Puhastus. Sofi Oksanen
noakilksatuses kõlab pilge
1992, Lääne-Eesti
Linase rätiku alt paistsid tüdruku sinikakirjud sääred. Sukkpüksid olid jälgi varjanud, kuid nüüd olid sääred ja käsivarred paljad, kananahal ja vannivõtmisest veel niisked. Üle rinna jooksis arm, mis kadus rätikusse. Aliidel oli vastik. Ukselävel seisev tüdruk nägi puhtana noorem välja, nahk meenutas äsjapoolitatud kaneelõuna viljaliha. Juustest tilkus põrandale vett. Äsjapestud tüdruku lõhn levis kambrisse ja hetkeks igatses Aliide oma sauna taga, kuid saun oli aasta eest maha põlenud. Ta vältis tüdruku vaatamist, uuris seinal jooksvaid Bergmanni torusid, need on ikka veel töökorras, ta koputas rohelist toru ja pühkis kepiga ämblikuvõrke.
„Seal laual on teelehetinktuur. See aitab nahal paraneda.”
Tüdruk ei liigutanud, vaid küsis suitsu, Aliide viipas kepiga raadiokapi suunas ja palus endalegi süüdata ühe Priima. Mõlemad suitsud põlema saanud, läks tüdruk tagasi lävele. Piisad tilkusid juustest samasse loiku.
„Istu nüüd sohvale, ole hea tüdruk.”
„See läheb märjaks.”
„Ei lähe.”
Tüdruk vajus sohva nurka ja laskis pea rippu, et vesi põrandale tilguks. Raadios rääkis Rüütel valimistest, Aliide vahetas kanalit. Aino oli öelnud, et tema läheb valima, Aliide ei kavatsenud seda teha.
„Juuksevärvi teil vist pole?”
Aliide raputas pead.
„Aga ripsmetušši või tinti? Templivärvi?”
„Ega vist.”
„Koopiapaberit?”
„Ei ole.”
„Mida ma siis teen?”
„Sa arvad, et sind ei tunta siis nii kergesti ära?”
Tüdruk ei vastanud, ainult nuuksatas.
„Mis sa arvad, ma toon sulle puhta öösärgi ja varsti sööme õhtust?”
Aliide vajutas oma Priima tuhatoosi, kaevas kummutist välja punavalgekirjute lilledega öösärgi ja jättis tüdruku ümber riietuma. Kööki oli kuulda klaaspudeli kilksatust vastu teist pudelit. Teelehetinktuur paistis siiski kõlbavat. Pimedus surus kardinate taga akendele ja Aliide kontrollis aeg-ajalt, ega nende vahel pragusid polnud. Ei olnud. Alumine serv vaid liikus pisut tuuletõmbuses. Vannivee viib ta alles homme välja. Hiire krabin nurgas pani Aliide võpatama, kuid kui ta hakkas oma segasalatipurkidele kuupäevi märkima, oli ta käsi kindel. Ühte kohta oli kleepunud ajalehepaberit, „18 protsenti selle aasta kuritegudest on lahendatud” seisis ühel tükil kirjas ja Aliide joonistas sinna kehvema hoidistesatsi märgiks linnukese. Tallinna esimese sekspoe uudist saatis parema partii märge. Viltpliiats hakkas kuivama, Aliide nühkis seda vastu paberit. „Esimestel päevadel kujutasid eraldi probleemi kärbseparvena sisse tungivad poisid, keda tuli poest võimalikult kaugele saada.” Paberisse tekkis auk, Aliide alistus, ta võttis viltpliiatsi sisemuse välja ja asetas selle purki, teiste tühjade kõrvale. Kuupäevad said üles märgitud väriseva käega. Oleks parem hiljem edasi teha. Kuigi valmis klaaspurgid said sahvrisse ilma suuremate raskusteta, ei andnud kloppimine rinnas järele. Hiljemalt homseks oleks vaja tüdrukust lahti saada. Aino tuleb piima tooma ja nad peavad minema kirikusse abipakkidele järele ning Aliide ei tahtnud tüdrukut üksi koju jätta. Peale selle, kui Aino tüdrukut näeks, ei suudaks Aliide takistada külas klatši levimist. Kui tüdrukul ülepea oli mees, siis tundus see külalisena, keda ta ei soovinud enda kodus näha.
