Punane ja must. Stendhal
olnud pisutki seda kavalust, mis ta asjata arvas enesel olevat, siis oleks ta võinud järgmisel päeval aina rõõmustada tagajärgede üle, mis ta matk Verrières’i oli esile kutsunud. Ta kadus silmist ja kogu ta saamatus oli ununenud. Ka selle päeva oli ta pahur; õhtu eel tuli tal pähe kentsakas mõte, mille ta usaldas proua de Rênalile otse harukordse kartmatusega.
Vaevalt olid nad aias istet võtnud, kui Julien, kes ei läbenud ära oodata, kuni päris pimedaks läheb, pani oma suu proua de Rênalile üsna kõrva juurde ja sosistas talle, riskides teda hirmsasti kompromiteerida:
«Proua, täna öösel kell kaks tulen ma teie tuppa, mul on teile midagi ütelda.»
Julien värises hirmust, et vahest ei nõustuta ta palvega. Ta võrgutaja-osa mängimine oli talle nii koormav, et kui ta oleks võinud tegutseda vabalt, siis oleks ta enese mitmeks päevaks oma tuppa sulgenud, et üldse mitte näha kumbagi daami. Ta mõistis, et oma eileõhtuse käitumisega oli ta rikkunud eelmise päeva kaunid väljavaated, ning nüüd ei teadnud ta, kuidas toimida edasi.
Proua de Rênal vastas häbematule ettepanekule, mille Julien oli julgenud teha, tõelise ja sugugi mitte liialdatud meelepahaga. Lühikesest vastusest võis Julien välja lugeda põlgust. Muidugi oli selles sosinal öeldud vastuses sees «vuih, häbi!».
Ettekäändel, nagu oleks tal lastele midagi ütelda, läks Julien üles nende tuppa. Tagasi tulles istus ta proua de Rênalist hoopis eemale proua Derville’i kõrvale. Seega võttis ta eneselt võimaluse tema kätt oma pihku saada. Vestlus oli tõsise ilmega ja Julien sooritas oma ülesande hästi, välja arvatud mõned vaikimishetked, mille kestel ta põles piinlikkusest. «Kuidas leida mõnda toredat võtet, millega saaksin proua de Rênali sundida veel kord andma vastuvaidlematuid tõendeid oma õrnusest, nagu kolm päeva tagasi, mil ma ei kahelnud, et ta kuulub minule?» küsis ta eneselt.
Julien oli äärmiselt rusutud sellest peaaegu meeleheitlikust olukorrast, millesse ta käitumine ta oli asetanud. Ja ometi poleks miski teda rohkem kimbatusse pannud kui menu.
Kui kesköö paiku lahku mindi, uskus Julien oma pessimismis, et ta mõnuleb proua Derville’i põlgusest ja et tõenäoliselt pole lugu proua de Rênaliga parem.
Pahatujulisena ja alandatuna ei saanud Julien sugugi magada. Ta oli hoopis kaugel sellest, et jätta sinnapaika igasugune teesklus ja kavatsemine ning elada proua de Rênali kõrval päevast päeva, leppides nagu laps õnnega, mida iga päev enesega kaasa toob.
Ta väsitas oma aju igasuguste osavate võtete leiutamisega, hetk hiljem aga leidis ta need olevat rumalad; ühesõnaga – kui lossikell lõi kaks, tundis ta ennast väga õnnetuna.
See äratas ta üles nagu kukelaul Peetruse. Ta nägi end seisvat elu kõige piinlikuma silmapilgu ees. Ta polnud oma häbematule ettepanekule hiljem enam kordagi mõtelnud – nii halvasti oli see vastu võetud!
«Ma ütlesin ju talle, et tulen tema poole kell kaks,» mõtles ta tõustes. «Ma võin olla kogemusteta ja jäme, nagu kunagi üks talupojapoeg, proua Derville andis mulle seda ju küllalt tunda, kuid vähemalt nõrk ma edaspidi enam ei ole.»
Julienil oli põhjust uhke olla oma julgusele: kunagi polnud ta enesele peale pannud raskemat sundust. Oma ust avades lõdises ta nii, et põlved nõrkesid, ja ta oli sunnitud nõjatuma vastu seina.
Saapaid tal jalas polnud. Ta läks ja kuulatas härra de Rênali ukse taga; seest kostis norskamist. See pani teda ahastama. Sest nüüd polnud enam ühtegi ettekäänet proua poole minemata jätta. Aga taevane jumal, mis peab ta seal peale hakkama? Tal polnud ühtegi plaani, ja kui tal see oleks olnudki, siis ei oleks ta seda kuidagi suutnud teostada, sest nii segane oli ta praegu.
Viimaks, tundes, et tal oleks tuhat korda kergem surma minna, astus ta vaikesesse koridori, kust läks uks proua de Rênali tuppa. Ta avas ukse väriseva käega ja kolistas seejuures hirmsasti.
