Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Holger Kaints
„Kas tead, see on just üks selline asi, mille pärast ma üldse kogu selle värgi tahan käima panna – kas tuleb või ei tule poolehoidjaid. Täiesti võõraid, keda ma iialgi pole tundnud. Kõik mu sõbrad läksid seda ideed kuuldes põlema. Võiks järeldada, et nad pole mingid unikaalsed eksemplarid, ehk meeldib sama leiutis võõrastele ka. Aga kas see finantsiliselt välja veab? Tont teab. Võib-olla on tõesti nii, et hingekosutust tahetakse saada, aga kulusid katta ei taheta. Raha küsimine on muidugi õrn teema. Kuidagi tuleks koguduse liikmetele ja ka lihtsalt toetajatele ja huvilistele teada anda, et annetada oleks juba sellepärast soovitatav, et muidu ei saaks me raha kui jumala austamise tseremooniaid läbi viia. Ning minu arvates ei saa välistada, et mõnigi mammonakummardaja võib omapäi tulla järeldusele, et kui ta annetab midagi rahajumala teenimise hüvanguks, võib see edaspidi tema endagi äriasjadele soodsalt mõjuda. Loomulikult peab see olema igaühe südametunnistuse asi.”
„Suurepärane vastus,” torkas Iiris Ruutu ootamatult oma kõige sapisema nõelaga. „Sinus võib ära tunda pesuehtsa väljapressija! Südametunnistuse asi, palju nodi oma hinge eest ära annad! Mulle soovitas mustlane umbes sama.” Iiris väristas õlgu. Kõik see polnud sugugi teeseldud. Panin talle käe õlale.
„Rahune. Minu meelest mõtles Ruut hoopis midagi muud. Ta ei ähvarda ju kedagi. Ta ei ütle, et kui te raha ei anna, siis kukuvad kõik teie ettevõtmised läbi. Inimesed armastavad näiteks purskkaevudesse ja tiikidesse õnnemünte visata. Keegi ei ütle neile, et kui te seda ei tee, siis teil õnne loota ei ole, veelgi vähem, kui te liiga väikese mündi viskate, siis võtke arvesse, et õnn pole narrida. Igaüks teeb seda omal algatusel, lootes, et see aitab, või täites lihtsalt ühte vana kommet. Põhjendus, miks seda tehakse, on ikka lootus, et soovid täituvad.”
„Ma võiksin teile veel igasuguseid asju välja pakkuda,” jätkas Iiris mürgisel toonil. „Võtke oma lipukirjaks: raha ei haise! Kuidas see nüüd ladina keeles kõlaski? Paljas ladina keel lööb nii mõnegi teie rikka annetaja pahviks, teda ei huvitagi, kas see sentents midagi tähendab, peaasi, et on ladina keel ja rahasadu hakkab kohe peale! Ja lõppude lõpuks ei ole ju midagi valesti öeldud.”
„Saa aru, Iiris, meie mõte ei ole iialgi olnud kelleltki selle üritusega raha välja pumbata. Rahva lollitamiseks ja raha välja petmiseks on sootuks lihtsamaid võimalusi. Meie juhtmõte on: raha on jumal, need inimesed, kes meiega ühinevad, tunnustavad seda. Ja nende jaoks võiks olla igati loogiline jätta jumaldatavast objektist tilluke osa sellele organisatsioonile, mis neil jumalust teenida aitab. Nemad saavad väga hästi aru, et tasuta ei saa midagi, ka jumala teenimine maksab, nii nagu kõik muugi siin maailmas,” rääkis Ruut.
„Raha kummardavas maailmas,” täiendas Iiris.
„Täpselt õige, raha kummardavas maailmas. Teistsugust maailma ei ole. Meie kutsume üles kummardama avalikult. Kes tahab, teeskleb edasi, et tal pole rahast sooja ega külma. Sa rääkisid siin ennist väljapressimisest. Niisugust asja ei saaks olemas olla, kui kas või ühel poolel poleks rahast sooja ega külma. Väljapressimine ei oleks siis enam väljapressimine, sest seda asja, millest meeleldi loobutakse, ei saa välja pressida. Mäletad neid legende, kuidas lihtsameelsed pärismaalased kinkisid esimestel kohtumistel konkistadooridele kulda: kui see teile meeldib, võtke nii palju kui tahate, meil on seda küllalt. Niikaua, kui ükskõik kes kogu oma varandust esimesele ettejuhtujale mitte millegi eest ära ei anna, pole tal mõtet rääkida, et raha on talle ükskõik.”
Mulle tundus, et Ruut läks väljapressimistest rääkides iseenda teadmata üle ohtliku piiri. Tal polnud ju aimugi, mis oli Iirise äsja rööpast välja viinud, mustlase ennustusest ja väljapakutud tehingu kiskjalikust hinnast polnud Ruudule keegi rääkinud.
„Ära piina Iirist sellega!” segasin vahele. „Tal oli täna hingeline trauma.”
Aga Iiris oli ennast juba kogunud ning jätkas väitlusvalmilt:
„Sul on ühtpidi õigus ja teistpidi ei ole. Meie, läänemaailma inimesed, ei saa vist tõesti kunagi öelda, et raha meile absoluutselt mitte midagi ei loe. Aga see ei tähenda ju seda, et me peaksime kuulutama, et nii peabki olema. Ma tunnistan, et loomulikult ma olen raha olemasolust sõltuv, ja sellest heaolust, mis tema olemasolu mulle võimaldab. Aga see ei keela mul olukorrale kriitiliselt vaadata.”
