Kodutute küla I: Ümberasujad. Erik Tohvri
Ja – kas plaanitud autoga tulekust peab nüüd suu puhtaks pühkima?
Koju sisse pööramata sõitis Fredi otsemaid veski juurde, et Luugiga nõu pidada, aga nägi üllatusega, et seal pole kedagi. Veskiuksel ilutses suur tabalukk, turbiini vesivärav oli kinni ja vesi pahises üle tammi. Mölder oli kodus ja ruttas tulijale väravale vastu. Ning nüüd oli tema see, kes kannatamatult päris:
„Kuidas on? Mis sa teada said?”
„Homme peame sinna minema, siis on lootust,” andis Fredi teada.
„Homme… Meie pakime juba asju, raadio ütles hommikul, et punavägi on üle Emajõe murdnud! Homme võivad nad juba Tallinnas olla!”
Seda, et sakslaste kindlaks kiidetud rinne nii kiiresti kokku variseb, polnud keegi karta osanud, ja Rudolf Luugi paanika kandus ka Krausele üle. Minema pidi kohe, viivitamata, just autoga, kui see veel kuidagimoodi õnnestuma peaks… Võtku need fritsud selle eest kas või kümme kasti võid, meierei laos seda niipalju on, aga viigu nad Varangule. Ja mitte homme, vaid juba täna!
12
Juhan Käo oli oma perele peavarju leidnud. Kõik oli läinud palju paremini kui arvatud, sest nüüd oli neil suur omaette tuba, pealegi koolimajas, kus nad polnud kellegi lükata ega tõmmata nagu kuskil taluperes. Juhataja Aavik oli kõigiti sümpaatne ja vastutulelik inimene, eluaeg harjunud lapsi õpetama ja kaitsma kõige kurja eest, ning Juhan oli kindel, et just tänu lastele oli õnnestunudki neil see elupaik saada. Ta oli vastutasuks pakkunud end kooli heaks midagi tegema ja Aavik oli nõus lahket pakkumist ka kasutama; alatasa leidus vanas mõisahoones mõni hingedelt vajunud uks, mis kõpitsemist vajas, või olid päevinäinud koolipingid tappidest loksuma ja nagisema hakanud. Suvel oli Juhan lisaks veel kooli rohuaias ja võrkpalliplatsi ümber muru niitnud ja selle eest oli kooliteenija Elsa Vitsut talle eriti tänulik. Elsa oli juba kuuekümnele lähenev ümar ja tüsedavõitu naine, kellele niisugune vikatiga vehkimine jõudumööda ei olnud. Ka koolimaja viie ahju kütmine, eriti puude tassimine oli Elsale viimasel ajal üle jõu käima hakanud ning siis oli Aavik kamandanud vanemate klasside poisid kuurist puid tooma. Need laoti ahju juurde virna, kooliteenija osaks jäi vaid varahommikul puud ahju sättida ja tuli otsa torgata.
Tasapisi õpiti ka uut ümbrust tundma. Veskijärveks paisutatud jõgi, mis siinsamas koolimaja ees voolas, oli kahtlemata ilus, aga kujutas endast lastele küllaltki suurt ohtu. Vesi on oma erilise oleku ja salapärasusega alati lapsi enda poole tõmmanud ning Käode peres üritati tõsist selgitustööd teha, et kutsuvalt läiklevas jões varitsev oht ka lasteni jõuaks. Kuuesele Maimule sai asi lihtsalt selgeks, neljane Laine kordas ema sõnu küll järele, aga taipas ainult, et tegemist on mingi järjekordse keeluga; kahesest Marest jooksid need selgitused muidugi mööda, tema järele pidid suuremad valvama, sest pisitüdrukul oli juba väledad jalad all.
Juunikuu algul sündis Käode peresse neljas laps ja seekord tõesti poeg, keda oli ammu oodatud. Poiss oli suur ja elujõuline ning tema väikest käekest pöidla ja nimetissõrme vahel hoides ei saanud Juhan kuidagi jätta kurvalt nentimata:
„Nüüd tuli siis Käoristile peremees, kui talu enam ei ole!”
„Mine sa tea, sõda läheb jälle üle, saame koju tagasi,” oli Marie püüdnud meest lohutada, aga temagi hääles puudus kindlus. Kui ollakse harjutud omaenda talus talitama ja määrama, on raske põgenikueluga kohaneda. Põgenikul napib isegi igapäevaseid tarbeesemeid, rääkimata igaühele esmavajalikust kohast, mida koduks nimetatakse. Kodu võib olla jõukas või vaene, vähem või rohkem korralik, aga see on koht, kus on hea ja kindel olla.