Tuba oli valgustatud; kaminal põles öötuli – seda uut äpardust polnud ta oodanud. Kui Julien tuppa astus, hüppas proua de Rênal kiiresti voodist.
«Õnnetu!» hüüdis ta. Tekkis väike segadus. Julienil läksid meelest kõik ta auahned plaanid ja ta muutus loomulikuks: nii võluvale daamile mitte meeldida – see tundus talle suurima õnnetusena. Ta vastas proua etteheiteile sellega, et laskus ta jalgade ette ja haaras kinni ta põlvede ümbert. Kuna proua temaga kõneles äärmise kalkusega, puhkes ta nutma.
Mõni tund hiljem, kui Julien proua de Rênali toast väljus, ei jäänud tal, kui tarvitada romaanide stiili, enam midagi soovida. Tõepoolest, armastus, mida ta oli sisendanud, ja ootamatu mulje, mida oli tekitanud proua ahvatlev võlu, tõid talle võidu, milleni ta iialgi poleks jõudnud kogu oma kohmaka kavalusega.
Siiski, ka kõige õrnemail silmapilkudel oli ta jäänud oma veidra uhkuse ohvriks, kuna ta katsus mängida mehe osa, kes on harjunud naisi võitma: ta tegi uskumatuid pingutusi, et rikkuda kõike seda, mis temas oli armastusväärset.
Selle asemel et läbi elada joovastust, mida ta oli tekitanud, ja kahetsust, mis seda leeki aina õhutas, ei kadunud ta silmist hetkekski mõte kohustusest. Ta kartis hirmsat kahetsust ja igavest naeruväärsust, kui ta kaugeneb sellest ideaalkujust, mille ta oli enesele välja mõelnud. Ühesõnaga, just see, mis Julienist tegi kõrgema olendi, sai talle takistuseks õnne maitsmisel, mis talle iseenesest sülle langes. Ta oli nagu kuueteistkümne-aastane tütarlaps, kel on veetlev näovärv, aga kes ballile minnes peab siiski veel tarvilikuks lisada põskedele puna.
Surmani ehmunud Julieni ilmumisest, tundis proua de Rênal algul kõige suuremat hämmeldust, siis aga liigutasid teda tugevasti Julieni pisarad ja meeleheide.
Kui tal polnud enam midagi Julienile keelata, tõukas ta noormehe enesest eemale tõelise meelepahaga ja langes seepeale kohe jälle ta käte vahele. Kõiges selles polnud midagi ettekavatsetut. Ta pidas ennast päästmatult hukkunuks ja katsus end põrgumõtete eest kaitsta sellega, et külvas Julieni üle kõige kirglikumate õrnustega. Ühesõnaga, midagi ei puudunud meie kangelase õnnetundeks, isegi mitte värskelt võrgutatud naise hõõguv tundelisus, kui ainult ta ise oleks osanud seda õnne maitsta. Kui Julien ära läks, oli proua de Rênal veel kaua tahtmatult joovastatud, heideldes samas oma sisepiinadega, mis teda närisid.
«Tõepoolest, kas see ongi armastuse õnn? Ja see on kõik?» See oli Julieni esimeseks mõtteks, kui ta oma tuppa astus. Ta viibis ses hämmastuse ja segase rahutuse meeleolus, mis haarab inimest, kui ta oma ammuihaldatu viimaks on kätte saanud. Harjunud igatsema, ei leia ta nüüd enam, mida edasi igatseda, mälestused aga pole veel mahti saanud tekkida. Nagu paraadilt tulnud soldat laskis Julien oma silmade ees kogu oma käitumise üksikasjades mööda libiseda. «Kas ma pole midagi seesugust vahele jätnud, mis ma oleksin pidanud tegema? Kas ma mängisin oma osa küllalt hästi?»
Millist osa? Mehe osa, kes on harjunud naiste ees hiilgama.
Kuueteistkümnes peatükk
JÄRGMISEL PÄEVAL
Ta surus huuled tema huultele,
ta juukselokki käega tõrjudes.
Julienile õnneks oli proua de Rênal olnud liiga elevil, liiga hämmastunud, et märgata selle mehe rumalat käitumist, kes äkki oli tema jaoks muutunud kõigeks siin maailmas.
Kui päev juba koitma hakkas, palus proua Julieni ära minna:
«Mu jumal, kui mu mees midagi kuulis, siis olen ma kadunud!»
Julienil jätkus küllalt aega fraase välja mõelda ning tal tuli meelde selline lause:
«Kas teil oleks kahju elust lahkuda?»
«Ah, praegu küll väga! Kuid mul poleks iialgi kahju sellest, et ma teid tundma olen õppinud.»
Julien pidas enese väärikuse kohaseks lahkuda alles suure valgega ja ilma vähimagi ettevaatuseta.
Oma meeletus kavatsuses mängida kogenud meest pidas Julien kogu aeg pinevalt silmas iga oma vähimatki liigutust, ning sel oli vähemalt see hea tagajärg, et ta söögilauas proua de Rênali nähes käitus otse