Escobar. David Fisher
ta tahtis. Vaene olles tahtis ta saada rikkaks. Juba väga väikese poisina ütles ta emale: „Emme, oota, kuni ma suureks saan. Siis ma ostan sulle kõike. Oota ainult, kuni ma suureks kasvan.” Natuke vanemaks saades otsustas ta: „Kui ma olen 22-aastane, tahan, et mul oleks miljon dollarit. Kui mul seda ei ole, tapan end ära, lasen endale kuuli pähe.” Pablo polnud elu sees dollareid näinud, ta ei teadnud, kuidas need välja näevad või käes tunduvad. Kuid ta seadis endale eesmärgiks saada miljon dollarit. Tema teine suur ambitsioon tundus sama võimatu. Ta kavatses saada Kolumbia presidendiks.
Nagu ma ütlesin, saime isalt teada, kui tähtis on kõvasti tööd teha. Üks esimesi tõelisi töid, mida me Pabloga pidime tegema, oli jalgratastel kõikidele hambaarstidele kogu Medellínis hambalaborist proteese kohale toimetada. Rallisime ühe hambaarsti juurest teise juurde. Ma ei mäleta, kui palju meile maksti, kuid isegi siis, kui olime pool palgast emale andnud, oli meil esimest korda elus taskuraha, mida saime oma äranägemise järgi kasutada. Küsimus oli selles, mida me kõige rohkem tahtsime.
Me olime teismelised, mina 16- ja Pablo 13-aastane. Nii et vastus oli ilmne – tüdrukuid. Me Pabloga teadsime seksist väga vähe. Vanaemal oli ilus noor teenijanna, keda me mõlemad imetlesime. Nagu noormehed tavaliselt teevad, kui tüdrukud on duši all, panime ka meie akna alla tooli ja kordamööda vaikselt piilusime teda. Ma mäletan, et kord, kui Pablo parajasti toolil seisis ja vaatas, kuulsin ma vanaema tulemas. Loomulikult panin ma plehku. Vanaema sattus Pablole peale ja kõigutas tooli, nii et Pablo kukkus ja sõrme murdis.
Otsustasime, et oma palga eest tahame naist saada. Läheduses oli ööklubi nimega Fifth Avenue ja me teadsime, et seal töötavad prostituudid. Ühel õhtul panime mõlemad Pabloga kõige paremad riided selga ja läksime klubisse. Ja nii see algas! Valisime kaks ilusat naist ja maksime nende eest. Nad viisid meid ühte tuppa ja käskisid oodata. Ise läksid nad vannituppa ja tulid tagasi, käes seep, kauss sooja veega ja käterätikud. Me ei teadnud, mida nad kavatsevad, kuid see ei tundunud lõbus olevat. Tõusime ehmunult püsti ja tegime sääred. Peaaegu et jooksime minema.
Järgmisel päeval rääkisime kõigest sõpradele, kes meie üle naersid. „Lollikesed,” ütlesid nad, „prostid pesevad teid kõigepealt puhtaks, siis teevad teile massaaži ja alles siis hakkavad seksima.”
Või nii. Panime Pabloga veel kaks kuud raha kõrvale, kuni meil oli vajalik summa olemas. Seekord ei jooksnud me kumbki minema.
Nagu me emaga unistanud olime, astusin ma ühel päeval Medellíni teadus- ja elektroonikaakadeemiasse, kus minust sai elektroonikainsener. Seal ma õppisin, kuidas ehitada ja remontida elektroonilisi seadmeid. Hiljem sain neid oskusi kasutada, et sepistada keerulisi turvasüsteeme ja samuti olid minu loodud elektroonikasüsteemid meie allveelaevadel, mis Bahama saartele kokaiini vedasid. Diplomitöö jaoks pidin tükkidest kokku panema televiisori, raadio ja stereosüsteemi. Juba akadeemias õppides sain tööd Mora Brothersis – suures firmas, mis müüs ja remontis elektroonikavahendeid. Kuigi olin seal üks noorimatest töötajatest, sain tehnilise osakonna ülemaks.
See töökoht tuli mulle lihtsalt ja väga uhke tunne oli olla parimate tudengite hulgas. Arvasin, et suudan kõike – päevani, mil üks klient tõi parandusse Venemaal tehtud teleka. See oli suur väljakutse. Ma polnud kunagi varem sellist televiisorit näinud, aga olin kindel, et leian vea üles. Nägin selle kallal vaeva üle nädala, kuid ikkagi ei suutnud probleemi lahendada. Viimaks tassisin teleka koju, et õhtul seda putitada. Lammutasin teleka tükkideks ja palusin teenijal tolmused osad ära puhastada. Tolmu pühkides küsis ta: „Härra Roberto, mida see nõel siin teeb?”
Nii parandas meie teenijatüdruk vene teleka ära. Keegi oli pistnud väikese nõela kohta, kus see poleks tohtinud olla ning tekkis lühis, aga kogu oma tohutu suure teadmiste pagasiga ei suutnud ma näha seda, mis oli kohe mu nina all.
Samal ajal, kui ma akadeemias õppisin, asusin ühes teises kolledžis raamatupidamist õppima – Remingtoni ülikoolis. Ma ei teadnud veel täpselt, mida tulevikus tegema hakkan, kuid olin kindel, et teadmised numbritest tulevad mulle kasuks. Seda ala oli lihtne valida, kuna matemaatika täiendas minu inseneriteadmisi. Omandasin teadmised, mis olid vajalikud, et juhtida äri, mida ma kavatsesin kord ajama hakata.
