Puhastus. Sofi Oksanen
kohe teda tervitama, võttis tal käest ja ajas mõnusalt juttu. Vanaema vist isegi naeratas. Samal ajal kui Zara lauda hakkas katma, tuhnis Oksanka oma käekotis ja andis vanaemale šokolaaditahvli, mis sätendas samapalju kui Oksanka ise. Zara torkas keeduspiraali veekastrulisse. Oksanka tuli ta juurde ja ulatas kilekoti.
„Siin on igasugust pudi-padi.”
Zara tõrkus. Kott tundus olevat raske.
„Võta nüüd. Või oota,” Oksanka tõmbas kotist välja pudeli, „see on džinn. Kas vanaema on kunagi joonud sellist asja nagu džinn? Paistab, et tuleb tutvuda.”
Oksanka haaras riiulilt napsiklaasid, täitis need ja viis ühe vanaemale. Vanaema nuhutas jooki, krimpsutas nägu, naeris seejärel ja kallas klaasi sisu suhu. Zara järgis tema eeskuju. Kurgus levis mõru õhetus.
„Džinnist saab sellist jooki nagu džinn toonikuga. Valmistan selliseid meie klientidele päris palju. Would you like to have something else, Sir? Another gin tonic, Sir? Noch einen?” Oksanka näitas, kuidas ta asetab jooke lauale ja kannab tarmukalt kandikut. Tema ülemeelikus nakkas Zarat, kes mängis kaasa, ulatas Oksankale jootraha, noogutas heakskiitvalt Oksanka serveeritud joogi peale ja nagu ammustel aegadel, reageeris itsitamisega Oksanka tembutamistele.
„Ajasingi su naerma.” Ringituuseldamisest võhmal Oksanka vajus istuma. „Mäletad, me naersime omajagu?”
Zara noogutas. Kastrulis hakkasid ümber spiraali moodustuma mullid. Zara ootas, kuni vesi keema hakkas, tõstis spiraali veest välja, võttis riiulilt teepurgi, valas vee teelehtede peale kannu ja tõi tassid lauale. Oksanka oleks oma külaskäigust võinud ette hoiatada. Oleks võinud kas või kaardi saata. Zara oleks jõudnud organiseerida üht-teist suupärast, millega Oksankat rõõmustada ja ta oleks saanud võtta Oksankat vastu teisiti kui koduses jakis ja vanades tuhvlites.
Oksanka sättis ennast laua taha ja asetas boa tooliseljale, nii et rebase pea jäi ta õlale, ülejäänu aga põimus ümber tooli toe.
„Need on päris,” ütles ta, koputades küünega vastu kõrvarõngaid. „Päris teemandid. Vaata, Zara, Läänes teenib nii hästi. Kas sa nägid mu hambaid?” Oksanka välgutas naeratada.
Zara mõistis alles nüüd, et esihammaste vahel polnud enam pragu.
Zara mäletas neid Volgasid, need kihutasid pidevalt ja sööstsid ilma tuledeta otse su suunas. Nüüd oli Oksankal samasugune. Ning oma autojuht. Ning ihukaitsja. Ning kuldsed kõrvarõngad ja suured teemandid nende küljes. Valged hambad.
Lapsest peast oleksid Oksanka ja Zara ükskord peaaegu Volga alla jäänud. Nad jalutasid parasjagu kinost koju ning tee oli olnud tühi. Zara veeretas taskus sinihalli, kivistunud kustukat, mille sakkidega kvaliteedimärk oli juba mõne aja eest ära kulunud. Siis see tuli. Nad kuulsid häält, kuid ei näinud autot, kui see nurga tagant otse nende ette pööras, ja seejärel oli see juba kadunud. Auto oli neist möödunud vaid sõrmelaiuse kauguselt. Kodus pidi Zara viilima nimetissõrme küünt. See oli murdunud, sest auto möödudes oli ta selle kustukasse vajutanud, üks küüs oli väändunud ja lihast lahti tulnud. Sellest oli voolanud verd.
Samas ühiskorteris elas pere, kelle tütar oli jäänud musta Volga alla. Miilits oli õlgu kehitanud ja porisenud, et nemad ei saa midagi teha. Niimoodi see asi käibki. Valitsuse autod, mis teha. Lisaks oli pere pragada saanud ja siis olid nad koju saadetud.
Zaral polnud kavas emale rääkida, kuid ema oli märganud väändunud küünt ja verist sõrmeotsa ning ei uskunud põhjendusi, oli näinud läbi, et praegu tüdruk küll valetab. Kui Zara ütles, et üks must Volga oleks nad äärepealt alla ajanud, oli ema teda löönud. Seejärel oli ema tahtnud teada, kas neid oli sellest autost nähtud või mitte.
„Ma ei usu. See kihutas.”
„Nad ei peatunud?”
