Punane ja must. Stendhal
nägi jälle Vergy vana kiriku maalilisi varemeid, tuli talle meelde, et üleeilsest saadik polnud ta proua de Rênalile mõelnud mitte ainsatki korda. «Kui ma toona siit ära läksin, tuletas see naine mulle meelde seda päratut vahemaad, mis meid teineteisest lahutab, ta kohtles mind nagu mõnda töölisejõmpsikat. Kahtlemata tahtis ta mulle sellega mõista anda, kuivõrd ta kahetseb, et ta eelmisel õhtul oma käe minu kätte usaldas… Muide – see käsi on üpris ilus! Lihtsalt võluv! Ja kui palju on õilsust selle naise pilkudes!»
Võimalus Fouqué seltsis heale elujärjele tõusta andis Julieni arutlustele teatava kerguse; neid ei seganud enam nii sageli erutatud olek ning elav kujutlus oma vaesusest ja madalusest teiste silmis. Asudes nagu kõrgel neemel, võis ta kõike hinnata ja näha nii-öelda üle äärmisest vaesusest ja keskmisest jõukusest, mida ta pidas juba rikkuseks. Kuigi ta ei vaadanud oma seisukorrale filosoofi silmadega, oli ta küllalt terane, et tagasi tulles sellelt väikeselt matkalt mägedesse tunda ennast teistsugusena.
Ta oli ehmunud sellest suurest rahutusest, millega proua de Rênal kuulas tema väikest reisilugu, mida too oli palunud jutustada.
Fouquél oli olnud abiellumiskavatsusi ja õnnetuid armastusi; pikad pihtimused sellest valdkonnast olid olnud mõlema sõbra vestlusaineks. Fouqué oli oma õnne kord küll leidnud liiga ruttu ja alles siis märganud, et peale tema armastatakse ka teist. Kõik sellised jutud olid Julieni hämmastanud, ta oli teada saanud mõndagi uut. Julieni üksildane elu, täis unistusi, aga ka umbusku, oli teda eemal hoidnud kõigest, mis oleks võinud teda kuidagi valgustada.
Julieni äraoleku ajal oli proua de Rênalile elu vaid pikk rida mitmesuguseid kannatusi, mis kõik olid raskelt talutavad; ta haigestus tõeliselt.
«Kõigepealt,» ütles proua Derville Julieni tulles proua de Rênalile, «sa ei tohi täna õhtul aeda minna, sa pole terve ja niiske õhk teeb sind veelgi haigemaks.»
Proua Derville nägi imestusega, kuidas ta sõbratar, kellega härra de Rênal muidu alati pahandas, et ta riietus on liiga lihtne, pani nüüd jalga oma läbipaistvad sukad ja Pariisist toodud väikesed toredad kingad. Juba kolmandat päeva oli proua de Rênali ainsaks meelelahutuseks õmblemine, ta lõikas juurde moodsast ilusast õhukesest riidest ühe suvikleidi ning laskis selle Elisal võimalikult kiiresti valmis õmmelda. Vaevalt saadi kleit valmis, kui Julien tuli; proua de Rênal pani kleidi kohe selga. Nüüd polnud tema sõbrataril enam mingit kahtlust. «Ta vaeseke armastab!» mõtles proua Derville. Ja talle said selgeks kõik imelikud haigusnähtused.
Proua Derville nägi teda Julieniga vestlevat. Kahvatus ja erk puna vaheldusid proua de Rênali näos. Tema noorde kodukooliõpetajasse kiindunud silmadest kõneles hirm. Ta ootas iga silmapilk seletust, kas Julien läheb siit minema või jääb. Julienil aga polnud mingit tahtmist kõnelda asjast, mis talle meeldegi ei tulnud. Pärast rasket siseheitlust söandas proua de Rênal viimaks ütelda väriseva häälega, milles kajastus kogu ta kirg:
«Kas jätate oma õpilased maha ja asute mujale?»
Julieni üllatas proua de Rênali ebakindel hääl ja pilk. «See naine armastab mind,» mõtles ta, «aga toibudes oma põgusast nõrkushetkest, mille pärast ta oma uhkuses enesele veel etteheiteid teeb; saab ta jälle tagasi oma üleolekutunde, niipea kui tal minu äraminekut enam karta pole.» See teadmine asjade seisukorrast sähvatas läbi Julieni pea välkkiiresti. Ta vastas kõheldes:
«On küll väga raske loobuda lastest, kes on nii armsad ja nii heast perekonnast, aga võib-olla osutub see siiski tarvilikuks. On olemas kohustusi ka iseenese vastu.»
Suhu võttes sõna «nii heast perekonnast» – see oli üks neid aristokraatseid väljendeid, mida Julien oli alles hiljuti õppinud tarvitama, – haaras teda sügav vastumeelsuse tunne.
«Selle naise silmis pole mina igatahes mitte heast perekonnast,» mõtles ta.
Kuulates Julieni, imetles proua de Rênal ta vaimu ja ilu ning ta südamest käis läbi valu lahkumisvõimaluse pärast, millele Julien oli vihjanud. Kõik proua tuttavad Verrières’ist, kes Julieni ära olles olid Vergysse õhtusöögile tulnud, olid nagu võidu komplimente teinud selle suurepärase noormehe kohta, keda härra de Rênal oli osanud nii õnnelikult päevavalgele tuua. Mitte, et nad midagi oleksid teadnud laste kiirest edasijõudmisest. Et piiblit peast teati ja pealegi ladina keeles, see oli Verrières’i elanikke täitnud imestusega, mida jätkus võib-olla kogu sajandiks.
