasu, et ta ei varastaks