Kodumaja. Erik Tohvri
tuulispask oleks üle käinud…” torises ta, kuid tema hääletoonis polnud pahameele raasugi.
3
Seekord jõudis Leho Kervalasse õhtuhakul, mil talvine taevas hakkas juba tumedaks kiskuma ja asulast mööduval kiirmagistraalil olid süttinud tuhanded erkkollased valgustid. Ta pidurdas sujuvalt ja pööras mahasõiduteele, et seejärel koostööpartneri, mööblitehas Kalusto OY poole suunduda. Läbirääkimised pidid homme olema, tänane õhtu tuli aga siin linnakeses omapead igavledes üle elada. Tegelikult oli Kervala täiesti omanäoline asula, see polnud ei linn ega ka küla, kuigi elanike arvu poolest oleks ta võinud lahedalt väikelinna tiitlit kanda. Elanikud ise kutsusid paika kirikukülaks, sest otse selle südames paiknes vana graniittahukatest laotud kirikuhoone, ilma tornita ehitus, mis Lehole oma proportsioonide poolest rohkem mõnda Eestimaa mõisarehte meenutas. Tegelikult oli kirikul torn olemas, aga see paiknes hoonest eraldi, otse tänavaks muutunud endise maantee ääres ja torni võlvkaare alt pidid kõik kirikulised läbi käima. Selline Rootsist pärit kirikute ehitusviis oli siin Edela-Soomes tavaline. Ebatavaline selle kirikukülaks kutsutud asula juures oli aga see, et Kervala koosnes üksikutest linnakutest, majade ja tänavate kogumitest, mis asetsesid hajali ja olid üksteisest eraldatud metsatukkade, põldude ja kaljuste küngastega. Raske oli Kervalast terviklikku muljet saada. Vanu elamuid leidus ainult kiriku lähemas ümbruses, mis oli tihedalt täis ehitatud; eraldi elamukogumid olid tekkinud viimaste aastakümnete jooksul, nähtavasti ajendatud autostumise buumist, kuna paarikilomeetrine vahemaa ei kujutanud endast liiklemises mingit probleemi. Muidugi ei liigeldud siin ainult autodega, esikohal oli hoopis jalgratas.
Esimest korda Kervalasse jõudes oli Lehot hämmastanud kohaliku koolimaja ees paiknenud sadade jalgratastega parkla, kuigi oli hoopis talveaeg; hiljem ta veendus, et see odav kaherattaline liiklusvahend ongi siin aasta ringi kasutusel.
Lehole Soome meeldis. Esimesel külastusel saadud muljed siinsest puhtusest ja korralikkusest olid tema järgnevatel käikudel ainult süvenenud. Paratamatult tekkis küsimus – kas siis oleks lõuna pool Soome lahte kõik samamoodi, kui sealt poleks üle käinud kaks sõda ja kaks okupatsiooni, millest viimane tõi kaasa lisaks pool sajandit kestnud võõrale võimule ka võõra vaimu ja mentaliteedi? Siin, Soomes, tunnetas Leho eriti teravalt seda, millest võõras võim oli eesti rahva ilma jätnud ja mis nüüd õige pikkamisi ja visalt taastus – see polnud ainult inimväärne elatustase, vaid kõigepealt olmekultuur. Midagi niisugust, mis peaks inimesele olema lapsest saadik juba koduse eluviisi ja korrastatud ümbruse poolt sisse kasvatatud ning iseenesestmõistetavaks saanud: sirgeservalised asfaltteed, puhtad tänavad, korralikult värvitud ja hooldatud majad, laitmatult pügatud hekid ja niidetud muru. Leho pidi paratamatult nentima, et selline ümbrus ei saa püsida käsu korras, vaid inimeste sisemisest vajadusest ja sissekasvanud ilutunnetusest.
Aastate jooksul tekkis temas ka teistsugune arusaam, mis nendest kontrastidest tekitatud alaväärsuskompleksi pisut tasakaalustas – ta nimelt avastas, et töödrügav ja korralik keskmine soomlane ei ole alati eriti teadmistealdis, olgu jutuks siis maailmakultuuri nähtused või näiteks maakera geograafia selle sõna üldises mõttes. Leho koges üllatusega, et nii mitmedki oma ala spetsialistid ja talle erudeerituna tundunud inimesed üldtuntud tõdedele komistasid, ja ajapikku harjus ta valima teemasid vastavalt vestluspartnerile. See tõstis tema eneseteadvust ja tõi arusaamise, et kultuuri puhul selle sõna laiemas tähenduses ei ole eestlastel midagi häbeneda.
Kervala mööblitehase kontoritiivas oli kaks külalistetuba, mõeldud just temataolistele lähetuses viibijatele. Tubades polnud erilisi mugavusi, kuid leidus siiski kõik hädapärane; siin maal osati ehitada lihtsalt ja hästi. Lihtsalt ja hästi valmistas Kalusto OY ka oma mööblit, milles oli üsnagi märgatav osa ka Leho ettevõttes valminud pooltoodetel. Eestis valmistatud liimpuidust detailid liideti siin valmistatud karkassidele, viimistleti ja pärast seda rändas valmismööbel mitmetesse tuntud kaubamajadesse kogu maailmas. See oli integratsioon, milles oma kindel osa oli ka Leho ettevõttel – aktsiaseltsil „Puitmööbel”.
