Puhastus. Sofi Oksanen
Lisaks vööle olid pakis olnud tuulejopp ja T-särgid, varsti peakski uue järele minema. Tõsi, tüdruku kleit oli liiga kena, et pärineda abipakist. Lisaks polnud ta kohalik.
Pea kõrval lebas taskulamp. Ning mudane kaart.
Suu oli paokil, lähemale kummardudes nägi Aliide tüdruku hambaid. Need olid liiga valged. Valgete hammaste vahel oli pikk rida halli rauda.
Silmad laugude all liikusid.
Aliide tonksas tüdrukut vikativarrega, kuid tüdruk ei liigutanud. Tüdruku lauge ei pannud paotuma ei hüüatused ega näpistused. Aliide tõi jalapesukausist vihmavett ja piserdas seda tüdruku näole. Tüdruk kägardus looteasendisse, varjates kätega pead. Ta suu avanes karjatuseks, kuid sealt kostis vaid sosinat:
„Ei. Mitte vett. Mitte enam vett.”
Seejärel läksid tüdruku silmad järsku lahti ja ta ajas end kiiresti istuli. Aliide astus igaks juhuks paar sammu tagasi. Tüdruku suu jäi lahti. Häält sealt ei tulnud. Tüdruk jõllitas Aliidet, kuid ta segane pilk ei olnud suunatud Aliidele. See polnud kuhugi suunatud. Aliide kinnitas, et kõik on korras, kasutades samasugust rahustavat hääletooni nagu rahutute koduloomade puhul. Tüdruku pilku ei sugenenud arusaamist, kuid ammuli vajunud suus oli midagi tuttavlikku. Mitte tüdrukus endas, vaid selles, kuidas ta käitus, kuidas vahaja naha all värelesid ilmed, mis ei tõusnud päris pinnale, ja selles, kuidas hoolimata tühjast pilgust püsis ta keha valvsana. Tüdrukule oli arsti vaja, see oli selge. Aliide ise ei tahtnud niivõrd segase olekuga tundmatu eest hoolitseda, seega pani ta ette, et helistab arstile.
„Ei!”
Hääl kõlas kindlalt, kuigi pilk oli ikka veel ekslev. Karjatusele järgnes paus ja siis kõlasid äkitselt parinal sõnad, et ta pole midagi teinud, et tema pärast ei pea kedagi kutsuma. Sõnad läksid sassi, sõnade algused ja lõpud olid segased, tal oli vene aktsent.
Tüdruk oli venelane. Eesti keelt rääkiv venelane.
Aliide astus veel paar sammu tagasi.
Ta peaks muretsema endale uue koera. Või kaks koera.
Vikati värskelt teritatud tera helkis, kuigi vihmast nüri valgus oli hallikas.
Aliide ülahuulele tekkis higi.
Tüdruku pilk hakkas keskenduma, kõigepealt maapinnale, suurele teelehele, siis teisele, aeglaselt kaugemale lillepeenra äärekivile, veepumbale, kausile pumba all. Pilk jõudis tagasi tüdruku enda sülle, liikus sealt kätele, peatus nendel, libises Aliide vikati varrele, kuid ei kerkinud seda pidi üles, vaid liikus tagasi oma kätele, käeselja kriimudele, murdunud küüntele. Tüdruk paistis uurivat oma jäsemeid, võib-olla luges neid üle, käsivars ja ranne ja pihk, kõik sõrmed omal kohal, teise käega tehti sama, seejärel tuhvlita jala varbad, jalalaba, pahkluu, säär, põlv, reis. Pilk ei liikunud puusadele, vaid kiiresti teisele jalalabale ja tuhvlile. Tüdruk sirutas käe tuhvli järele, võttis selle aeglaselt kätte ja torkas jala otsa. Tuhvel lirtsatas. Tüdruk tõmbas jalalaba koos tuhvliga enda juurde ja kompas aeglaselt pahkluud, mitte nii nagu inimene, kes kardab, et pahkluu on nikastatud või katki, vaid nagu inimene, kes ei mäleta, milline pahkluu ülepea on, või nagu võõrast kompav pime. Lõpuks õnnestus tal tõusta, kuid ikka veel ei vaadanud ta Aliidele otsa, vaid tõusnud jalgadele, katsus oma juukseid ja silus neid näo ligi, kuigi juuksed olid niisked ja nägid ligased välja, tõmbas juukseid endale näo ette nagu mahajäetud maja räbaldunud kardinaid, mis ei peida enda taga mingit elu.
Aliide pigistas vikatit. Äkki on plika hull. Kusagilt jooksus. Ega seda ei tea. Võib-olla oli tüdruk lihtsalt segaduses, võib-olla oli midagi juhtunud ja tüdruk oli selle tõttu selline. Või äkki oli ta siiski vene vargakamba sööt.
Tüdruk lohistas ennast õuekaskede alla pingile. Tuul saputas oksi vastu tüdruku nägu, ja kuigi näkku latsatavad lehed panid teda võpatama, ei tõmbunud ta kõrvale.
„Mine neist okstest eemale.”
Imestus vilksas üle tüdruku näo. Imestus, millega segunes miski muu – talle paistis miski meenuvat. Et nägu piitsutavaid lehti saab vältida. Aliide vidutas silmi. Hull mis hull.
