Kerjustüdruk. Sari Ajavaim. Alice Munro
punaseks. Tema poeg Robert ütles kohtus, et ei olnud peksmist pealt vaadanud. Becky ütles, et Robert oli algul vaadanud, aga siis minema jooksnud ja peitu pugenud. Ta ise oli vaadanud algusest lõpuni. Oli vaadanud, kuidas mehed lõpuks lahkusid ja ta isa end verisena pikkamisi läbi lume lohistas ja verandatrepist üles hiivas. Ta ei läinud välja isale appi ega avanud ust, enne kui isa selleni jõudis. Miks? küsiti temalt kohtus, ja ta vastas, et ei läinud välja, kuna oli öösärgi väel ega avanud ust, kuna ei tahtnud külma sisse lasta.
Vanal Tyde’il jäi siiski eluvaim sisse. Ta saatis Roberti hobust ette rakendama ja käskis Beckyl vett soojendada, et ta pesta saaks. Siis pani ta riidesse, võttis kogu oma raha, istus lastele selgituseks sõnagi lausumata saani ja sõitis Belgrave’i, kus jättis hobuse kinniseotult külma kätte ja läks varahommikuse Toronto rongi peale. Rongis käitus ta imelikult, ohkis ja vandus, nagu oleks ta purjus. Päev hiljem korjati ta Toronto tänavailt üles palavikust segasena, ja viidi haiglasse, kus ta suri. Raha oli tal endiselt alles. Surma põhjuseks märgiti kopsupõletik.
Aga võimud said haisu ninna, ütles Flo. Algatati kohtuprotsess. Kolm meest, kes seda tegid, said kõik pikaajalise vanglakaristuse. Farss, ütles Flo. Aasta pärast olid nad kõik vabad, kõigile oli andeks antud, töökohad ootasid neid. Ja miks see nii läks? Sellepärast, et asjasse oli segatud liiga palju tähtsaid ninasid. Ja tundus, et Becky ja Robert polnud õigluse jaluleseadmisest sugugi huvitatud. Nad olid nüüd heal järjel. Ostsid Hanrattysse maja. Robert hakkas poodi pidama. Beckyst sai pärast tema pikka eraldatust kõigi sõber ja meelelahutaja.
Oligi kõik. Flo pani jutule kaane peale, nagu oleks ta sellest tüdinud. See ei andnud kellelegi armu.
„Kujuta ette,” ütles Flo.
Tol ajal pidi Flo olema kolmekümnendates. Noor naine. Ta kandis täpselt samasuguseid riideid nagu võisid kanda ka viiekümne- või kuuekümne- või seitsmekümneaastased naised – avara kaeluse, varrukate ja vöökohaga trükimustrilisi kodukleite, samuti mustrilist rinna-lapiga põlle, mille ta köögist poeruumi astudes eest ära võttis. See oli tol ajal kehvemal järjel, aga mitte just puruvaese naise tavapärane riietus, samuti oli see teatud põlglikkust väljendav teadlik valik. Flo põlgas pikki pükse, põlgas riideid, mida kandsid need, kes tahtsid moega kaasas käia, põlgas huulepulka ja püsilokke. Tema mustad juuksed olid sirgelt lõigatud, parasjagu nii pikad, et sai kõrva taha panna. Ta oli pikka kasvu, aga peene kondiga, õblukeste randmete ja õlgadega, väikese pea ja tedretähnilise, elava ja ahviliku näoga. Kui ta oleks hoolinud ja kui ta oleks omanud piisavalt vahendeid, olnuks tal kahvatuhapra hellitatud brüneti kaunidus – sellele järeldusele jõudis Rose hiljem. Aga sel juhul pidanuks ta olema hoopis teistsugune inimene, omandama oskuse mitte nägusid teha, ei endale ega teistele.
Rose’i varaseimad mälestused Flo’st olid seotud naise erakordse pehmuse ja kalkusega. Pehmed juuksed, pikk nägu ja pehmed kahvatud põsed, pehme, vaevumärgatav ude kõrvade ees ja suu kohal. Põlvede teravus, süle kõvadus, lame rind.
Ja kui Flo laulis:
„Oh kus mesilinnud sumisemas sigaretipuul
ja limonaadi purskab kaevust …”
mõtles Rose Flo elust enne tema isaga abiellumist, kui ta töötas ettekandjana Union Stationi kohvikus, kui ta läks oma sõbrannade Mavise ja Irene’iga Centre Islandile, kui mehed teda pimedatel tänavatel jälitasid ning kui ta teadis, mismoodi telefoniautomaadid ja liftid töötavad. Rose kuulis tema hääles linnade hulljulget ohtlikku elu, nätsunärija teravaid vastuseid.
Ja kui ta laulis:
„Siis tasakesi, tasakesi tõusis ta
ja astus oma armsama ligi
ja ütles, mis oli temal ütelda,
kuule mees, sinu lõpp on ju ligi,”
mõtles Rose, milline sündmusterohke ja imepärane elu Flol võis olla veel enne seda, palju aastaid enne seda – Barbara Allen, Becky Tyde’i isa ning kõiksugu solvumised ja mured läbisegi.
