Punane ja must. Stendhal
on ta puiesteed laiendanud enam kui kuue jala võrra (kuigi tema on ultrarojalist ja mina liberaal, siiski kiidan ma teda selle pärast); seetõttu võib seda terrassi tema ja ka härra Valenod’ arvates, kes on Verrières’i vaestemaja õnnelik direktor, võrrelda Saint-Germain-en-Laye’ omaga.
Mis puutub minusse, siis on mul ainult üks etteheide «Truuduse alleele» (seda ametlikku nimetust võib leida viieteistkümnest või kahekümnest kohast marmortahvleilt, mis härra de Rênalile tõid veel ühe aumärgi), et võimud on neid plataane metsikul viisil lasknud lõigata ja pügada. Miks peavad need puud oma madalate ümmarguste ning lamedate võradega sarnanema kõige labasema kapsapeaga; oleks ju parem, kui neid lastaks omada suurepäraseid vorme, mäherdusi näeb Inglismaal. Kuid linnapea tahe on despootlik; kaks korda aastas peavad kõik linnale kuuluvad puud kannatama halastamatut amputeerimist. Kohalikud liberaalid arvavad, küllap liialdades, et ametliku aedniku käsi on muutunud palju rangemaks, sestsaadik kui härra vikaar Maslonil muutus harjumuseks pügamis-saadusi endale võtta.
See noor vaimulik saadeti mõne aasta eest Besançonist siia, et valvata abbé Chélani ja mõnede ümberkaudsete preestrite järele. Üks vana Itaalia armee ülemarst, kes Verrières’is oma elu lõpp-päevi veetis ja kes oma eluajal oli linnapea arvates samal ajal jakobiinlane ning bonapartist, söandas kord linnapeale kaevata nende ilusate puude korduva vigastamise pärast.
«Ma armastan varju,» vastas härra de Rênal, hääles teatav uhkusvarjund, mis sobib kõneluses arsti ning auleegioni liikmega, «ma armastan varju, ma lasen oma puid kärpida, et nad annaksid varju. Ja ma ei saa aru, mille muu jaoks neid on vaja, kui nad ei anna sissetulekuid nagu näiteks kasulik pähklipuu.»
Anda sissetulekuid – see ongi see tähtis sõna, mis määrab kõik Verrières’is; selle ümber pöörlevad kõik igapäevased mõtted kolmel neljandikul elanikkonnast.
Anda sissetulekuid – see on argument, mis õigustab kõike ses algul nii ilusana paistvas linnakeses. Võõras, kes siia tuleb, on võlutud ümberkaudsete jahedate ja sügavate orgude ilust ning võib algul kujutleda, et siinsed elanikud on tundlikud kõige ilusa vastu; nad kõnelevad tõesti liiga sagedasti oma maa ilust, ja ei või ütelda, nagu ei hooliks nad sellest kuigi palju; ent selle põhjuseks on asjaolu, et see ilu meelitab juurde võõraid ning rikastab hotellipidajaid, mis omakorda lõivude tõttu annab sissetulekuid ka linnale.
Ühel ilusal sügispäeval jalutas härra de Rênal Truuduse alleel oma prouaga käe alt kinni. Proua de Rênal kuulas, mis ta mees tõsise häälega kõneles, ning jälgis ise teatava rahutusega kolme väikese poisi liigutusi. Kõige vanem, kes võis olla üheteistkümne aastane, ligines liiga sageli müüri äärele ja tegi näo, nagu tahaks ta sinna otsa ronida. Siis hüüdis pehme hääl Adolphe’i nime ja poiss loobus oma ülemeelikust kavatsusest. Proua de Rênal näis olevat kolmekümne-aastane naine, kuid veel küllalt ilus.
«Ta peab veel kahetsema, see Pariisi isandake,» ütles härra de Rênal haavunult, nägu tavalisest veelgi kahvatum. «Eks minulgi leidu mõned sõbrad õukonnas.»
Ent kuigi ma tahaksin teile jutustada provintsist paarisajal leheküljel, ei ole ma siiski nii barbaarne, et paneksin teie kannatuse proovile ühe provintsliku kahekõnega, mis on pikk ja targu ettevaatlik.
See Pariisi isandake, keda Verrières’i linnapea nii vihkas, polnud keegi muu kui härra Appert, kes kaks päeva tagasi oli osanud sisse tungida mitte üksnes Verrières’i vanglasse ja vaestemajja, vaid ka haiglasse, mida ilma lisatasuta valitsesid linnapea ja tähtsamad kohalikud majaomanikud.
«Aga mis kahju võib see Pariisi härra teile teha,» ütles proua de Rênal aralt, «te valitsete ju vaeste varandusi kõige piinlikuma aususega?»
«Ta on siia tulnud ainult meid laimuga üle kallama ja pärast avaldab ta artikleid vabameelsetes ajalehtedes.»
«Aga, armas, neid te ju kunagi ei loe.»
