Vietnami retsept. Mart Kivastik
tänav, lauad ja toolid. Tolle supi kõrval istus päris lahke moega veidi totsakam naine. Poiss läks lähemale ja uuris asja. Ta tahtis esialgu ainult nuusutada, aga tädike ei andnud talle aega mõelda. Enne kui Poiss oli lõhnagi tundud, oli ta ühe neist, kas bo või ga valmis teinud.
„Kumb see on, bo või ga?” küsis Poiss.
„Ga,” vastas tädi.
„Mis see ga on? Mis ta tähendab?”
Kogu jutt käis viipekeeles, sest inglise keel oli kasutuskõlbmatu. Aga rääkida ometi sai.
„Gaa … Gaa!” ütles tädi ja lehvitas tiibu.
„Kana?”
„Chicken, chicken!” Tädi lehvitas veel kord tiibu, aga lendu ei tõusnud. Ju siis oligi chicken. Lisaks kanale koosnes bun veel riisnuudlitest, puljongist, idudest ja mingist rohelisest. Tädi pani Poisi oma portsuga lauda istuma, andis talle pulgad ja lusika ning nõudis talt välja kolmkümmend tuhat dongi.
Supp tundus kuidagi pruun? Ja sööma ka hästi ei mahtunud. Ta hakkas seda pruuni asja pulkade ja lusikaga sonkima. Bun ei maitsenud talle üldse. Ta kartis ka. Need pulgad siin olid näinud hambaid kogu Hanoist ja ka kaugemalt, mõelge ise siis.
Tädike vaatas ta söömist pealt. Poiss ei söandanud kohe pooleli ka jätta. Ta „töötas” nii kaua supi kallal, kuni ilmus kaks valget tüdrukut, kes käitusid väga koduselt. Arvatavasti Rootsist või kusagilt sealtkandist. Noil on kõigil heast elust villand, siis vajatakse teravaid elamusi.
Tüdrukud tellisid endale mõlemad samuti ühe bun ga ja kukkusid seda mõnuga sööma. Poiss kasutas juhust ja taandus, jättis oma väikse sinise tooli põhjamaa noortele ja läks ära. Niipalju siis Vietnami söögist. Vähemasti esialgu. Ta ostis tänava äärest ühe kõige valgema saia, mis ta leidis, ja keeras siis otsa kodu poole tagasi. Koju kõmpides sai ta aru, et tema esimene uurimisretk Hanois ei olnud pikem kui tund, millest suurem osa kulus istumisele. Lisaks oli ta hulkunud veel pool kilomeetrit, et saia osta, aga see oli ka kõik. Kuigi baarid olid avatud, kohvikud samuti, ja ta oli vaid paari sammu kaugusel tollest kilpkonnajärvest, otsustas Poiss, et rohkem seiklusi polegi alguses vaja. Tal on veel terve kuu ees. Küll neid tuleb.
Veel enne, kui Poiss oma meetrilaiusesse kodutänavasse keeras, põrkas ta raamatukuhja otsa. Kusagilt raamatute tagant ilmus välja väike tüdruk, palju väiksem kui kuhi ise: „Tell me your last price, sir!”
Ta polnud esimestki hinda öelnud, ta polnudki kavatsenud midagi osta! Aga kuna ta oli tüdrukule otsa tormand, siis ei hakanud ta väga vaidlema ja küsis viisakalt: „Mille eest? Last price, mille eest?”
Aga raamatud muidugi! Tüdruk pakkus talle kohe kõikvõimalikke raamatuid, põhiliselt Vietnamist ja selle sõdadest, ja Ho Chi Minhist muidugi. Ainult sada tuhat dongi raamatu eest! Tüdruk pani raamatud tänavale maha ja nad hakkasid neid koos uurima. Poiss valis lõpuks teose nimega „Understanding Vietnam”. Selle autoril oli viskiga peaaegu üks nimi – Jamieson – ja seda oli võimalik lugeda. Paljusid ei olnud. Koopiamasina tahm oli lõpukorral olnud.
Ta kauples tüdrukult hinna kahe dollarini. Lihtsalt spordi mõttes, ja see tundus täiesti mõistlik last price. Oma üllatuseks sai ta sellega isegi hakkama.
Kokkuvõttes oli ta hästi pääsenud. Ta oli kaotanud kolmkümmend tuhat dongi ja kolm dollarit, ja veel pool dollarit, ja oli saanud vähemasti raamatu ja saia. Ja üritanud ka bun’iga, millega polnud õnne. Polnud hullu esimese õhtu kohta „üksinda kodus”. Tuleb välja, et ta saab hakkama küll.
Poiss läks tagasi oma „kodutunnelisse” ja proovis enam mitte kellegagi kokku põrgata, kes saaks talt viimast hinda küsida. Home Hostelisse jõudnud, tervitas ta rõõmsalt perenaist, Buddhat ja onu Hod, silkas trepist üles ja heitis päris rõõmsalt oma voodikesele pikali, sai ühes ja raamat teises käes, ning jäi ootama, kas bun ga sai tema kõhust võitu või ei saanud. Esialgu tundus kõik hästi olevat. Poiss lülitas puldist teleka käima. Tennist ei olnud siit lootagi. Võis valida vietnamikeelsete uudiste, mingi parteijaama ja muusika vahel. Poiss klõpsas Vietnami estraadile. See on helge ja romantiline muusika. Ta hammustas sellele valget saia peale ja luges härra Jamiesoni raamatust, kuidas siis vietnamlasi mõista. Juba pärast paari lehekülge tundus, et see pole lihtne.