Kuna Julien kellegagi ei kõnelnud, siis ei teadnud ta ise sellest kõigest midagi. Kui proua de Rênal vähegi oleks ennast valitseda suutnud, siis oleks ta Julienile lausunud mõne komplimendi ta hiilgava reputatsiooni puhul. See oleks kinnitanud Julieni iseteadvust ja ta oleks prouasse suhtunud õrnalt ja armsalt, seda enam, et uus kleit näis talle väga meeldivat. Ka proua de Rênal ise oli rahul oma ilusa kleidiga ja ka Julieni arvamusega selle puhul ning ta pani ette aias väike ringkäik teha. Varsti aga pidi ta Julienile tunnistama, et ta ei jaksa enam käia. Ta haaras reisilttulnu käsivarre. Ent see puudutus ei andnud talle rammu juurde, vaid võttis talt koguni sellegi jõu, mis tal oli.
Oli juba öö. Vaevalt istet võtnud, kasutas Julien oma vana eesõigust, – ta söandas huultega oma ilusa naabri käsivart puudutada ja tema käe pihku võtta. Seejuures mõtles ta sellele, kuidas Fouqué oli oma armukesi julgelt kohelnud, mitte sugugi aga proua de Rênalile. Sõna «heast perekonnast» lasus ikka veel ta südamel. Käepigistus proua poolt ei teinud talle mingit lõbu. Selle asemel et olla uhke või vähemalt tänulikki proua de Rênalile nende tundmuste eest, mida see täna nii selgelt avaldas, jäi ta peaaegu külmaks kogu ta ilu, elegantsi ja värskuse vastu. Hinge puhtus ja eemalehoidumine igasugustest pahadest tunnetest kahtlemata pikendavad noorust. Enamiku ilusate naiste juures vananeb kõigepealt nägu.
Julien oli kogu õhtu mossis; seniajani oli ta viha kandnud ikka kas juhuse või seltskonna vastu; nüüd, kui Fouqué oli talle ette pannud nii madala vahendi jõukakssaamiseks, muutus ta tusaseks iseenese peale. Üleni oma mõtteisse vajudes, kuigi aeg-ajalt mõnda sõna daamidele poetades, laskis Julien viimaks eneselegi märkamatult proua de Rênali käe lahti. See ajas vaese proua meele hoopis segi; ta nägi selles liigutuses kogu oma saatust.
Kui ta oleks kindel olnud Julieni kiindumuses, oleks ta vooruslikkus vahest aidanud Julienile vastu seista. Nüüd aga värises ta hirmust Julieni jäädavalt kaotada ning unustas oma kires end sedavõrd, et haaras omakorda Julieni käe, mille see hajameelselt oli toolikorjule pannud. See teguviis virgutas auahnust noormehes: kuidas ta oleks tahtnud, et seda liigutust oleksid pealt näinud kõik need upsakad aadlikud, kes temale ülalt alla vaatasid protežeeriva naeratusega selles lauas, mille teises otsas ta lastega istus. «See naine ei suuda mind enam põlata,» mõtles ta. «Niisugusel juhul pean olema tundlik ta ilu vastu; kui ma ta armsam olen, siis võlgnen ma selle eest enesele.» Enne oma sõbra naiivseid pihtimusi poleks ta sellisele ideele tulnud.
Äkiline otsus, millele ta praegu oli jõudnud, muutus talle mõnusaks meelelahutuseks. Ta ütles enesele: «Üks neist naistest peab minu omaks saama:» Ta märkas, et parem oleks armatseda proua Derville’iga; mitte, et see naine oleks ilusam olnud, vaid et ta tundis Julieni kui kodukooliõpetajat, keda austati ta teadmiste tõttu, mitte aga kui saeveskitöölist ratiinist vestiga kaenla all, nagu ta oli esmakordselt ilmunud proua de Rênali ette. Ent proua de Rênal kujutles teda kõige veetlevamana just sellise noore töölispoisina, kes seisis ta maja ukse ees, punastades kõrvuni, ega julgenud kõlistada.
Jätkates oma seisukorra hindamist, nägi Julien, et pole mõtet taotleda võitu proua Derville’i üle, kuna see arvatavasti ammu oli tähele pannud proua de Rênali nõrkust Julieni vastu. Sunnitud tagasi tulema mõttele proua de Rênalist, küsis ta eneselt: «Mis tean ma selle naise iseloomust? Ainult ühte: enne oma ärasõitu võtsin mina tema käe ja tema tõmbas selle tagasi; nüüd tõmban mina käe tagasi, ja tema ise on see, kes seda haarab ja pigistab. Hea juhus kuhjaga tagasi maksta kõik need põlgustunded, mis ta minu vastu on avaldanud. Kes-teab kui palju armukesi tal on olnud; võib-olla pooldab ta mind ainult selle tõttu, et me teineteist siin nii kergesti võime kohata.»
Selles paraku peitubki see liialdatud tsivilisatsiooni häda. Kui kahekümne-aastase noormehe hing on pisut kasvatust saanud, siis on ta varsti tuhat penikoormat eemal loomulikkusest, aga ilma selleta