Puhastus. Sofi Oksanen
Puhastus
ESIMENE OSA
Kõik on vastus, kui nüüd teaks ka küsimust
Vaba Eesti eest!
mai 1949
Peab üht-teist üles kirjutama, et mõistus püsiks selge ning meel ei murduks.
Peidan oma klade siia konku põranda alla. Nii et keegi ei leia seda, isegi kui leitakse mind. See pole õige mehe elu. Inimesele on vaja teist inimest ja kedagi, kellega rääkida. Püüan teha kätekõverdusi, hoida lihased trimmis, aga ma pole enam õige mees, vaid surnu. Õige mees teeb oma talus tööd, aga minu talus teeb tööd naine ja see on mehe jaoks häbiasi.
Liide püüab kogu aeg mu ligiduses olla. Miks ta mind rahule ei jäta? Ta haiseb sibula järele.
Mis hoiab kinni inglasi? Kus on ameeriklased? Kõik ripub noatera otsas, miski pole kindel.
Kus on mu tüdrukud, Linda ja Ingel? Ma ei pea enam vastu, igatsus on liiga suur.
Hans Pekk, Eeriku poeg, eesti talumees
Kärbes võidab alati
1992, Lääne-Eesti
Aliide Truu jõllitas kärbest ja kärbes jõllitas vastu. Kärbse silmad olid punnis ja Aliidet ajas see iiveldama. Porilane. Haruldaselt suur, valjuhäälne ja munemisvalmis. Ta luuras köögiust ning hõõrus oma tiibu ja jalgu kambri kardinal justkui hakkaks einet võtma. Teda huvitas liha, liha ja ei miski muu. Moosid ja kõik muu purkipandu olid kaitstud, aga see liha. Köögiuks oli kinni. Kärbes ootas. Ootas, et Aliide väsiks tema tagaajamisest ja lahkuks, teeks köögiukse lahti. Kärbsepiits tabas kardinat. Kardin lõi õõtsuma, pitsist lilled tõmbusid krimpsu ja akna taga vilksatasid talinelgid, kuid kärbes pääses minema ja hakkas ringi tippima aknaklaasil, täpselt Aliide pea kohal. Kannatust! Seda oli Aliidel nüüd vaja, et käsi kindel püsiks.
Kärbes oli Aliide hommikul üles ajanud, kõndides üleolevalt narritades ta laubakortsudel, muretult justkui maanteel. Aliide oli heitnud teki kõrvale ja kiirustanud sulgema köögiust, millest kärbes polnud veel taibanud läbi lipsata. Rumal kärbes. Rumal ja vastik kärbes.
Aliide käsi pigistas piitsa siledaks kulunud puuvart, ja ta äigas uuesti. Piitsa pragunenud nahklapakas tabas klaasi, klaas värahtas, klambrid kilksatasid ja kardina puuvillane kinnituspael nõksatas kardinapuul, kuid kärbes põgenes jälle nagu pilgates. Hoolimata sellest, et Aliide oli juba rohkem kui tund aega püüdnud kärbest maha lüüa, oli viimasel õnnestunud Aliidet võita, ja nüüd lendas ta rasvaselt sumisedes lae all. Vastik, solgikraavis kasvanud porilane. Küll ta selle veel kätte saab. Ta puhkab väheke, lööb kärbse maha ja keskendub siis raadio kuulamisele ja hoidistele. Oma järge ootasid vaarikad, samuti tomatid, mahlased, küpsed tomatid. Sel aastal oli olnud erandlikult hea saak.
Aliide tõmbas kardinad sirgu. Vihmane hoov oli vesiselt hall, õuekaskede oksad värisesid märjalt, lehed vihmast lamedad, taimed õõtsusid ja nende küljest tilkus piisku. Nende all aga oli midagi. Mingi pamp. Aliide tõmbus kardinate varju. Ta piilus uuesti välja, tõmbas pitskardinat enda ette, et teda poleks õuest näha, ja hoidis hinge kinni. Pilk tungis kärbsemustusest läbi, keskendudes muruplatsile välgust pooleks läinud kase ees.
Pamp ei liigutanud ning peale suuruse polnudki selles midagi eriskummalist. Naabri Aino oli suvel Aliide poole minnes näinud sama kase kohal valgust, ega julgenudki edasi astuda, vaid läinud tagasi koju ja helistanud Aliidele, et kas Aliidel on ikka kõik korras, või oli ta õuel käinud ufo. Aliide polnud märganud midagi ebatavalist, kuid Aino oli kindel, et ufod olid käinud Aliide õuel, just nagu Meelisel. Pärast seda Meelis muust ei rääkinudki kui ufodest. Pamp paistis siiski pärinevat sellest maailmast, see oli vihmast tume, sobis maastikule, oli inimesesuurune. Võib-olla oli mõni külajoodik tema õue peal kustunud. Aga Aliide oleks ju kuulnud, kui keegi tema akende all käratsenud oleks? Aliide kuulis ikka veel hästi. Viinalõhna tundis ta ära ka läbi seinte. Naabrijota oli mõne aja eest traktoriga ja varastatud bensiiniga ta maja eest läbi sõitnud ja sellist kära ei saanud mitte märgata. Paar korda oli ka läbi oja mindud ja Aliide aed vaata et kaasa võetud. Siin ei olnud enam kedagi peale ufode, vanainimeste ja karja napakate huligaanide. Kui poiste pidutsemine liiga suure hoo sisse sai, tuli naabri Aino päris sageli ööseks tema juurde. Aino teadis, et Aliide ei kartnud poisse, vaid hakkaks neile vajaduse korral südilt vastu.
