Puhastus. Sofi Oksanen
tööle?” küsis Zara vanaemalt.
Vanaema ei pööranud pead. „Seda pead sa küsima oma emalt.”
„Ta ei ütle ju midagi. Ta ei ütle kunagi mitte millegi kohta midagi. Kui ta ei taha, siis ta ei ütle midagi. Ja kui ta tahakski, siis ta ikkagi ei ütleks midagi.”
„Ema on sul kaunis vähese jutuga.”
„Ta on tumm.”
„No-noh,” noomis vanaema.
„Ma arvan, et tal on ükskõik, kas ma olen siin või kusagil mujal.”
„Nii see nüüd ka päriselt pole.”
„Mis sa kaitsed teda!”
Zara lürpis ägedalt teed, tõmbas selle siis kurku ja hakkas köhima, nii et silmadest nõrgus vett. Ta läheb ära. Ei pea vähemalt ema susside lohinat kuulama. Teiste emad elasid samuti lapsest peast pommitamisi üle, aga sellegipoolest tegid nad häält, kuigi vanaema ütles, et pomm võib lapse vaikseks ehmatada. Miks pidi just tema ema sedasi pommidest ära ehmuma? Zara läheb ära. Vanaemale toob ta hunniku raha ja näiteks teleskoobi. Siis vaatame, mida ema õige kostab, kui ta tuleb tagasi, reisikohver dollaritest pungil, ja maksab selle eest kinni oma õpingud, saab rekordilise ajaga arstiks ja leiab neile omaette korteri. Tal oleks oma tuba, kus saaks rahus õppida, eksamiteks valmistuda, ja tal oleks läänelik soeng, läikivad sukkpüksid iga päev jalas ja vanaema võiks teleskoobiga Suurt Vankrit otsida.
Zara mõtleb välja põgenemisplaani ja Aliide seab üles lõkse
1992, Lääne-Eesti
Zara ärkas köögis siugleva keedetud seakõrvade koduse lõhna peale. Ta arvas kõigepealt, et on Vladikis, tuttavlikult kolises keeva vee kohal potikaas, ta tundis ära kõhre lõhna, vesi tuli juba suhu, aga siis torkas põske suleroots – see oli tunginud padjast välja – ning ta avas silmad ja nägi võõra rüiuvaiba nurka. Ta oli Aliide Truu majas. Tapeet oli tõmbunud kühmuliseks, selle jätkukohad olid viltu kliisterdatud. Rüiuvaiba ja tapeedi vahel hõljus udupeen ämblikuvõrk, milles rippus surnud kärbes. Zara kergitas sõrmega vaipa, selle all ukerdas ämblik. Ta oleks äärepealt vaiba ämbliku peale vajutanud, selle laiaks litsunud, aga siis meenus talle, et ämbliku tapmine tähendas ema surma. Zara silitas rüiuvaipa. Peanahk hingas, nahk tundus vastu kaelani kinni nööbitud flanellöösärki kevadisena. Õhtul ebameeldivalt külmad viinasokid olid nüüd soojad, ninas oli ikka veel tunda seebi lõhna. Zara naeratas. Kardinate vahelisest praost piilus päike ja kardinad olid just sellised nagu ta oli neid ette kujutanud.
Talle oli tehtud voodi eeskambri sohvale. Tagakamber oli kuivavaid taimi nii täis, et sinna poleks korralikult pikali mahtunudki. Põrand, voodid, riiulid ja lauad olid kaetud ajalehtedega, mille peale oli laiali laotatud saialilli, põldosjasid, piparmünti, raudrohtu ja köömneid. Seinal rippusid kotid kuivatatud õunaviilude ja leivast tehtud kuivikutega. Akna all seisvatele väikestele laudadele oli kuhjatud päikesevalguses valmivaid tinktuure. Mõnes purgis näis midagi kihisevat, Zara pööras oma pilgu kähku ära. Tagakambri õhk oli ürtidest nii raske, et vaevalt oleks seal und saanud. Tõsi, Aliide oli tagakambri ukse ette kaltsuvaibale endale magamisaseme teinud, lükanud taimedega kaetud lehed ettevaatlikult koomale, nii et põrandale oli tekkinud väikse inimese suurune tühi koht. Zara ettepanekut, et see koht sobiks ka temale, ei võtnud Aliide kuulda, kartes vist, et magav Zara lömastab ürdid külge pöörates laiaks. Rohtude lõhna oli tunda ka eeskambrisse, kuid mitte liiga tugevalt. Seal olid kuhjas kärjekannud ja mõni purk, pliidi kõrval naela otsas rippus võrgutäis küüslauku. Raadiokapi kõrvale oli kuhjatud patju. Muidu hämaras toas hiilgasid padjad, kuigi nad olid kulunud, valgete padjapüüride pitsid kolletanud. Zara oli enne magamaminekut neile salaja pilgu heitnud. Kõikidel püüridel olid nimetähed, ning igaühel täiesti erinev.
