Kodutute küla I: Ümberasujad. Erik Tohvri
isegi vapustava mulje jätnud. Ning äsja nähtud Raudiku oli lausa unistuste tipp – seal leidus kõik, mida hing ihaldas. Aga kuidas ja millal ja kas üldse niisugune plaan õnnestub? Siiamaani on sõda temale armulik olnud, ükski kuul pole tabanud, aga kas seda õnne on lõpuni? Ja ka juhul, kui ta õnnekombel terveks jääb, on selle aja jooksul Raudikule kindlasti mölder leitud! Aga seda külanime ei tohtinud ära unustada ja Mihkel kirjutas oma soldatiraamatukese servale tindipliiatsiga midagi, mida rühmakaaslased poleks vist osanud lugeda: Paymuky…
Mihkel Tamm oli kogu elu püüdnud ka ootamatuid asju kõigiti realistlikult, isegi paratamatusena võtta: mis tulema peab, tuleb nagunii, rabeleda ei ole vaja… Nüüd, oma väeosaga Eestimaa läänerannikule lähenedes, hakkas ta aga senitundmatut painet tajuma; tekkis hirmutav kinnismõte, et kõik see, mida ta salamisi on plaaninud, võib kohemaid tühja joosta. Saksamaa pole kaugeltki võidetud, sõda võib veel aastaid kesta ja kindlasti ei sära tema õnnetäht igavesti, see pole lihtsalt võimalik. Piisab ühest mürsuplahvatusest, killust või kuulist, ja kõik on lõppenud, õhulossid purunenud ja pere, kui see üldse veel alles on, jääb alatiseks Venemaale virelema… Mihkel püüdis sellest pidevalt jälitama hakanud mõttest vabaneda, aga millegipärast see enam ei õnnestunud; kartus sõjas surma saada oli end temasse üha sügavamale puurinud nagu vähkkasvaja, mida alguses ei tunta ega teata, aga mis hiljem end unustada ei lase. Mees muutus hoopiski endassetõmbunuks ja veelgi vaiksemaks, kui seni oli olnud, nii et seda ka kaaslased märkasid.
„Mis sa… haige oled või?” küsis ka Arno Velling, kui kogu väeosa oli jälle kokku saanud ja nad katelokist vedelavõitu hirsiputru helpisid.
„Pole mul midagi, mõtlen…”
„Kas sa pole kuulnud, et soldat ei mõtle, soldat ainult tegutseb ja täidab käsku!” irvitas alati vitaalne Arno. Tema oli pärit Hiiumaalt ja nüüd lahutas neid tema kodusaarest vaid jupike merd, nad olid rannale üsna lähedale jõudnud.
„Mis sul viga rääkida, sinul pole naist ega lapsi ootamas. Aga mina… mina kardan tõesti otsa saada!” tunnistas Mihkel, ise enda peale pahane, et ei suutnud suud pidada. Oma tunnete väljapuistamine oli talle tõesti võõras. Venemaa elu oli õpetanud vait olema, aga näe, Eestimaal need harjumused kaovad!
„Tead, Mihkel, sõjas ei tohi araks lüüa, just arad saavadki pihta! Luki all ma panin seda tähele. Kas sa Lemmingut mäletad? Või Metsa, keda Metsavahiks hüüti? Mõlemad püüdsid ennast alati tahapoole hoida ja mõlemad said pihta! Sellepärast, et vanajumal pidi julgeid kaitsma, pea vanasõna meeles!”
Jumal hoiab julgeid… Jumalaga olid Mihklil juba lapsepõlvest alates vahekorrad segased. Enne ilmasõda, poisikesena oli teda vahel naaberkülla kirikusse viidud, kooliski oli vene papp neile jumalasõna ja piiblisalme õpetanud, aga siis tuli revolutsioon ja hakkas kehtima punavõim, mis kuulutas kiriku riigivastaseks. Mihkli oli niisugune tants pappide ja usu ümber külmaks jätnud, ka tema vanemad polnud tõsiusklikud, vaid käisid kirikus ainult kombe täitmiseks. Nüüd, kõike ja kõiki hävitavas sõjas oli ta mõnel raskel hetkel küll tundnud, et enda ületamiseks oleks kuskilt poolt tuge vaja, aga ta ei osanud ega saanudki seda Jumalaga seostada, sest lapsepõlve habras side taevase valitsejaga oli kogunisti katkenud.
Kui rinne Eestimaa läänerannikule lähenes, hakkasid sakslased vihasemalt vastu panema. Ilmselt püüdsid nad aega võita, et eesminejad end saartel kindlustada saaksid. Mõni kilomeeter enne rannikule jõudmist, lainjaid liivaluiteid katvas männimetsas ootas Mihkli väeosa aga tõeline ja üsnagi veriseks kujunev lahing. Kaks korda tulid sakslased vasturünnakule, lõid punaväe tagasi ja Mihkli rühmast jäi neli meest lahinguväljale surnuna lamama. Tagasitõmbumise järel lakuti haavu ja täiendati rünnakahelat uute meestega; siis oli jälle minek, nüüd juba kamandajaks juurdetulnud väeosaga saabunud vene rahvusest politruk – üks nendest, kelle tegevust oli Mihkel juba esimestes lahingutes kogenud ja kelle meelest ei maksnud inimelu midagi.
