Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints
nooruslik, ka oma mõtteviisi poolest; ta võinuks väga hästi olla meie eakaaslane.
Kui majas oli kõik jälle rahulik ja mina olin tükk aega duši all ligunenud, naasin ma oma tuppa. Elustasin arvuti ainult selleks, et lõpetada ära Pritta tõttu pooleli jäänud lause. Aga järsku hakkasid mõtted voolama. Ma leiutasin manamissõnad, mida kõik rahasse uskujad võiksid üritustel skandeerida, ja miks ka mitte, korrata üksinda peegelaltari ees põlvitades. Need võiksid olla selle konfessiooni usutunnistus.
Veel süvenesin ma tol ööl ohverdamise teemasse. Ohverdamine on iidvana nähtus. See on inimesele sügavalt omane. Isegi võitlevad ateistid ei pääse sellest mööda. Võtame näiteks lillede asetamise kalmule või ausamba jalamile – mis see muu on kui ohverdamine? Inimene mõtleb loomuldasa: kui ma annan vabatahtlikult ära midagi, mida ma ise ihaldan, siis on mul lootust võib-olla midagi veel ihaldusväärsemat vastu saada. Usk võimalusse saatust ära osta on olnud mõistusega inimese alatine kaaslane. Just seda momenti silmas pidades tulekski rajada rahakummardajate ohverdamise kombestik. Mulle tuli meelde Iirise pahameelepurse Ruudu juures, kui talle jäi mulje, et rahausk võiks rajaneda kergeusklikelt väljapressimisel. Ei – seda me ei hakka tegema, ja seda pole ka mingit vajadust teha! Inimeste loomuses on tarve ohverdada, meie anname neile ühe võimaluse, kinnitades ausalt, et pole mitte mingit tagatist, et annetamisest saaks olla abi mõne käegakatsutava eesmärgi saavutamisel. Kui tahavad, las ostavad loteriipileteid või tormavad kasiinosse. Ent loteriis või kasiinos pole salapära. Seal on tõenäosusteooria, ja õnn on absoluutselt ette ennustamatu. Võib-olla tuleks ka enne kasiinosse minemist rahausu altarile ohver tuua? Enesetunde küsimus. Ohverdamine, samuti jumal-rahale annetamine, ongi enesetunde, aga mitte südametunnistuse küsimus. Punkt.
Hiljutine väitlus Iirisega oli selles mõttes kasulik olnud, et Ruut oli hakanud tõsiselt mõtlema, kuidas igal viisil vältida etteheiteid, nagu oleks meie usuliikumise taga tegelikult äriline või omakasupüüdlik ettevõtmine. Teisalt võis ennustada, et kui me tõepoolest avalike üritustega välja tuleme ja mingit tähelepanu pälvime, ei pääse me säärastest süüdistustest. Nende tekkimine on vältimatu.
Ainus võimalus oli püüda igasuguseid kahtlustusi juba eos ümber lükata. Mida vähemast süüdistajatel kinni hakata on, seda soodsam meile. Seepärast oli annetamiste küsimus väga tähtis. Mulle tundus, et asendades annetamise ohverdamisega, olin ma sel ööl suure sammu õiges suunas astunud.
Oma saavutusest vaimustuses, klõpsasin sülearvuti kokku ja kustutasin toas tule. Suveöö polnud kottpime isegi valgusega harjunud silmale. Tõmbasin akna lahti ja hakkasin mõnusalt sumedas ööõhus lahti riietuma.
Aknahingede järsk kääksatus sundis mind pead hääle suunas pöörama. Arvasin, et mõni äkiline tuulepuhang liigutas akent, ja ma pean padja akna vahele panema, et see paremini paigal püsiks. Aga siis nägin üht aknapiida külge klammerdunud kätt. Õudusfilmi tunnet mul siiski ei tekkinud, sest kohe sirutati mu aknalauale ka paljas naisterahva jalg, ning selles oli juba midagi väga tuttavat.
Greta üritas nüüd sooritada uuesti sedasama, mida ta oli teinud mõned õhtud tagasi hädaolukorras, aga seekord vastupidises suunas: ronida oma toast minu tuppa.
Oli kuulda puhkimist. Natuke aega hiljem ilmus aknapiida varjust välja naise tagumik ja siis ülejäänud keha. Rinnad lupsatasid teineteise järel minupoolses küljes aknaraami pitsitusest välja, viimaks tuli ka teine jalg, ja siis võis naabrinaine mu toa põrandale hüpata. Ta oli peaaegu alasti, ainult väga nappide stringide tagapael lõikas ta kannikaid. Rinnahoidjat muidugi ei olnud, sest sellega, nagu ta eelmine kord väitis, poleks olnud võimalik ronida; suured nibud olid erutatult õieli.
„Ma tulin sinu juurde,” sosistas Greta lõõtsutades.
Olin sama alasti nagu tema – ainult püksikud jalas. Tõsi küll, need katsid ihu veidi laiemalt kui tema stringid.
Greta hiilis minu kõrvale ja surus end minu vastu.
„Mul tuli igatsus peale,” ütles ta mulle vaikselt. „Mulle meeldivad seiklused. Ma ootasin, kuni sa ükskord tule ära kustutasid – õudselt pikk ootamine –, tee oli ju tuttav.”
