Kerjustüdruk. Sari Ajavaim. Alice Munro
ning kujutles end sageli ruudulises seelikus mööda tuhisemas, väleda ja moodsana. Tänavat valgustas üksainus plekist õie kujuline lamp, aga sellega oli mugavustel lõpp ning algasid muldteed ja mülkad, prügimägesid meenutavad eesaiad ja veidrailmelised majad. Veidraks tegi need majad peamiselt püüe päästa neid lõpliku kokkukukkumise eest. Mõnda neist ei olnud kunagi päästa püütudki. Need olid hallid ja kõdunenud ja viltu vajunud, ühte sulamas võssakasvanud aukude, konnatiikide, hundinuiasid ja nõgeseid kasvatava maaga. Enamikku maju oli siiski lapitud, kas siis tõrvapapiga või pandud mõni uus sindel, plekitükk, sirgekslöödud ahjutoru või vähemalt pappkastitükk. Muidugimõista oli seda kõike tehtud enne sõda, päevil, mida hiljem meenutati legendaarse viletsuseajana, ja millest Rose mäletas peamiselt lihtlabaseid asju – tõsise moega sipelgapesi ja puutreppe, ning maailmale langevat pilvealust, huvitavat, kahtlast valgust.
Flo ja Rose’i vahel valitses alguses pikalt vaherahu. Rose’i iseloom kasvas nagu teravalehine ananass, aeglaselt, salaja kogunes kihiti jäika uhkust ja skeptitsismi, nii et mõndagi oli üllatuseks talle eneselegi. Kuni ta polnud kooliminekuks veel piisavalt vana ja kui Brian oli alles titekärus, oli Rose poeruumis koos nende kahega – Flo istus leti taga kõrgel toolil, Brian magas akna all, Rose ise põlvitas või kõhutas laiadel kriuksuvatel põrandalaudadel ja joonistas värvipliiatsitega pruuni pakkepaberi tükkidele, mis olid kas rebenenud või liiga viltused, et nendesse kaupa pakkida.
Poes käis põhiliselt ümberkaudsete majade rahvas. Maainimesi sattus ka, kui oldi teel linnast koju, ja mõni Hanratty elanik tuli üle silla. Mõned inimesed olid justkui alati peatänaval, saalisid poeustest sisse ja välja, nagu oleks neil kohustus alati nähtaval püsida ja õigus lahkele vastuvõtule. Üks selliseid oli Becky Tyde.
Becky Tyde vinnas ennast Flo letile ja tegi endale muredate moositäidisega küpsiste avatud karbi kõrval ruumi.
„On need head ka?” küsis ta Flolt ja lõi ühele julgelt hambad sisse. „Millal sa meid tööle võtad, Flo?”
„Sa võiksid lihakarni tööle minna,” kostis Flo siiralt. „Võiksid oma venna juures töötada.”
„Roberta juures?” ütles Becky teatraalsevõitu põlgusega. „Kas sa mõtled, et ma töötaks tema juures?” Tema lihapoodi pidava venna nimi oli Robert, aga leebe ja närvilise oleku pärast kutsuti teda sageli Robertaks. Becky Tyde naeris. Tema naer oli vali ja häälekas nagu peale tormav vedur.
Ta oli ennasttäis ja käratsev kääbus, kel oli maskoti sootu kõnnak, punasest sametist torumüts, kõver kael, mis sundis teda pead viltu hoidma, nii et ta vaatas alati üles ja kõrvale. Jalas olid tal tillukesed läikivad kõrge kontsaga kingad, tõelised daamikingad. Rose vaatas tüdruku kingi, peljates tema juures kõike ülejäänut, tema naeru ja tema kaela. Flo käest oli ta kuulnud, et Becky Tyde põdes väiksena lastehalvatust, sellepärast oli tal kael kõveraks ja kasv kinni jäänud. Oli raske uskuda, et tema algus oli olnud teistsugune, et ta oli kunagi olnud normaalne. Flo ütles, et hull ta pole, mõistust on tal sama palju nagu teistel, aga Rose teadis, et see tüdruk võis karistamatult korda saata mida iganes.
„Tead, ma elasin varem kah siin kandis,” ütles Becky, kui oli Rose’i märganud.„Kuule! Mis su nimi ongi! Onju ma elasin enne siin, onju, Flo?”
„Kui elasid, siis oli see enne minu tulekut,” lausus Flo, nagu ei teaks ta sellest midagi.
„See oli enne, kui see kant siin alla käis. Palun vabandust, et ma nii ütlen. Mu isa ehitas siia maja ja ehitas oma tapamaja ja meil oli siin pool aakrit viljapuuaeda.”
„Oi, kas tõesti?” ütles Flo oma pugejahäälega, milles oli võltsi südamlikkust, koguni alandlikkust. „Aga miks te siis ometi ära kolisite?”
„Ma ju ütlesin, see kant käis alla,” seletas Becky. Ta toppis terve küpsise korraga suhu, kui tuju tuli, nii et põsed läksid punni nagu konnal. Rohkemat ei öelnud ta kunagi.