Käo pere kõige nooremale pandi nimeks Kaarel. Mehe nimes peab r-täht sees olema, oli isa öelnud, jättes seejuures märkimata, et temal selline mehetunnus puudus. Ega isal polnudki aega oma poja juures istuda, sest pere oli nüüd juba kuueliikmeliseks kasvanud ja ta pidi hoolitsema selle eest, et kõikide kõhud, olgu need nii suured või väikesed kui tahes, parajal määral täis oleksid. Virumaa põhjast tulnud Käoristi talu peremehest oli Läänemaal Härma talu sulane saanud, kuigi teda otseselt nii ei nimetatud. Härma pererahvas ise oli juba aastates, talus tööd palju nagu ikka, mis aga kõige tähtsam – seal oli nii leiba, piima kui ka võid, mida meierei siinsamas mõisa kõrval valmistas, aga müüa ei tohtinud. Pudrumaterjaliga oli lihtsam – Marie kõndis nii mõnigi kord veskisse, riidest kotike kaasas, ja mölder Luuk pani sinna tangu või nisujahu, nii nagu paluja küsida söandas.
„Ah, mis see natuke, peaasi, et lapsed söönud,” oli Luuk iga kord tõrjuvalt öelnud küsimise peale, kuidas ta tasuda saab. Saksa ostmarkadel oli vaid sümboolne väärtus, neid ei juletud isegi pakkuda ning ega Marie Käol sedagi kuskilt tulemas ei olnud. Juhan ja Härma talu, nemad andsid ikkagi peatoiduse, ka leib Käode laual oli Härma talu leivaahjust pärit ja harva juhtus, et pereisal õhtul kodu poole sammudes mingit perenaise poolt kaasa antud nutsakut kaenlas ei olnud. Septembri alguspäevil võeti Härma talus kartuleid, ning siis oli seal kogu Käode pere ametis, välja arvatud kõige pisem, kes põllupeenral Luukidelt saadud vanas lapsevankris magas.
Ühel õhtul, kui Juhan oli terve päeva Härmal sügiskündi teinud ja väsinud jalgu järele vedades koju jõudis, oli tal uudis kaasa tuua.
„Nüüd on asjad niikaugel, et venelased tulevad! Pidavat juba täna-homme Tallinna jõudma!” seletas mees õhtusööki haugates suutäite vahele.
„Kuule, aga äkki me saame siis koju tagasi!” See oli esimene mõte, mis Mariel pähe tuli. Oli neid ju sõja jalust Käoristilt ära aetud, aga kui sõda on möödas…
„Arvad, et seal veel midagi alles on, kui see kari on üle käinud?”
„Nojah, aga äkki maja ja laut… Nad olid meil ju päris uued!”
„Uus puu põleb veel paremini kui vana!” lõikas mees tigedalt vahele. Juhan oli oma mõttes lugematuid kordi Käoristil viibinud, püüdnud sellega nagu saatust juhtida, et sellel talul on peremees alles, ainult võõra sunni tõttu lahkunud… Muidugi naiivsus, aga midagi rohkemat ta ju teha ei saanud!
„Sa mõtled tõesti, et talu on maha põletatud? Issand Jumal, mis meist siis saab!”
„Ja sina, lollike, arvasid, et läheme koju tagasi ja kõik on vanaviisi? Et oleme ainult huvireisil käinud, maailma vaadanud ja aitab küll! Ei, selles sõjas need asjad nii lihtsalt ei käi! Kui palju sul pudrumaterjali on?”
„Mis sa sellest?” Teema vahetus mehe poolt oli ootamatu.
„Sellepärast, et enam veskist midagi ei saa, Luugid sõitsid minema! Ja Kraused ka, panid üle mere Rootsi!”
„Taevake!” See ületas Marie kujutlusvõime. Seda, et mingi Rootsi riik oli kuskil olemas, ta muidugi teadis, aga et sinna oli isegi sõita võimalik… „Kust sa tead?”
„Madis ütles, et olid Härmalt läbi käinud, jumalaga jätmas või nii… Palunud tal veskil silma peal hoida.”
„Jumal küll, ja meile ei rääkinud nad midagi!”
„Mis nad rääkima pidid, salajane värk! Aga minejaid pidi tuhandete viisi olema, kõik kardavad venelasi.”
„Juhan, aga… kas sina ei karda?” küsis Marie lapselikult. Tema oli harjunud ennast Juhani järgi seadma, mees oli otsustaja.
„Kas mina ei karda…” kordas Juhan Käo, nagu poleks küsimusest kohe aru saanud. Ohkas siis ja vaatas aknast jõe poole, kus septembrikuine õhtuhämarus hakkas juba varjusid tekitama, aga ta ei rutanud vastama. Tunnistada, et kardan küll, poleks pereisale sobiv olnud, see oleks võinud niigi hapra lootuse elu jätkumisele ja paranemisele purustada. „Tead, Mari, mina arvan, et saatuse eest ei pääse keegi! Inimene lihtsalt peab uskuma, et tal on elus õnne, muidu on ta kadunud hing. Ja mina usun, et meil on! Sest sa vaid vaata neid, kuidas nad siin kõrvuti nagu silgud reas magavad…” Mehe pilk rändas üle voodite. „Juba nende pärast peab meil õnne olema!”
Marie Käo tundis, et Juhan oleks sellega nagu tema mõtted välja öelnud. Juhan oli hea mees, kellele võis elus kindlalt toetuda, ja eks seda kokkukuuluvustunnet tõestasid ka needsamad järeltulijad. Marie tundis, et kui aeg teistsugune