Rünnakahel liikus küngaste ja puude taha varjudes, et vaenlasele märkamatult võimalikult lähedale saada. Mihkel Tamm püüdis vältida esimeste hulka sattumist, aga ei tahtnud ka kaaslastest maha jääda ning jälgis nii eespool toimuvat kui ka tema kõrval liikuvat Arnot – sel mehel oli pika kasvu tõttu raske end varjata. Ning siis, täiesti ootamatult, sest vastaste positsioonideni jäi veel hulk maad, sattusid nad tiheda automaaditule alla. Sakslased olid nähtavasti eelsalga luurele saatnud ja lõksujäämise hirmus avasidki need ründajate pihta tule.
Mihkel klammerdus kanarbikupõõsastega kaetud mätaste vahele, aga suutis enne seda veel märgata, kuidas varjumisvõimalust otsiv Arno Velling nagu niidetult maha langes. Automaadid tärisesid, kuulid täkkisid puutüvesid, ülalt pudenes kooretükke.
„Haarame nad ümbert! Parema tiiva kaudu!” karjus keegi. Tulistamine ägenes, ründajad hakkasid hüpetega edasi liikuma ja metsas õõnsalt vastu kajavad automaadivalangud kaugenesid, ilmselt olid sakslased põgenemas. Mihkel Tamm aga märkas korraga oma varrukasse tekkinud kuuliauku ja tundis seda rebenenud servadega augukest silmitsedes, et just praegu oli surm temast vaid mõne sentimeetri kauguselt möödunud. See tekitas kirjeldamatu õõvastustunde ja võimatu tahtmise ummisjalu põgeneda; tekkis mingi mõttekramp, mis sedamaid kogu kehale üle kandus, sest Mihkel tundis, kuidas kõik ihuliikmed äkki tõrkuma hakkasid. Teised olid juba kaugele edasi liikunud, tema aga lamas endiselt mätaste vahele klammerdununa, justkui oleks kuul peale pluusivarruka ka tema keha läbistanud. Siis meenus talle Arno, kes ilmselt tõesti pihta sai ja kuskile siiasamasse oli kukkunud. Kas temaga on tõesti lõpp? välgatas mõte ja Mihkel tõstis pikkamisi pea. Ei, õnneks kostis siitsamast mätaste tagant oigamist ja sekka vandesõnu.
„Arno?” hüüdis Mihkel poole häälega.
„Mis sa… kas said ka pihta või?” küsis sõber, aga tema hääl kõlas imelikult võõralt. Nagu oleks mees läbi hammaste rääkinud.
„Ei, aga sina?”
„Panid paugu ära jah, kuradid…”
Mihkel ei söandanud püsti tõusta, vaid roomas haavatu juurde, kuigi kuulirahe oli ammu lakanud ja lahing hoopiski eemale kandunud.
„Kuhu sa pihta said?”
„Siia…” Arno osutas vaevaliselt kuskile puusa kanti. Sealt olid püksid punaseks värvunud, aga suurt verejooksu ei olnud märgata. „Eks nüüd on hospidali sõit! Ma ei saagi Hiiumaal sulle oma pruuti näidata,” püüdis mees naljatada, endal valugrimass näol.
„Ma otsin… sanitarid, küll nemad…” Mihkli mõte töötas palavikuliselt, aga hoopis teises suunas. Hetkeks tundis ta kadedust, et Arno asemel ei olnud tema. Sest Arno on haavatud, tema tee viib haiglasse, väljapoole ohtu, Arno on nüüd sõjast prii ja jääb ellu… Aga mis saab minust? Kas mina saan siinsamas, järgmise künka taga samuti pihta, aga juba lõplikult? Maetaksegi siiasamasse metsa koos oma ilusate unistustega!
„Arno! Kuidas sul on?” küsis Mihkel äkki tekkinud mõtte ajel pinevalt.
„Mis on – valutab, kurat…”
„Aga muidu? Mõtlemine on korras?”
„Ega ma siis ajusid perses ei kandnud! Mis siis?”
„Arno! Tee mulle heategu, päästa ära! Lase mulle ka pihta, siia!” Mihkel näitas reiele, tõmbas püksid pingule. „Siin väljaspool ei ole suuri veresooni, siia võib… Siis saame koos hospidali!”
„Mis sa… Lolliks oled läinud või?” Arno unustas isegi oigamise.
„Ei ole! Päästa mind ära, muidu tapavad maha… Lase! Üksiklasuga, siia, väljapoole külge! Kohe, enne kui keegi tuleb… Nii, et luu pihta ei lähe!”
„Hull peast…” sõitles Arno, aga sirutas pikkamisi käe automaadi järele.
„Tee ruttu! Ma toetan puu vastu, siis ei liigu…” Mihkel tõusis poolküürakile, kohendas püksisääre tiidsalt ümber jala ja pani silmad kinni. Ootas pauku, aga seda ei tulnud.
„Lase ometi, kurat võtaks!” See tuli peaaegu karjatusena.
„Ma ei saa… sind…”
„Saad