Punane ja must. Stendhal
oleks vastastikku kokku lepitud, hoidusid Sorel ja ta poeg sel päeval teineteisega kõnelemast. Videvikus läks Julien küree poole usuõpetuse tundi, kuid ta oli küllalt ettevaatlik ega lausunud sõnagi sellest imelikust ettepanekust, mis oli tehtud ta isale. «Võib-olla see on lõks,» mõtles ta, «teen nii, nagu oleksin selle unustanud.»
Järgmise päeva varahommikul laskis härra de Rênal vana Soreli enda poole kutsuda. See viivitas tundi paar ja tuli siis viimaks, tehes juba uksel sada vabandust ja sama palju kummardusi. Ääri-veeri sai Sorel viimaks niipalju teada, et ta poeg hakkab sööma ühes lauas maja peremehe ja perenaisega, neil päevil aga, kui on külalisi, koos lastega ühes eraldi toas. Mida rohkem Sorel linnapea tõsist pealekäimist märkas, seda enam oli ta valmis raskusi ette veeretama, ning ta palus, ise ikka veel täis umbusaldust ja hämmastust, näha oma poja tulevast magamistuba. See oli suur kenasti möbleeritud ruum, millesse juba oli hakatud üle tooma kolme lapse magamisasemeid.
See asjaolu oli vanale talupojale suunavaks valgusekiireks; nüüd nõudis ta kohe näha ka riideid, mis ta poeg saab. Härra de Rênal avas oma kirjutuslaua sahtli ja võttis sealt sada franki.
«Selle raha eest läheb teie poeg kalevikaupmees Durand’i juurde ja ostab endale musta ülikonna.»
«Aga kui ma oma poja teie juurest ära võtan,» küsis talupoeg, unustades äkki kõik oma viisakuskombed, «kas see must ülikond jääb talle alles?»
«Muidugi.»
«Hüva!» ütles Sorel venitatud tooniga, «nii jääb siis meil veel kokku leppida ühesainsas asjas: kuipalju raha teie talle annate?»
«Kuidas!» hüüdis härra de Rênal pahaselt, «me leppisime ju eile kokku. Annan kolmsada franki; ma usun, seda on küllalt, vahest liiga paljugi.»
«Niisugune oli küll teie ettepanek, seda ma ei salga,» vastas vana Sorel, kõneldes veelgi aeglasemalt, ja lisas siis selle geniaalse vaimuteravusega, mis hämmastab ainult neid, kes ei tunne Franche-Comté talupoegi, vaadates ise teravasti härra de Rênalile otsa: «Vahest leidub mujal paremat.»
Seda kuuldes virildus linnapea nägu hoopis. Aga ta kogus end, ja pärast kahetunnilist tarka juttu, kus ühtegi sõna ei öeldud umbropsu, võitis talupoja kavalus jõuka mehe kavaluse, millest viimane ju ei ela. Kõik punktid, mis pidid korraldama Julieni tulevast elu, määrati kindlaks; mitte üksnes ei tõstetud palka neljasajale frangile, vaid see tuli ka ette maksta iga kuu esimesel päeval.
«Hüva, ma annan talle kolmkümmend viis franki ette,» ütles härra de Rênal.
«Et summat ümmarguseks teha,» vastas talupoeg meelitava häälega, «võiks niisugune rikas ja helde mees nagu meie härra linnapea väga hästi maksta ka kolmkümmend kuus franki.»
«Olgu,» vastas härra de Rênal, «aga nüüd ka lõpp sellega.»
Seekord andis viha talle kindla tooni. Talupoeg nägi, et ei tohi kauplemises minna enam kaugemale. Nüüd sai härra de Rênal otsa enese kätte. Esimese kuu palka, kolmekümmend kuut franki, ei tahtnud ta mingil juhul anda vana Soreli kätte, kes kibeles seda poja asemel enese kätte saada. Härra de Rênalil vilksatas kohe mõte, et tal tuleb ka oma naisele jutustada, millist osa ta selles läbirääkimises mängis.
«Andke tagasi need sada franki, mis ma teile ennist andsin,» ütles linnapea tusaselt. «Härra Durand võlgneb mulle natuke. Ma lähen ise teie pojaga koos tema poole ülikonnariiet ostma.»
Pärast sellist järsku tooni pöördus Sorel jälle targalt tagasi oma viisakusavalduste juurde, mis talt nüüd võtsid oma veerand tundi aega. Lõpuks, nähes, et tal kindlasti pole enam midagi juurde võita, läks ta minema. Oma viimase kummarduse juures lausus ta järgmised sõnad:
«Ma lähen saadan siis oma poja lossi…»
Nõnda nimetasid linnapeale alluvad kodanikud tema maja siis, kui nad tahtsid talle meeldida.
Saeveskisse tagasi jõudnud, otsis Sorel asjata oma poega taga. Tundes hirmu selle ees, mis võiks juhtuda, oli Julien veel öösel välja läinud, et toimetada kindlasse kohta oma raamatud ja auleegioni-rist. Ta viis need oma sõbra, noore puukaupmehe Fouqué juurde, kes elas Verrières’ist kõrgemal asuval mäel.