Samal ajal, kui ma nautisin elektroonikaga seotud keeruliste ülesannete lahendamist ja numbrite sümmeetriat, jäi minu peamiseks kireks ikkagi jalgratas. Kui ma sain profiratturiks, hakkas Mora Brothers mu esimeseks sponsoriks. Sain tšempioniks; 1966. aastal nimetati mind Kolumbia paremuselt teiseks jalgratturiks. Olin meie rahvusmeekonna liige ja esindasin meie riiki võistlustel Ladina-Ameerikas, võites sõite Ecuadoris, Panamas ja samuti kodumaal. Mind tunti El Osito ehk Karu nime all – selle hüüdnime sain ma riigisisestel meistrivõistlustel. Seda võistlust peeti vihma ajal ja kui me jõudsime viimasele pikale teelõigule, olid tänavad üleni porised. Kukkusin nii tobedalt, et libisesin märjas poris tükk maad edasi; nägu ja võistlejanumber olid üleni mudased. Sõidu lõpus lisasin kiirust ja jõudsin liidritele järele, kuid kuna mu numbrit polnud näha, ei suutnud raadiokommentaatorid mind tuvastada. Nad ütlesid: „Me ei tea, kes see on, kuid ta on pruun nagu karu, El Osito.” Lõppkokkuvõttes ma võitsin selle sõidu ja sellest päevast peale hakati seda hüüdnime igal pool kasutama. Meie narkoorganisatsioonis ei kutsunud mind keegi Robertoks. Pablo oli Boss, El Patrón, mõnikord Doktor, kuid mina olin alati El Osito.
Peaaegu alati, kui ma võidusõitudel käisin, oli Pablo minuga. Ta oli mu abiline – pesi ratast ja valmistas järgmiseks sõiduks riideid ette. Ja enne sõitu tappis ta minu jaoks ühe tuvi ära. Oli kombeks arvata, et tuvi veri annab energiat – nii läkski Pablo parki ja püüdis minu jaoks tuvi kinni. Pablo hoolitses ka selle eest, et naabruskonnast tuleks hästi palju rahvast mind ergutama. Tollal olin ma tema kangelane.
Esimese palga eest, mille ma sain rahvusmeekonna liikmena 1965. aastal, ostsin esimese auto – sinise Saksamaal tehtud Walburti, ja päästsin ema maja. Õpetaja palga ja rahaga, mille isa taludes teenis, ei suutnud ta kuude kaupa üüri maksta ja teda taheti juba välja tõsta. See oli mu elu uhkeim päev, kui ma sain pangale võla ära maksta ning samuti mitmeks kuuks ettemaksu teha.
Väga raske on kirjeldada tundeid, mis mul võidusõitude ajal tekkisid, kuid elus, mis on olnud täis erakorralisi sündmusi, ei saa sellega midagi võrrelda. Jalgrattasõit nõuab suurt füüsilist vastupidavust – kuid samuti äärmist vaimset pingutust. Ja kui kõik töötab ideaalses harmoonias – jalgratas, keha ja meel – , on ka hea tulemus garanteeritud.
Rattasport võib olla ka ohtlik spordiala, ma sain kaks korda tõsiselt vigastada. Kord treeningul kihutasin ma ühe ehitusplatsile vurava veoauto taga. Tavaliselt tegime seda tihti, kuna auto pakkus ratturile head tuulevarju. Ma ei märganud, et veoauto vedas kastis puid. Väike puutükk kukkus teele ja ma ei suutnud sellele otsasõitu vältida. Kui ma puuhalust üle sõitsin, kaotas ratas juhitavuse ja ma tegin pika õhulennu. Kukkusin paremale küljele ja libisesin pika maa, tõmmates nahakihi jalgadelt, käsivartelt ja näolt maha. Kiiver oli lömmis, parema jala botas katki ning ma veritsesin kõvasti. Mind viidi kiiresti arsti juurde. Kõik luud olid terved, kuid oli tunne, nagu oleks kogu mu keha tules olnud. Arst ütles, et ravi tuleb väga valulik. „Nahk hakkab uuesti peale kasvama, nii et sa pead enda liigutamist jätkama, muidu jääb nahk ihul liiga pingule.” Et keha parem külg suureks korbaks ei muutuks, pidin seisval rattal rohkem kui kuu aja jooksul iga päev tundide kaupa trenni tegema. See oli kõige valusam kogemus mu elus hiljem tuli neile muidugi lisa.
Kui ma enam ei võistelnud, sai minust selle meeskonna treener, mis esindas Antioquiat, suuruselt teist osariiki Kolumbiat moodustava 32 osariigi hulgas, ja hiljem hakkasin Kolumbia rahvusmeeskonna treeneriks ja assistendiks. Kui ma töötasin rahvusmeeskonnaga, võistlesime Euroopas ja Ladina-Ameerikas ning võitsime mitmeid medaleid. Selleks ajaks olin ma juba abielus – esimeses oma kolmest abielust – ja olin kahe ilusa lapse, poja Nicholase ja tütre Laura isa. Me olime kaks aastat tuttavad olnud ja abiellusime Halloweeni õhtul, kuna naine oli juba pojaga rase. Meil polnud tollal isegi autot; sõitsime bussiga koju väiksest kirikust, kus meid paari pandi. Unistasime, et ühel päeval saab meil oma kodu olema.
Ma töötasin kõvasti ja olin äris alati aus. Ka nutikas. Ära kasutades kuulsust, mille ma võidusõitjana saavutanud olin, võtsin 1974. aastal raha, mille olin kõrvale pannud, ja avasin