Flo teadis selletagi, no ja kes poleks teadnud. Kõik teadsid seda punastest tellistest maja, hädise veranda ja viljapuuaiaga, õigemini selle jäänustega, täis tavalist prügimäekraami – autoistmeid ja pesumasinaid ja voodivedrusid ja rämpsu. Vaatamata sellele, mis majas oli juhtunud, ei paistnud see iial halvaendeline tänu varemeile ja segadusele, mis seda ümbritses.
Flo sõnutsi oli Becky vana isa olnud vennast erinevat sorti lihunik. Kergesti ärrituv inglane. Ja suuvärgi poolest Beckyst erinev. Selle mehe suu seisis kinni. Oli ihnuskoi, peretürann. Pärast seda kui Becky lastehalvatust põdes, ei lubanud ta tüdrukut enam tagasi kooli. Last nähti harva väljaspool maja, hoovist väljas mitte kunagi. Isa ei tahtnud, et rahvas kahjurõõmu tunneks. Nii ütles Becky kohtus. Tüdruku ema oli siis juba surnud ja õed mehele läinud. Kodus olid veel vaid Becky ja Robert. Inimesed pidasid Roberti tee peal kinni ja küsisid: „Kuidas su õega lood on, Robert? Kas ta tervis on ka paremaks läinud?”
„Jah.”
„Kas ta koduseid toimetusi teeb ikka? Õhtuks sulle süüa teeb?”
„Jah.”
„Aga kas isa on tema vastu hea, Robert?”
Käisid jutud, et isa neid peksab, et oli peksnud kõiki oma lapsi ja peksnud ka naist, ning peksis Beckyt nüüd veel rohkem tema väärarengu pärast, mille ta inimeste arvates tütrele ise oli põhjustanud (nad ei saanud aru, mis on lastehalvatus). Jutud ei vaibunud ning neid täiendati üha. Beckyt ei lastavat rahva silma alla sellepärast, et ta on rase, ja lapse isa arvati olevat ta oma isa. Siis jälle hakati rääkima, et laps olla sündinud, aga see olla ära nokitsetud.
„Misasja?”
„Ära nokitsetud,” seletas Flo. „Räägiti, et mine aga too Tyde’i käest tallepraadi, on see vast õrn ja mahlane! Väga võimalik, et see kõik on puhas vale,” lisas ta kahetsevalt.
Rose’i tähelepanu võis korraks kõrvale kalduda – ta vaatas parajasti, kuidas tuul vana lipendava varikatuse küljest ühe riba kätte sai –, kui kuulis Flo hääles seda kahetsevat, manitsevat tooni. Kui Flo mõnd lugu jutustas – Rose teadis, et see polnud ainus ega ka mitte kõige jubedam neist – langetas ta pea ning manas näole ilme, mis oli leebe ja mõtlik, paljutõotav, hoiatav.
„Ma ei tohiks sulle seda isegi mitte rääkida.”
Midagi oli veel tulemas.
Kolm päevavargast mehepoega, kes jõlkusid üüritalli ümber, tulid kokku – või tulid kokku mõjukamate ja auväärsemate linnakodanike käsul – ning valmistusid vanale Tyde’ile avaliku moraali huvides keretäit andma. Nad tegid näod tahmaga mustaks. Neile jagati kätte piitsad ja iga nina peale kvart viskit, julgustuseks. Kambas olid: Jelly Smith, hobustega võidusõitja ja joodik; Bob Temple, pallimängija ja jõumees; Hat Nettleton, kes töötas tookord linnas veovankri kutsarina ja oli saanud oma hüüdnime tänu mütsile, mida ta kandis nii edevuse kui ka nalja pärast. Veovankril töötas ta õigupoolest veel nüüdki, nimi oli sama, võib-olla ka müts, ja teda võis rahva seas tihti näha – peaaegu sama tihti nagu Becky Tyde’i – kätte toimetamas kotte söega, mis ta näo ja käsivarred mustaks määrisid. See oleks pidanud meelde tuletama tema loo, aga ei teinud seda. Tänane päev ja minevik, Flo lugude varjuline melodramaatiline minevik, olid täiesti eri asjad, vähemalt Rose’i meelest. Praegusaja inimesed ei sobitunud minevikku. Becky ise, veidrik ja linnarahva lemmik, kahjutu ja kiuslik, ei klappinud kuidagi kokku lihuniku vangiga, invaliidist tütrega, valge kujuga aknal – vaikiva, läbipekstud, rasedaks tehtud tüdrukuga. Nagu majagagi, oli nende vahel võimalik luua vaid formaalset seost.
Piitsutamise läbiviijateks välja valitud noored mehed ilmusid Tyde’i maja juurde hilisel tunnil, siis kui kõik olid magama läinud. Neil oli kaasas ka püss, aga nad kulutasid kogu laskemoona maja hoovil õhku tulistades ära. Nad röökisid lihunikule, et see välja tuleks, kolkisid ukse pihta ja murdsid selle lõpuks maha. Tyde oletas, et mehed tahavad tema raha, niisiis keeras ta mõned kupüürid taskurätiku sisse ja saatis Becky nendega alla, arvates võib-olla, et mehed on ehk liigutatud või löövad kartma, nähes väikest kõvera kaelaga tüdrukut, kääbust. Aga mehed sellega ei leppinud. Nad läksid ülakorrusele ja lohistasid öösärgis lihuniku voodi alt välja. Nad vedasid