Tundsin taas tugevat tõmmet. Pesuehtne lihahimu, mitte midagi muud.
Libistasin erutatult kätt mööda ta siledat ihu rinnakumeruseni. Nüüd tundsin väga hästi, et sealne nahk on nibudest ülevalpool päris krobe.
„Miks siit kare on?” küsisin kumerusi voolides.
„Sa ei mäleta siis või?” imestas Greta kehevil muigega. „Ma tõmbasin ju kuueaastasena endale terve taldrikutäie kuuma suppi kaela. Kogu rinnaesine sai põletada. Altkorruse Tirkmann viis mu oma autoga kiiresti traumapunkti. Jube valus oli, ma karjusin nagu ratta peal. Lapsepõlve kõige jubedam elamus.”
Greta oskas oma ammust õnnetust serveerida just nii, et see minus vastupandamatut iha tekitas. Ma silitasin teda järjest kirglikumalt ja varsti olime minu pooleldi ülestehtud magamisaseme peal pikali.
Kui Greta oli lahkunud – ma oleksin ta heameelega korteriuksest välja lasknud, aga poolalasti tulnud Gretal polnud ju võtmeid! –, mõtlesin tükk aega lahtisilmi voodil vedeledes Iirisele. Ühelt poolt ei olnud ma temale kunagi midagi lubanud (ega temaltki mingit lubadust välja meelitanud), aga teisest küljest olin ma teda ikkagi petnud. Juba teist korda. Me olime nii kaua koos olnud ja ma teadsin, et Iiris usaldab mind. Gretal oli vastu seada ainult tugev seksuaalne tõmme, aga tegelik konkurent ta Iirisele ei olnud. Küllap olin minagi Gretale juhuslik ja ajutine seiklus. See oli mu ainus lohutus.
Järgmisel hommikul, kohe pärast tõusmist, toppisin arvuti kotti ja sõitsin linna. Läksin Ruudu poole. Tahtsin teada, mis ta minu uutest ideedest arvab.
Ruudu korter oli nagu sipelgapesa. Seal sumises palju inimesi, ühed ajasid omavahel juttu, ja et oli üldine kära, tegid nad seda päris häälekalt, teised tegelesid millegagi, kuid ega nemadki vait olnud.
Nägin kohe, et Ruudule oli vahepeal tekkinud palju uusi mõttekaaslasi. Tal oli muidugi ennegi selliseid tuttavaid, keda ma ei tundnud, või kellega olin mõni harv kord juhuslikult kokku puutunud. Aga nüüd oli neid väga ohtralt juurde tulnud. Näis, et rahausk vaimustas ühel või teisel põhjusel tõepoolest paljusid inimesi.
Suurema toa seinale oli riputatud viis-kuus rahatähtede järgi maalitud lippu: dollarid, eurod, Eesti sajakroonised. Arvatavasti olid tegijad olnud erinevad, sest lipud ei näinud sugugi ühesugused välja. Üks sajakroonine oli silmanähtavalt oskamatult kopeeritud. Ülejäänute teostuse kallal poleks olnud palju norida, siiski paistsid mõned neist välja teistest põhjalikuma viimistlusega, paar tükki olid aga meelega kergelt stiliseeritud. Põrandal vedeles valge paberi rulle. Mõnele olid maalitud musta värviga kontuurid: tundsin ära Lydia Koidula ja ühe Ameerika presidendi näojooned. Küllap pandi need paberid maalimise ajaks riidekanga alla, siis polnud vaja hakata iga kord uusi kontuurjooni vedama. Maalimisega parajasti keegi ei tegelenud, ent õhus oli tunda nii värvi kui lahusti hõngu. Kaks neiut mõõtsid ja lõikasid valget siidjat kangast, kaks poissi lappasid paberilehtedele prinditud värviliste rahanäidiste pilte, mõni istus sülearvuti taga, üks või rohkem kaaslast üle õla piilumas, mõni kummutas pudelist õlut. Õllepudeleid, nii tühje kui korgiga, vedeles mitmel pool toolijalgade kõrval ja ruumi ainukese laua peal ja all.
Jäin hetkeks üht keskustelu kuulama: missuguseid rahatähti veel teha, kas peaks olema palju erinevaid või aitab neljast-viiest kõige olulisemast. Sedasama asja olime ju Ruuduga juba siis arutanud, kui me Iirisega siin käisime.
Kui Ruut mind nägi, astus ta kohe juurde. Olin talle oma tulekust telefoni teel teatanud ja nähtavasti oli ta minu ideedest väga huvitatud.
„Näed, siin seintel on meie eilne ja üleeilne toodang,” ütles ta mulle. „Maalimine võtab aega ja kõik ei tule ühesugused. Me arutasime, et esimeseks etteasteks peaks olema vähemalt paarkümmend rahalippu, alla selle ei pääse mõjule.”
Istusin diivanile, Ruut minu kõrvale, ma tegin arvuti lahti.
„Suurepärane, suurepärane!” kiitis Ruut. „Täitsa minu mõte. Sa oled täitsa õigel teel. Asjad lähevad meil juba päris jõudsalt. Poisid kirjutavad praegu