„Muidugi mitte.”
„Ära iial, mitte iial, mitte kunagi mine sellise auto lähedale. Pane jooksu, kui sellist näed. Ükskõik kus. Jooksed otsejoones koju.”
Zara oli hämmeldunud. Nii palju sõnu ema suust ühe korraga. Sellist asja ei juhtunud just tihti. Löögist oli ükskõik, aga see välgatus ema silmis. See oli olnud ere. Ema oli olnud hirmsa näoga ja tavaliselt ei teinud ema mingisuguseid nägusid.
Sel ööl oli ema terve öö köögilaua ääres üleval istunud ja tühjusse vaadanud. Ja pärast seda õhtut oli ta piilunud kardinate vahelt, justkui oleks oodanud, et maja ees valvab must Volga, mootor vaikselt töötamas. Hiljem ärkas ta aeg-ajalt öösiti, tegi nagu vaataks magavat Zarat ja läks akna juurde, piilus välja, heitis siis uuesti voodisse pikali, keha kange, kuni jäi magama. Kui jäi. Mõnikord seisis ta hommikuni aknal ja piilus kardina tagant välja.
Ükskord oli Zara tõusnud voodist ja läinud ema selja taha, tõmmanud teda flanellöösärgi käisest.
„Sealt ei tule kedagi.”
Ema polnud vastanud, oli ainult tõmmanud ta käe käise küljest lahti.
„Ema, Lenin kaitseb meid, meil pole vaja midagi karta.”
Ema oli vaikinud, siis pöördunud ja vaadanud Zarat kaua, pisut nagu mööda, sedasi oli tal kombeks. Justkui oleks Zara selja taga seisnud teine Zara ja ema oleks suunanud oma pilgu sellele tagumisele. Pimedus oli veninud, kell tiksunud, jalatallad olid kohanenud laudpõranda kulunud kohtadega, imendunud selle süvenditesse, liiminud naha nendesse kinni ja liim oli alt vedanud alles siis, kui ema oli tõuganud ta tagasi teki alla. Ning polnud öelnud ühtegi sõna.
Lisaks kuulis Zara lugusid Beriast. Ja mustadest autodest, mis olid käinud järel noortel tüdrukutel, tiirelnud öösiti tänavail ja jälgi ajanud, kuni tüdrukute kõrval seisma jäid. Tüdrukutest ei kuuldud pärast seda enam kunagi midagi. Valitsuse must auto oli alati valitsuse must auto.
Ja nüüd oli Oksanka – filmitäht kusagilt kaugelt – lehvitanud Zarale pikkade, tervete, punaste küüntega, väljudes mustast Volgast, kraapinud õhku ning naeratanud armuliselt ja laialt justkui ookeaniaurikult maha astuv sinivereline.
„Kas Volga on sinu oma?” küsis Zara.
„Mu oma auto on Saksamaal,” naeris Oksanka.
„Sul on siis täitsa oma auto?”
„Muidugi! Läänes on kõigil omad autod.”
Graatsiliselt ristas Oksanka oma sääred. Zara tõmbas jalad tooli alla. Tuhvlite flanellvooder oli niiske nagu alati, täpselt nagu Oksankagi roosa kuivatuspaberi värvi tuhvlite vooder siis, kui ta neid veel kasutas, täitsa samasuguseid, ja nad olid üheskoos täitnud õpilaspäevikuid selle sama laua ääres, sõrmed tindiplekised.
„Mul on autodest ükskõik,” ütles Zara.
„Kuid nendega saab minna ükskõik kuhu! Mõtle sellele!”
Zara mõtles sellele, et ema tuleb varsti koju ja näeb maja ees musta Volgat.
Vanaema polnud autot näinud, sest ta istus oma koha peal ning tema aknast polnud tänavale näha. Vanaema, tõsi küll, polnud seinaääre baabuškate kombel huvitunud tänaval toimuvast. Vanaemale piisas taevast.
Kui Zara Oksankat tagasi Volga juurde saatis, ütles Oksanka, et tema vanemate maja katus ei lase enam läbi. Ta oli lasknud selle ära parandada.
„Sina maksid?”
„Dollarites.”
Enne autosse istumist andis Oksanka Zarale pikliku bukleti.
„See on sellest hotellist, kus ma töötan.”
Zara sirvis bukletti. Bukleti paks paber läikis ja selle peal naeratas naine, kelle hambad särasid ebareaalselt valgeina.
„See on reklaam.”
„Reklaam?”
„Selliseid läheb vaja, sest hotelle on nii palju. Siin on veel. Ma pole nendes olnud, aga sinna tahetakse samuti venelasi. Ma võin hankida sulle välispassi, kui tahad.”
Oksankat ootavad mehed käivitasid mootori ja Oksanka ronis tagumisele istmele.
„Selles