„Ole hea, täpsusta,” nõudis Ruut. „Ma võin olla kriitiline selle suhtes, et päevad lähevad lühemaks ja varsti on külm sügis käes, aga mida see mulle annab. Kui ma hakkan agaralt selle vastu võitlema, siis näeb ju iga kõrvalseisja, et ma, piltlikult öeldes, jooksen peaga vastu seina.”
„Ma mõtlen lihtsalt seda, et rahal peaks meie elus väiksem tähtsus olema. See ei ole küll peaga vastu seina jooksmine.”
„Aga ma küsiksin ikka: kas see on ka võimalik? Kui sa tahad endale tõtt tunnistada, pead sa nõustuma: seda juttu, et raha neile midagi ei loe, võivad ausameelselt rääkida ainult need, kellel on raha ülipiisavalt käes. Kuid isegi nende üle on rahal tegelikult suur võim, sest kui nemad mingil viisil raha kaotavad, on nad veel räbalamas seisus, kui need, kes iga päev palga eest rügavad. Rahast ja raha võimust me ei pääse kuhugi, see võib olla ainult petlik illusioon, mida üsna tihti silme ette manatakse. Raha on inimestevahelisi suhteid valitsenud juba Vana-Rooma, ei, kindlasti juba Vana-Egiptuse või Babüloonia aegadest alates, sellest ajast peale, kui ta kõigi müüdavate asjade väärtuse mõõduks sai. Tõsta raha tõelise jumaluse staatusesse on lihtsalt üks võimalus, kuidas tegelikku olukorda kujundlikult näidata. Alati on kasulikum asjadele otse silma vaadata, kui pea liiva alla peita.”
Õhtul bussiga äärelinna poole tagasi sõites olime mõlemad võrdlemisi sõnakehvad; Ruudu pikad sõnavõtud ja lõpuks vaidlused olid väsitanud, kogu päev oli olnud päris kurnav. Alles enne seda, kui me oma istmetelt püsti tõusime ja bussi uste juurde läksime, et järgmises peatuses maha minna, pomises Iiris, et kõigest hoolimata, vaatamata sellele, et kogu Ruudu ettevõtmise teoreetiline baas on mõne aruka kriitiku jaoks paari vaheda vastuväitega aplombikalt põrmustatav, tahab ta ürituse edule pöialt hoida ja omalt poolt kaasa aidata. „Ma imetlen selle poisi eneseusku,” ütles ta, kui me lehvitades lahku läksime. Järgmiseks hommikuks oli ta saatnud mulle mitu linki informatsiooniga kuldvasika, mammona ja kullavihma kohta, mille ma kohe Ruudule edasi läkitasin.
2. Õndsad on need…
Kui ma kodutänavasse keerasin, oli sume suveõhtu hämarus maa peale laskunud. Aeglustasin sammu, ma tahtsin sellest täit mõnu tunda. Mind ümbritses ühtäkki täielik rahu, nii väline kui sisemine. Mul oli hea meel, et ma olin Iirise Ruudu juurde viinud. Iirisel aitas see süngeid mõtteid kõrvale tõrjuda, Ruudul oli aga kasulik kõrvalseisja kriitilisi mõtteid kuulata. Ja kõige rohkem oli mul hea meel selle pärast, et Iiris lubas kõigist kahtlustest hoolimata Ruudu plaanides abiks olla. Ma ei tea miks – minul polnud ju ettevõtmises kuigi suurt osa, isegi kui ma jutlusekirjutamisega edukalt toime tulen –, aga seekord tundus, et Ruut oli suutnud mind põhjalikumalt kui kunagi varem kaasa haarata ning üritus oli mulle omal moel südamelähedaseks saanud. Kui Iiris oleks selle vastu põlgust üles näidanud, oleksin ma pidanud jääma rumalalt nende kahe vahel heitlema.
Majja sisenedes nägin trepi kõrval seismas Gretat naaberkorterist. Ta oli aluspesu väel: seljas õlapaeltega pikk valge särk, mis ulatus vaksajao võrra üle tagumiku. Läbi õhukese särgiriide olid aimatavad rinnahoidja ja püksikute piirjooned. Greta toetus trepikäsipuu alumisele otsale, ja kohe, kui mind sisenemas nägi, tõukas end otsustavalt käsipuust lahti ning tegi paar sammu mulle vastu. Kui ta rääkima hakkas, sain aru, et purjus ta ei ole, nagu tema äkiliste liigutuste järgi esimesel hetkel oletasin, igal juhul mitte märgatavalt.
„Oh, kui hea, et just sina tulid!” ütles Greta. „Tead, ma tõmbasin ukse väljastpoolt lukku ja mõtlesin, mis nüüd teha.”
Ka Greta on algusest peale siin majas elanud ning me olime lapsepõlves päris suured sõbrad. Greta on minust viis aastat vanem, aga ometi me mängisime päris palju koos: mina, Greta, minu õde, kes jäi oma vanuselt meie kahe vahepeale, ja teised tookord siin või ümbruskonnas elavad samaealised lapsed. Aga Gretaga seob mind veel midagi õige tähtsat: temaga ma olin esimest korda vahekorras. Siis oli lapsepõlv