Aliide märkas köögilaual eile poest ostetud vorstitükki ja talle meenus kärbes. Vorst oli tuksis. Samal hetkel, kui ta oli märganud hoovi peal tüdrukut, oli kärbes tema mäletamist mööda lendu tõusnud. Aliide oli rumal. Ja vana. Ta ei suutnud mitut asja korraga tähele panna. Aliide tahtis juba vorsti ära visata, kuid muutis meelt ja uuris seda lähemalt. Tavaliselt väsisid kärbsed munemise ajal ära, nii et muutusid sealsamas uimaseks. Munasid polnud näha, kärbest samuti mitte, kuid kui ta kergitas vorsti paberpakendit, ilmus selle alt välja taaruv ja rammus isend. Aliidel kerkis okse kurku. Ta võttis vorsti ja hakkas tüdruku võileivale viile lõikama. Sõrmeotstes kiheles.
Tüdruk sai riidesse ja tuli kööki. Flanellist öösärgis nägi ta välja veelgi noorem.
„Sellest ma nüüd küll aru ei saa, et kuidas sa eesti keelt oskad?”
„Mis seal imelikku on?”
„Sa ei ole siit pärit. Eestist igatahes mitte.”
„Jah. Ma olen Vladivostokist.”
„Ja nüüd oled siin.”
„Jah.”
„Päris põnev.”
„Jah?”
„Jah, tõesti. Ega’s ma olen nii vana inimene, et ei teadnudki, et Vladivostokki on tekkinud koolid, kus õpetatakse eesti keelt. Ajad on ikka tõesti teised.”
Zara taipas, et oli jälle oma kõrvalesta hõõrunud. Ta pani käed tagasi sülle, siis aga tõstis need lauale tomativaagna kõrvale. Suurim tomat oli kahe rusika, väikseim lusikasuurune, kõik pungitasid üliküpselt, pragudest immitses mahla. Aliide meeleolu kõikus ning Zara ei osanud arvata, mis suunas mõni tema sõna või tegu viia võis. Aliide istus, tõusis, pesi käsi, istus, tegutses, pesi jälle samas vees oma käsi, kuivatas neid, uuris oma hoidiseid ja retseptivihikuid, hakkis, kooris, pesi käsi, pidev toimetamine ei andnud tõlgendamisteks võimalust. Nüüd tundusid kõik Aliide sõnad osalt süüdistustena ning Aliide lauakatmise igas noakilksatuses ja taldrikukolksatuses kõlas pilge. Iga kord Zara võpatas. Oli vaja oma sõnu kaaluda, oli vaja olla nagu korralik tüdruk, usaldusväärne.
„Mu mees õpetas.”
„Mees?”
„Jah. Ta on Eestist pärit.”
„Ohoo!”
„Tallinnast.”
„Ja nüüd sa tahad siis sinna minna? Et mees su kindlasti üles leiaks?”
„Ei!”
„Miks?”
„Ma pean siit minema saama.”
„Venemaale saad sa kindlasti. Valga kaudu. Või Narva kaudu.”
„Ma ei saa Venemaale minna! Ma pean saama Tallinnasse. Üle piiri. Mu pass on mehe käes.”
Aliide kallutas oma südamerohupurki, küüslaugu hais lahvatas vastu, ta võttis lusikatäie kanget ravimett ja viis purgi tagasi külmkappi. Seda peaks juurde tegema, võib-olla pisut kangemat, panema juurde rohkem küüslauku, selline nõrkus oli peal. Rohelist sibulat kartulite peale tükeldavad käärid tundusid käes rasketena, hambad ei läinud leivast läbi. Tüdruku pilk oli raske. Aliide napsas hapukurgi, lõikas otsa ära ja hakkas pärast tükeldamist viile suhu pistma. Mesi oli teinud kõri libedaks ja hääle voolavaks, kontrollitavaks.
„Su mees paistab olevat üks eriline tegelane.”
„Seda küll.”
„Ma pole küll kuulnud sellisest eesti mehest, kes oleks hankinud endale Vladivostokist naise ja õpetanud tollele eesti keelt. Maailm on ikka tõesti muutunud!”
„Paša on Eesti venelane.”
„Paša? Vaata ja imesta. Ma pole ka kuulnud sellisest Eestist pärit vene mehest, kes oleks endale hankinud Vladivostokist naise ja õpetanud talle eesti keelt. Oli see nii, jah? Sest tavaliselt on nii, et Eesti venelased räägivad vene keelt, ja siis hakkavad ka naised oma meeste kombel vene keeles pläkutama. Iga sõna vahel lendavad aga päevalilleseemnete koored.”
„Paša on eriline mees.”
„Tõesti-tõesti! Sul on ikka väga vedanud! Miks ta tõi endale naise Vladivostokist?”
„Seal sai tööd.”
„Tööd?”
„Tööd!”
„Tavaliselt