Tüdruk nihutas ennast okstest kaugemale. Ta klammerdus sõrmedega pingi serva külge, et mitte kukkuda. Käe kõrval lebas luisk. Loodetavasti polnud plika selline, kes kergesti ärritub ja hakkab kivide ja luiskudega loopima. Teda ei tohi närvi ajada. Peab olema ettevaatlik.
„Kust sa sedasi nüüd tuled?”
Tüdruk maigutas paar korda suud, enne kui sealt hakkas kostma häält, kobavaid lauseid Tallinnast ja autost. Sõnad läksid omavahel sassi, nagu varemgi, tõukusid valedes kohtades, liitusid varem kui vaja, hakates Aliide kõrvas kummaliselt kõdistama. See ei tulnud tüdruku sõnadest ega vene aktsendist, vaid millestki muust, tüdruku eesti keeles oli midagi muud kummalist. Kuigi tüdruk kuulus oma noore räpase kehaga kaasaega, kõlasid tema laused puiselt, pärinedes rabedaks muutunud paberite ja hallitavate, fotodest tühjaks tehtud albumite maailmast. Aliide võttis juuksenõela ja lükkas selle kõrva, keerutas seda kuulmekäigus, võttis nõela välja ja kinnitas uuesti juustesse. Kõdi ei kadunud. Aliidel välgatas: plika pole pärit kusagilt ümbruskonnast, võib-olla isegi mitte Eestist. Kuid milline võõras mõistaks selle provintsi keelt? Küla abipastor oli eesti keelt kõnelev soomlane. Ta oli enne siia pastoriks tulekut eesti keelt õppinud, ja oskas seda päris hästi, kõik jutlused ja matusekõned kirjutas ta eesti keeles ning kellelegi ei tulnud enam pähe kurta eesti preestrite vähesuse üle. Aga tüdruku eesti keeles oli mingi muu toon, midagi vanemat, koitanut ja kolletanut. Selles oli mingil kummalisel moel tunda surnu lehka.
Aeglasest jutust selgus, et tüdruk oli sõitnud kellegi autoga õhtul Tallinnasse ja nad olid hakanud selle kellegagi tülitsema ja see keegi oli tüdrukut löönud ja tüdruk oli ära jooksnud.
„Kes need meie?” küsis Aliide lõpuks.
Jälle maigutas tüdruk suud, enne kui kogeles, et oli reisinud koos oma mehega.
Mehega? Kas tüdruk oli abielus? Või oli ta siiski varaste peibutis? Peibutise jaoks pisut liiga segaduses. Või oli tema eesmärk äratada kaastunnet? Et kellelgi poleks südant saata oma ukselt tagasi sellises olekus tütarlast? Kas vargad tahtsid tema asju või metsa? Kogu puit viidi läände ning Aliide maa tagastamise menetlemine polnud kaugeltki lõppenud, kuigi sellega ei tohtinuks olla mingeid probleeme. Vana Mihkel külast kaevati kohtusse, sest ta oli tulistanud tema metsa langetama tulnud mehi. Ega Mihklile midagi erilist ei tehtudki, kohus oli asjast aru saanud. Mihkli maade tagastamise protsess oli olnud veel pooleli ja korraga ilmusid Soome päritolu metsamasinad tema puid langetama. Politsei asjasse ei sekkunud, kuidas nad olekski saanud ööpäevaringselt kaitsta üheainsa mehe metsa, seda enam, et mees polnud ju veel ametlikult isegi metsa omanik. Mets lihtsalt kadus ja lõpuks oli Mihkel paar varast maha lasknud. Sellel maal ja praegusel ajal oli kõik võimalik, aga Mihkli metsas ei langetanud tema selja taga enam keegi puid.
Küla koerad hakkasid haukuma, tüdruk võpatas, püüdis kiigata läbi võrkaia tee peale, kuid ei vaadanud kordagi metsa suunas.
„Kes need meie?” kordas Aliide küsimust.
Tüdruk nilpsas huuli, piidles rahutult Aliidet ja võrkaeda ning hakkas kohmakalt, kuigi oma oleku ja jutuga võrreldes lausa nõtkelt käiseid käärima. Käiste alt tulid nähtavale kirjud käsivarred ja tüdruk sirutas need justkui oma sõnade tõestuseks Aliide poole, pöörates samas pea aia suunas, varju.
Aliide võpatas. Jah, plika püüdis äratada kaastunnet, võib-olla tahtis majja pääseda, et näha, kas sealt annab midagi varastada. Sinikad olid siiski päris. Sellest hoolimata ütles Aliide:
„Paistavad olevat vanad. Vanad sinikad.”
Sinikate värskus ja punetus tekitasid uuesti Aliide ülahuulele higi. Sinikaid varjatakse ja ollakse vait. Nii on alati tehtud. Võib-olla märkas tüdruk Aliide kimbatust, sest ta tõmbas äkiliste, rapsivate liigutustega käised muljutud kohtadele, justkui oleks alles nüüd hakanud häbenema oma paljastust ja ütles ägedalt aia suunas, et oli olnud pime ning ta polnud teadnudki, kus ta on, ta oli ainult jooksnud ja jooksnud. Katkendlikud laused lõppesid tüdruku kinnitusega, et ta hakkab kohe minema. Ta ei jää Aliidele