Aliide asetas isa tehtud kärbsepiitsa lauale ja hiilis köögiukse juurde, haaras lingist, kuid siis meenus talle kärbes. Teda polnud kuulda. Ootas, et Aliide köögiukse lahti teeks. Aliide läks akna juurde tagasi. Pamp lamas ikka veel õuel, samas asendis kui enne. See paistis olevat inimene, muru taustal helendasid juuksed. Oli ta üldse elus? Aliide tõmbus pingule, süda tagus oma paunas. Kas ta peaks õue minema? Või on see rumal, ettevaatamatu? Kas pamp oli varaste seatud lõks? Ei, ei ole võimalik. Teda poldud aknale meelitatud, keegi polnud välisuksele koputanud. Ilma kärbseta poleks ta enne õue minekut pampu isegi tähele pannud. Ikkagi. Kärbes oli vait. Aliide lipsas kööki, sulgedes enda järel kärmelt ukse. Ta kuulatas. Külmkapi häälekas surin peletas sahvri kaudu kööki immitsevat lauda vaikust. Tuttavat suminat polnud kosta, kärbes oli vist kambrisse jäänud. Aliide tegi tule pliidi alla, täitis soojaveekatla ja klõpsas raadio mängima. Seal räägiti presidendivalimistest ja peale seda tuleb see tähtsam asi, ilmateade. Aliide tahtis oma päevatoimetuste juurde asuda, aga teda häiris köögiaknasse paistev pamp. See nägi välja samasugune nagu kambrist vaadates, ikka veel inimese kujuga, ning tundus, et see ei kavatsenud sealt kuhugi liikuda. Aliide pani raadio kinni ja läks akna juurde. Oli vaikne, nagu tühjaks jäävas eesti külas hilissuvisel päeval ikka, naabri kukk kires, muud midagi. Vaikus oli sel aastal imelik, ühtaegu ootav ja tormijärgne. Pikaks kasvanud ja Aliide aknaklaasile kleepunud rohukõrte asendis oli midagi sarnast. Midagi märga ja tumma, rahulikku.
Aliide kraapis oma kuldhammast, miski oli jäänud hammaste vahele. Ta torkis vahesid küünega, kikitades samal ajal kõrvu, kuid ta kuulis vaid oma küünt luud kraapimas, ja äkki käis üle ta selja judin. Ta jättis hammaste torkimise ja keskendus pambule. Plekid aknaklaasil häirisid teda. Ta pühkis neid marlilapiga, heitis lapi pesukaussi, võttis naela otsast mantli ja pani selle selga, siis meenus talle käekott laual ja ta haaras selle kätte, otsis silmadega sobivat peidupaika ja lükkas lõpuks koti nõudekappi. Kapi peal oli soome deodorandipudel. Ta peitis selle samasse kohta ja asetas veel kaane suhkrutoosile, mille seest paistis seep Imperial Leather. Alles seejärel keeras ta vaikselt sisemise ukse võtit ja lükkas ukse lahti. Ta peatus eeskojas, võttis kätte kepi ametit pidava kadakase hargivarre, kuid vahetas selle tehases valmistatud linnakepi vastu, siis pani sellegi kõrvale ja valis eeskoja tööriistadest vikati. Ta toetas vikati veel hetkeks seina najale, silus oma juukseid, kinnitas paremini juuksenõela, sättis otsmikule vajunud juuksed hoolikalt kõrva taha, haaras vikati uuesti pihku, võttis välisukse eest teiba, tegi ukse lukust lahti ja astus hoovi.
Pamp lamas endiselt samas kohas õuekaskede all. Aliide läks lähemale, pilk pambul, püüdes samal ajal jälgida, ega kedagi teist näha pole. Pamp osutus tüdrukuks. Porine, räbalais ja määrdunud, kuid ikkagi tüdruk. Täiesti tundmatu tüdruk. Mitte taevast ja tulevikust saadetud märk, vaid lihast ja luust inimene. Murdunud küüntel oli näha punase laki tükikesi. Silmavärv ja sirgeks vajunud lokid olid valgunud triipudena põskedele, väikeste pallikestena paistis juustest juukselakk, mille külge oli kleepunud mõni harv hõberemmelga leht. Takuseks blondeeritud juuste juurtest tungis esile must, rasvane juus. Siiski, mustuse alt kumas valge nahk, kuiva alahuule küljes ripnesid mõned naharibad, nende vahelt pungitas tomatipunane huul, ebaloomuliku ereduse ja verevusega muutis see mustuse justkui kileks, mis tuleks samamoodi nagu külmas seisnud õuna vahane pind ära pühkida. Laugude voltidesse oli kogunenud lillat värvi, ja mustades, läbipaistvates sukkpükstes jooksid silmad. Sukkpükste põlved polnud välja veninud, kude oli tihe ja hea. Kindlasti lääne omad. Läikisid porist hoolimata. Üks jalavari lebas murul. See oli tuhvel, mille flanellvooder oli kulunud halliks ja topiliseks ning mille kannas oli auk. Ehiskant oli rulli keerdunud: siksakiliste äärtega tehisnahk ja paar nikeldatud neeti. Aliidel olid olnud täpselt samasugused. Ehiskant oli uuena olnud beežikas ja pehme, vooder õrnalt roosakas nagu puhta põrsa kõht. Tuhvel oli nõukogudeaegne. Kleit? Läänest. Trikotaaž oli liiga hea, et siit pärineda. Ning selliseid vöösid ei saanud mujalt kui läänest. Kui Talvi viimati Soomest