Leho manööverdas auto parkimisplatsile ja astus kontori fuajeesse. Vastuvõtusekretär tõstis oma laua taga teenistusvalmilt pea ja naeratas tuttavlikult.
„Tere, Irmeli!”
„Herra Kuusla! Miksi sä et soittanut? Me ootasime helistamist!” Naine tõusis, tuli oma barjääri tagant välja ja sirutas terekäe. „Pole ammu näinud!”
„Polegi nii ammu, alles sügisel käisin…” naeratas Leho ja silmitses naist. Irmeli oli meeldivalt vormikas, arvata neljakümnene poisipeaga blondiin, tuttav juba esmakäigult Kervalasse, mil esimese tarnelepingu sõlmimise puhul oli väike koosviibimine korraldatud. Seal oli Irmeli Leho lauanaaber olnud. Ja kuna selle naise ametikohustuste hulka kuulus ka külaliste majutusküsimuste lahendamine, oli Lehol temaga alati asjaajamisi. Polnud siis ka midagi imelikku selles, et Irmeli talle kord hilise õhtutunnini seltsiks oli jäänud ja oma elust jutustanud. Naine oli lesk, mees sattus kaugesõiduautojuhina töötades kuskil Hispaanias avariisse ja suri saadud vigastustesse. Oma saatuselöögist jutustades oli naine abitu ja kurvameelne tundunud ning Leho oli teda lohutada püüdnud. Hiljem Irmelit kohates tundis mees alati, et neid seob midagi rohkemat kui pelgas ametitutvus, kuigi nad tookord lahkudes olid piirdunud vaid sümpaatiaavalduseks jäänud põgusa embusega.
Nüüd Irmelit enda ees nähes tundis Leho jälle, et tookord nende vahel juhtunu oli siiski midagi rohkemat kui vaid meelelahutuslik vahepala. Üksikuks jäänud naise vastu kaastundest sündinud sümpaatia oli jäänud, ja see oli ilmselt mõlemapoolne.
„Tuba on sul valmis nagu alati. Number kaks. Esimeses elab keegi itaallane…” Irmeli kaalutles hetke ja jätkas siis veidike ebalevalt: „Aga kui sa tahad õhtul restorani minna, ma võiksin kaasa tulla… Poisid on Lapimaal suusalaagris, tulevad alles järgmisel nädalal…”
Leho raputas tahtmatult pead. Irmeli öeldus sisaldus varjamatu kutse, mis kahtlemata ületas külalislahkuse piiri.
„Ma ei taha sulle liigset tüli teha, Irmeli… Kas Kaustinen on oma kabinetis?”
„Jaa…” ütles naine, ning tema olekus võis märgata kerget etteheidet, ta oleks heal meelel mehega pikemalt vestelnud. Leho lehvitas talle põgusalt ja astus mööda koridori edasi sinnapoole, kus asus ettevõtte tegevdirektori kabinet.
Kaustinen tuli Lehole sirutatud käega vastu.
„Kuidas sõit läks? Nüüd, talvel, pole ju kiirlaevu…”
„Jah, eks see loksumine on omajagu tüütu,” noogutas Leho. „Aga mis teha – asjad tahavad ajamist.”
„Sa plaanitsed ikka hinda tõsta, jah?” Kaustinen muutus hetkega ametlikuks, istus oma laua taha ja võttis riiulist kausta.
„Mitte palju, ainult viis protsenti. Niisugusele tuntud firmale nagu Kalusto OY on see tühiasi!” Leho otsustas eesseisvast ebameeldivast tingimisest huumoriga üle olla. Oli omaette huvitav jälgida, kuidas äsja sõbralik kolleeg nii äkki jahedaks ametnikuks muutus, aga see käis juba ärisuhete juurde.
„Viis protsenti…” Kaustinen võttis kalkulaatori ja klõbistas selle klahve. „Aasta lõikes see polegi nii vähe!”
„Aasta lõikes saate meilt palju kaupa ka!” andis Leho vastu. „Ma uurisin järele, mis rootslased liimpuidu ees küsivad, neil on hinnad kakskümmend protsenti kõrgemad.”
„Haa…” Kaustinen hakkas naerma. „Ega me nendelt ei osta ka, see hind meile ei sobikski. Aga eks me homme nõupidamisel arutame, ma arvan, et sinu viis protsenti pole veel lõplik number.”
„Kimmo, see on lõplik! Sellepärast ma tulingi ise, et asi korraga selgeks saaks!”
„Olgu-olgu, tänane tööpäev on läbi. Eks me homme arutame! Kas Irmeli sulle toa võtme andis?”
„Andis jah. Kõik on korras.”
„Sööma pead vist ise minema, mul ei ole täna aega.” Kaustinen võttis mapi ja tõmbas selle luku kõrinal kinni. See oli nagu signaaliks, et tööaeg on tõesti lõppenud.
Need õhtud