Küpsevate seakõrvadega köögi uks oli kinni, kuid raadio mängis piisavalt kõvasti, et seda oli kambrisse kuulda. Raadios räägiti, kuidas Varssavi raadiomast oli aasta tagasi kokku kukkunud. Kõikide aegade kõrgeim ehitis oli olnud 629 meetrit kõrge. Zara hüppas voodist välja. Süda kloppis.
„Aliide?”
Zara vaatas aknast välja, ta oli kindel, et näeb seal musta Volgat või BMW-d. Õues polnud siiski midagi ebatavalist. Ta kikitas millegi erilise ootuses kõrvu, kuid kuulis ainult vere kohinat, raadio häält, kella tiksumist ja põrandalaua naginat, kui ta köögiukse suunas hiilis. Kas Paša ja Lavrenti istusid rahulikult teetassi juures? Kas nad ootasid teda? See oleks nii nende moodi, lasta tal rahus ärgata ja pahaaimamatult kööki tulla. Kas pole see mitte kuratlik ja nende meelest tõeliselt priima? Nad nõjatuksid hooletult lauanurgale, tõmbaksid suitsu ja lehitseksid ajalehti. Ja naerataksid, kui Zara kööki tuleks. Aliide sunnitaks vait olema ja istuma nende vahel, vana naise vesised silmad hirmust pärani. Samas oli raske Aliidet sellise ilmega ette kujutada.
Zara lükkas ukse lahti. See oli kõvasti kinni ja kaebles häälekalt. Köök oli tühi. Pašast ja Lavrentist polnud jälgegi. Laual oli Aliide retseptivihik, avatud ajaleht ja mõni kroonine rahatäht. Seakõrvapott podises aurupilve sees. Pesukausiesine põrand oli märg, kauss tühi, samuti vann, solgipang triiki täis. Aliidet polnud kusagil näha. Välisuks kääksatas ja Zara pilk klammerdus sellesse. Kas nüüd tulevadki?
Sisse astus Aliide.
„Tere hommikust, Zara. Sul oli vist hea uni.”
Aliide pani veeämbri põrandale.
„Mis nüüd? Mida sa oma juustega teinud oled?”
Zara istus laua äärde ja hõõrus pead. Harjased torkisid, üle kukla käis tuuletõmbus.
Suhkrutoosi kõrval lebasid käärid. Ta haaras need ja hakkas oma küüsi lõikama. Vakstule langesid räpakad ja punalaigulised poolkuud.
„Küll me oleks välja mõelnud, kuidas juukseid värvida. Rabarberiga oleks saanud punakat värvi.”
„Vahet pole.”
„Lase vähemalt nendel küüntel olla. Mul on siin kusagil viil. Teeme küüned korda.”
„Ei tee.”
„Zara, vaevalt oskab su mees siia tulla. Miks ta peaks? Sa võid olla ju ükskõik kus. Nüüd joo kohvi ja rahune maha. Jahvatasin hommikul täitsa ehtsaid kohviube.”
Aliide kallas kohvikeetjast Zara tassi kohvi ja hakkas tõstma vahukulbiga taldrikule seakõrvu, heites aeg-ajalt pilke kääridele Zara käes. Lõpetanud oma maniküüri, hakkas Zara kollakas, suureteralises suhkrus teelusikaga ringe tegema. Sõrmeotsad jätsid palja ja puhta mulje. Suhkru rõske sahin segunes rahustavalt külmkapi surinaga. Kas ta peaks püüdma jätta võimalikult rahuliku mulje? Või rääkima, milline oli Paša tegelikult? Mis muudaks Aliide võimalikult vastutulelikuks? Või peaks ta Paša mõneks ajaks unustama ja keskenduma Aliidele? Vähemalt peaks püüdma selgemalt mõtelda.
„Nad leiavad alati üles.”
„Kes?”
„Tähendab, mu mees.”
„See pole vist su esimene põgenemine.”
Zara lusikas suhkrutoosis peatus.
„Sa ei pea vastama.”
Aliide tõi lauale taldriku seakõrvadega.
„Ütlen vaid niipalju, et oled liiga viletsas seisukorras, et sa söödaks kõlbaksid.”
„Söödaks?”
„Ära hakka pihta, armas tüdruk. Selline noor tibuke, kes saadetakse uurima, kas majas on midagi väärtuslikku. Või tavaliselt pannakse nad lihtsalt keset autoteed lamama justkui oleksid vigastatud. Et autod siis kinni peaksid ja hops, ongi auto läinud. Samas oleksid sa pidanud tulema siia alles pärast mu tütre külaskäiku.”
Aliide jättis jutu katki ja asus taldrikuid lauale sättima, aeg-ajalt siiski möödaminnes Zarale pilke heites. Ilmselgelt ootas ta, et Zara midagi ütleks. Kas Aliide jutus oli peidus mingi konks? Zara pistis Aliide sõnadega rinda, kuid ei mõelnud välja midagi erilist. Nii tõigi ta kuuldavale lihtsa küsimuse: „Kuidas nii?”
Aliide