Kui Julien sealt tagasi tuli, ütles talle isa:
«Jumal teab, kas sinul, neetud laiskvorstil, on kunagi niipalju autunnet, et sa mulle selle söögiraha ära maksad, mis ma sinu peale nii paljude aastate jooksul olen kulutanud! Korja oma kolid kokku ja kasi linnapea poole!»
Julien imestas väga, et ta peksa ei saanud, ja läks kiiresti minema. Aga vaevalt jõudis ta välja oma julma isa silmapiirist, kui ta sammud muutusid aeglasemaks. Ta leidis oma silmakirjalikkusele kasuliku olevat enne kiriku juures peatuda.
Silmakirjalikkus – kas see kohutav sõna teid üllatab? Enne selleni jõudmist pidi noore talupoja hing läbi käima küllalt pika tee.
Oma varases lapsepõlves oli ta näinud pikis valgeis mantleis ja pikkade mustade jõhvtuttidega kiivreis kuuenda polgu traguneid, kes tulid Itaaliast, siin peatusid ja oma hobused kinni sidusid tema isamaja võrelise akna all; see pani teda pööraselt unistama sõjaväelase kutsest. Hiljem kuulas ta vaimustusega vana sõjaväearsti jutustusi Lodi, Arcole ja Rivoli lahinguist. Ta nägi, kui tuliseid pilke vanamees heitis oma auleegioni-ristile.
Kui Julien oli saanud neljateistkümne-aastaseks, hakati Verrières’is ehitama kirikut, mida selle väikelinna kohta tuli nimetada lihtsalt suurepäraseks. Seal oli kõigepealt neli marmorsammast, mille nägemine Julieni haaras; need said kuulsaks kogu maal, sest äratasid surmavaenu rahukohtuniku ja noore vikaari vahel, kes Besançonist oli siia saadetud ja keda peeti jesuiitide spiooniks. Rahukohtunik oleks peaaegu oma koha kaotanud, vähemalt selline oli avalik arvamus. Sest eks julgenud ta tüli alustada preestriga, kes peaaegu iga kahe nädala tagant käis Besançonis, kus ta, nagu räägiti, sai kokku härra piiskopi enesega!
Vahepeal oli rahukohtunik, arvuka perekonna isa, teinud palju kohtuotsuseid, mis näisid olevat ülekohtused: kõik need olid sihitud elanike vastu, kes lugesid Constitutionneli. Lojaalsed võidurõõmutsesid. Tõsi küll, siin oli tegemist ainult kolme- või viiefrangiste summadega, aga ühe sellise väikese trahvi pidi maksma keegi naelasepp, Julieni ristiisa. See mees hüüdis suures vihas: «Vaat kuidas kõik on pea peale pööratud! Kui ainult mõtelda, et enam kui kakskümmend aastat on seda rahukohtunikku peetud ausaks meheks!» Julieni sõjaväearstist sõber oli siis juba hauas.
Äkki lakkas Julien kõnelemast Napoleonist ja seletas, et ta tahab saada preestriks. Teda nähti alati oma isa saeveskis pähe õppimas ladinakeelset piiblit, mille küree talle oli laenanud. See hea vanake oli ta kiirest edust hämmastunud ja pühendas terved õhtud temale teoloogia õpetamiseks. Julien näitas tema ees ainult vagadusetundeid. Kes oleks võinud arvata, et see kahvatu ja õrna tütarlapsenäoga poiss varjab eneses kõigutamatut otsust pigemini tuhat korda surra kui mitte edasi jõuda?
Haljale oksale jõuda – see tähendas Julienile kõigepealt Verrières’ist välja saada: ta vihkas oma kodunurka. Kõik, mis ta siin nägi, tappis ta kujutlust.
Juba varajases lapsepõlves oli ta läbi elanud vaimustusehetki. Mõnuga oli ta unistanud päevast, mil teda esitletakse Pariisi ilusaile naistele ja mil ta nende tähelepanu enesele tõmbab mingi hiilgava teoga. Miks ei võiks tedagi armastada üks selliseid naisi, armastas ju kuulus proua de Beauharnais Bonaparte’i, kui see vaene oli. Julien oli mitmed aastad peaaegu iga tund korranud, kuidas Bonaparte, see tundmatu ja vaene leitnant, oli mõõgaga enesele teed raiunud, et saada maailmavalitsejaks. See mõte lohutas teda ta õnnetus saatuses, mis näis talle väga raskena, ja muutis ta rõõmu, kui seda juhtus olema, kahekordseks.
Kirikuehitus ja rahukohtuniku otsused tegid talle ühe hoobiga palju selgeks. Üks äkki pähetulnud mõte tegi ta mitmeks nädalaks otse meeletuks ja valdas teda tervenisti vastupandamatu jõuga, nagu see juhtub kirgliku hingega esimese idee puhul, mille ta arvab olevat ise leiutanud.
«Kui Bonaparte enesest rääkima sundis, tundis Prantsusmaa hirmu sissetungijate ees; sõjaväelase-voorused olid siis paratamatud ja moes. Tänapäev võib aga kohata neljakümne-aastasi