«Aga neist jakobiinlikest artikleist kõneldakse meile; kõik see häirib ja takistab meid head tegemast. Mina igatahes ei anna seda iialgi meie küreele andeks.»
Kolmas peatükk
VAESTE VARA
Vooruslik ja intriigideta küree on külale õnnistuseks.
Peab teadma, et Verrières’i küreel, sel kaheksakümne-aastasel vanakesel, kes tänu mägede värskele õhule omas veel raudset tervist ja karakterit, oli õigus külastada igal ajal vanglat, haiglat ja isegi vaestemaja. Härra Appert, keda oli Pariisist küreele soovitatud, oli teinud targasti, kui ta siia uudishimulikku väikelinna saabus täpselt kell kuus hommikul. Ta oli kohe seepeale läinud preestrimajja.
Lugedes kirja, mille talle oli saatnud markii de La Mole, see prantsuse peer ja provintsi rikkaim mõisnik, jäi küree Chélan mõtlikuks.
«Ma olen vana ja siin mind armastatakse,» ütles ta endamisi poolvaljult, «vaevalt nad julgevad!» Pöördudes kohe Pariisi härra poole, enesel silmis oma kõrgest vanadusest hoolimata püha tule sära, milles avaldub rõõm teha midagi ilusat ja pisut hädaohtlikku, lausus ta:
«Mu härra, tulge minuga kaasa, aga palun, ärge avaldage vangivahi, eriti aga vaestemaja valvurite juuresolekul ühtegi arvamust nähtud asjade üle.»
Härra Appert sai aru, et tal on tegemist tubli mehega. Ta järgnes auväärsele küreele, külastas vanglat, vaestemaja ja haiglat, esitas palju küsimusi, aga hoolimata imelikest vastuseist hoidus ta kõige väiksemagi etteheite avaldamisest.
See külaskäik kestis mitu tundi. Küree kutsus härra Appert’i lõunale, kes aga vabandas, et tal on vaja palju kirju kirjutada. Ta ei tahtnud oma suuremeelset kaaslast veel rohkem kompromiteerida. Kella kolme paiku läksid härrad vaestemajja oma ülevaatust lõpetama ja tulid siis tagasi vanglasse. Seal leidsid nad ukselt vangivahi, süllapikkuse, kõverate jalgadega hiiglase, kelle nurjatu nägu oli hirmu pärast koledaks muutunud.
«Ah, härra,» ütles ta küreele kohe, kui oli teda märganud, «kas see härra, keda ma näen teiega kaasas olevat, ei ole mitte härra Appert?»
«Mis siis?» küsis küree.
«Eile õhtul sain ma kõige valjema korralduse, mille saatis härra prefekt sandarmiga, kes pidi kihutama kogu öö, – et härra Appert’i ei tohi vanglasse lasta.»
«Teadke siis, härra Noiroud,» vastas küree, «et see minuga kaasas olev reisija on tõepoolest härra Appert. Kas teil pole teada, et mul on õigus vanglasse sisse minna igal kellaajal nii ööl kui päeval ja kaasa võtta seda, keda ma ise soovin?»
«Seda küll, härra küree,» ütles vangivaht madala häälega ja kummardas oma pea alla nagu buldog, kes kepi kartusel peab tahtmatult sõna kuulama. «Aga härra küree, mul on naine ja lapsed, kui minu peale kaevatakse, siis lastakse mind lahti, mul pole muud kui ainult see teenistuskoht siin.»
«Ka mulle ei valmistaks lõbu oma kohta kaotada,» vastas heasüdamlik küree ärevamaks muutuva häälega.
«See on hoopis teine asi!» hüüdis vangivaht elavalt; «teist, härra küree, teatakse, et teil on kaheksasada naela sissetulekut, liikumata varandust…»
Sellised on tõsiasjad, mis paarikümnel eri viisil tõlgitsetuna ja liialdatuna panid viimase kahe päeva jooksul liikvele kõik Verrières’i väikelinna vaenulikud kired. Praegu andsid nad ainet väikesele lahkarvamusele härra de Rênali ja ta naise vahel. Hommikul oli linnapea vaestemaja juhataja härra Valenod’ seltsis läinud küree poole, et talle avaldada kõige tõsisemat rahulolematust. Küree Chénalil ei olnud ühtegi kaitsjat, ta tundis talle öeldud sõnade täit ulatust.
«Mis seal ikka, mu härrad, mina olen siis kolmas kaheksakümne-aastane küree, keda selles maanurgas tagandatakse. Elan siin juba viiskümmend kuus aastat; ma olen ristinud peaaegu kõik selle linna elanikud; minu siia tulles oli linn ise alles väike alev. Ma laulatan iga päev noori inimesi, kelle vanaisasid ma kunagi laulatasin. Kogu Verrières on minu perekonnaks; kui ma seda võõrast nägin, ütlesin ma endale: «See Pariisist tulnud mees võib tõepoolest olla liberaal