Kuninglikud keretäied. Millest need alguse said?
Oletame, et ühest laupäevast, kevadel. Puud ei ole veel lehes, aga uksed on päikesele valla. Varesed. Kraavid täis vulisevat vett. Lootus-rikas ilm. Laupäeviti jättis Flo sageli Rose’i üksi poodi valvama – sellest on nüüd mõni aasta möödas, toona oli Rose üheksa, kümme, üksteist, kaksteist aastat vana – ja läks ise üle silla Hanrattysse (läks linna peale, öeldi selle kohta), et kauplusi külastada, inimesi näha ja kuulata, mis nad räägivad. Inimeste hulgas, keda ta kuulas, olid advokaadi proua Davies, kirikuõpetaja proua Henley-Smith ja loomaarsti proua McKay. Koju jõudnud, matkis ta nende vatravaid hääli. Ta lasi neil paista rumalate, edevate ja ennast upitavate peletistena.
Kui Flo oli sisseostude tegemise lõpetanud, läks ta Queen’si hotelli kohvikusse ja võttis ühe jäätise. Millega? tahtsid Rose ja Brian teada, kui ta koju tuli, ja nad olid pettunud, kui jäätis oli olnud kõigest ananassi või iirisega, ning rahul, kui Flo oli valinud šokolaadi ja vahukommiga või siirupi, pähklite ja šokolaadiga jäätisetordi. Pärast suitsetas ta sigaretti. Tal olid mõned valmiskeeratud sigaretid kaasas, nii et ta ei pidanud neid avalikus kohas keerama. Suitsetamine oli tema ainus niisugune tegevus, mida ta iga teise inimese juures oleks nimetanud poosetamiseks. See komme oli talle külge jäänud Torontos töötamise päevilt. Ta teadis, et sellest ei tule midagi head. Ükskord tuli sealsamas Queen’si hotellis tema juurde katoliku preester ja pakkus talle välgumihklist tuld, enne kui ta oli jõudnud oma tikud välja kraamida. Flo tänas meest, aga ei laskunud temaga vestlusse, sest ei soovinud epistlit kuulda.
Teine kord nägi ta koduteel silla linnapoolses otsas sinise jakiga poissi, kes paistis vette vaatavat. Poiss oli kaheksateist või üheksateist. Flole oli ta tundmatu. Kondine, põdura olemisega – ta pani kohe tähele, et poisil oli midagi viga. Kas ta kavatses vette hüpata? Aga niipea kui Flo oli tema kõrvale jõudnud, ei teinud poiss muud kui pööras ringi ja näitas end, hoides hõlmad ja püksiaugu lahti. Külm pidi tal kindlasti olema, oli ju ilm tol päeval selline, et Flo oli sunnitud oma mantlikrae kurgu alt kõvasti kinni vedama.
Kui Flo nägi, mis poisil käes oli, ei osanud ta esimese hooga muud mõelda, kui et mida see siin väljas küll vorstiga teeb.
Flo võis seda öelda. See oli mõeldud tõena, mitte naljana. Ta väitis, et jälestab roppusi. Ta läks poe ette ja sõimas seal istuvaid vanamehi.
„Kui te tahate siin istuda, siis peske oma suud puhtaks!”
Niisiis, laupäev. Mingil põhjusel ei lähe Flo linna peale, on otsustanud koju jääda ja köögipõranda puhtaks küürida. Võib-olla on ta sellepärast halvas tujus. Võib-olla oli tal niisama halb tuju, põhjuseks inimesed, kes ei maksa arveid ära, või kevadine tunnete sasipundar. Kemplemine Rose’iga on juba alanud ja kestab igavesti, nagu unenägu, mis aina kordub, aina uuesti, uutesse unedesse, üle mägede ja ukselävede, hulluksajavalt ähmane ja rahvarohke ja tuttav ja tabamatu. Enne küürimist tassivad nad köögist kõik toolid välja, samuti peavad nad ära viima poe kaubavaru – mõned kastid konserve, mannergud vahtrasiirupiga, petrooleumikanistrid, äädikanõud. Nad viivad kõik need asjad välja puukuuri. Brian, kes on siis viie- või kuueaastane, aitab potsikuid vedada.
„Jah,” jätkab Flo katkenud jutuajamist. „Jah, ja see roppus, mis sa Brianile õpetasid.”
„Mis roppus?”
„Tema ju veel vahet ei tee.”
Köögist kuuri on üks trepiaste ja seda kattev vaibariba on nii kulunud, et Rose ei mäleta, et ta oleks selle mustrit üldse kunagi näinud. Brian tirib selle potsikut vedades paigast.
„Kaks vankuuverit,” ütleb Rose vaikselt.
Flo on tagasi köögis. Brian vaatab kordamööda Flo ja Rose’i poole ja Rose ütleb jälle, nüüd pisut valjemini, julgustavalt laulval toonil „Kaks vankuuverit …”
„Tati sees praadisid,” lõpetab Brian, suutmata end kauem tagasi hoida.
„Kaks pommis persevesti …”
„…