Vietnamlastel on vähemasti üks asi täiesti selge – nad on draakonite vürsti Laci ja mäehaldja järeltulijad, kellel sündis sada last: väiksed, terased ja pilusilmsed. Valitsema hakkas neid Hungide dünastia. Hungid valitsesid vietnamlasi õnnelikult kuni aastani -257, mil nad said sõjas Au Laci kuningriigilt lüüa. Otsustavaks oli tolles sõjas saanud kuldse kilpkonna hinge toetus Au Lacile. Uueks kuningaks sai Au Duong, kelle riigi võtsid oma kaitsva tiiva alla juba kõik kolm kaitseinglit, nii draakonivürst, mäehaldjas kui ka kuldse kilpkonna hing. Lisaks ehitas Au Duong edasiste üllatuste vältimiseks kindluse, millele pani nimeks Co Loa. Praegu asub seal pealinn Hanoi.
Sellest kõigest aga oli vähe kasu. Aastal -208 tekkis Lõuna-Hiina rannikul kuningriik Nam Viet – Lõunamaa. Üsna pea vallutas Nam Viet Hungide ja Au Duongi rajatud riigi. Uus riik sai nimeks Viet Nam, mida ta kannab tänaseni.
Peagi pärast Vietnami riigi sündi ühendas kõikvõimas Hanide dünastia Hiina. Ja kuna Hiinast jäi neile väheks, siis 111. aastal eKr liideti Hiinaga ka Viet Nam. Hiinlased ei kavatsenudki enam lahkuda, vietnamlastel aga polnud mingit isu nendega koos elada. Kui „suur vend” vähegi oma muude asjadega puntras oli, kasutasid vietnamlased kohe juhust ja korraldasid ülestõusu. Üks neist mässudest toimus 40. aastal pärast Jeesuse sündi. Tolle ülestõusu eesotsas olid kaks õde: Thrung Tach ja Thrung Nhi, kes pärinesid Vietnami rahva kõige õilsamast otsast, otse draakonvürstist ja mäehaldjast. Õed Thrungid, kes olid ammutanud mägedest, draakoni ja haldja ja kõigi muude vaimude sünnikohast tohutult vaimujõudu, ajasid hiinlased Vietnamist välja.
Hiinlased tulid loomulikult tagasi ja Thrung Nhi ja Thrung Tach sooritasid enesetapu. Üürike vabadusaeg sai kurva lõpu, kuid õdede kangelaslikust vastuhakust sai legend, mis kestab tänaseni.
Hiinlased aga süvenesid innukalt Vietnami vaimude väljaajamisele ja enda omade sissetoomisele. Nii söök, jook, riietus, soengud kui kirjakeel pidid olema hiinapärased. Kuid isegi pärast sadu aastaid Vietnami allutamist ei õnnestunud hiinlastel Vietnami vaimu lõplikult lämmatada. Draakon, haldjas ja kilpkonn pidasid hiinlaste rünnakule vapralt vastu. Hiina jäljed on aga tänaseni alles Vietnami kultuuris, millest 19. sajandi alguseks oli saanud kirev segu taoismist, konfutsionismist ja animismist, lisaks ei olnud kadunud kuhugi hinged ja vaimud, kes vietnamlastel silma peal hoidsid.
bảy
Hommikul ärgates ei saanud Poiss üldse aru, miks siin nii pime on. Või kus siin? Võib-olla oli ta hoopis seal? Läks veidi aega. See siin oli siiski Hanois viiendal korrusel peaaegu ilma aknata toas. Poiss vedeles paar minutit, kannatas kusehäda all, aga püsti ei tõusnud. Ta ei olnud siiski päris üksi, raamat „Understanding Vietnam” oli truult ta paremal käel ja pool saia teises käes. Ta oli maganud riietega, kossid oli ikkagi suutnud jalast kukutada. Ta uuris moblat. Kui ta nüüd teaks, mis aeg tal telefoni oli jäänud. See näitas pool üheksa. Kui see oli õige aeg, siis oli kõik hästi. Eesti aeg see ei saanud kuidagi olla, Eesti oli viis tundi maas, järelikult on seal öö, aga temal siin oli päev? Kas ta ikka sai õigesti aru? Poiss ajas end püsti, löntsis vannituppa ning kusi umbes pool tundi järjest. Vähemasti nii talle tundus. Siis ajas teksad jalast ja T-särgi seljast, viskas tuppa ja uuris sooja vee agregaati. Sellist ei olnud ta varem näinud. Oli mingi lüliti, aga kui ta seda keeras, ei juhtunud midagi. Üks tuluke läks küll põlema. Kraan oli siiski ka. Pika pusimise järel tuli dušist isegi vett ja tuluke põles, aga sooja ei andnud see grammigi. Poiss lasi endale mõnda aega leiget vett pähe ja pesi teise käega hambaid. Ei olnud mõnus! Sellest jahedast nirest sai kiiresti villand. Väljas ootas teda niikuinii külm, ülearu polnud end mõtet karastada. Poiss pööras kõik nupud ja kraanid uuesti kinni ning kobis vannitoast välja. Mingi rätik siin õnneks siiski oli.
Poiss kuivatas end siva ära, külm ja nälg oli. Eileõhtune sai, pardon!,