Kõrbeoda. Peter V. Brett
lähenev deemon seisis tagajalgadel, mida kattis luine soomus, ning oli pikka kasvu mehestki üle kahe korra kõrgem. Koguni tema ogaline saba näis olevat inimesest pikem. Sarved meenutasid odasid, küünised lihunikunuge ning must koorik ta kehal oli paks ja kõva. Üks käsivars lõppes küünarnuki juures – könt, mis oleks võinud lömastada sõdalase pealuu.
Jardir poleks osanud nii tohutut deemonit uneski näha. Tema mehed seisid tardunult – kas hirmust või üllatusest, oli võimatu öelda. Rohumaalane ei paistnud ainsana imestavat, põrnitsedes hiiglast varjamatu vihkamisega.
Aga miks? Ei saanud olla kokkusattumus, et säherdune olend ilmus samal õhtul, kui chin tuli tema paleetrepile, paludes luba võidelda. Milline oli tema seos selle deemoniga?
Jardir kirus, et ei osanud kõnelda rohumaalase metslaskeelt.
„Mida te ootate?” möirgas ta skorpionide meeskondadele. „Alagai on alagai! Tapke ta!”
Tema sõnade peale mehed toibusid ning sööstsid käsku täitma. Rohumaalane pigistas sõrmed rusikasse, kui nad sihtisid ja oma astlad – raske raudpeaga vägevad odad – lendu lasid. Nad sihtisid kõrgele taevasse, et lennukaar annaks heiterelvadele hävitava jõu.
Hiigeldeemonit tabas ligemale tosin astelt, ent kõik purunesid tema soomuse vastu pilbasteks, tegemata olendile vähimatki häda. Elukas kriiskas raevust ja üha lähenes.
Ühtäkki ei paistnudki linn enam haavamatu. Jardir oli Sharik Horas loitsimist õppinud ja teadis, et iga loitsumärk mõjub täie väega üksnes kindlat tõugu deemonite vastu. Krasia müüridesse uuristatud loitsumärgid olid iidsed ja neist polnud kunagi läbi tungitud, aga kas neid oli kordagi proovile pannud mõni säärane koletis?
Ta kahmas rohumaalasel õlast kinni, pöörates võõra näoga enda poole. „Mida sa tead?” nõudis ta. „Neetud, millega me silmitsi oleme?!”
Rohumaalane noogutas, nähtavasti taibates, ning vaatas ringi. Ta astus lingumasina juurde ja puudutas lingule asetatud kivi. Seejärel osutas ta deemonile. „Alagai,” ütles ta.
Jardir noogutas, astudes masina eest vastutava Mehndingi sõdalase juurde.
„Kas sa saaksid talle pihta?” küsis Jardir.
Dal’Sharum turtsatas. „Nii suurele alagai’le? Kui soovite, võin tal kas või teise käsivarre küljest põrutada.”
Jardir patsutas mehele õlale. „Põruta tal pea otsast, ja me tõrvame selle mälestuseks ära.”
„Pange tõrv keema,” vastas sõdalane, kohendades masina tõmmet ja sihtimisnurka.
Rohumaalane tormas Jardiri juurde, kõneledes kiiresti oma inetut keelt. Ta vehkis kätega, nähtavasti üha enam ahastades, et ei suuda end mõistetavaks teha. Ikka jälle osutas ta lingule, karjudes ainsat sõna, mida ta paistis krasia keeles teadvat: „Alagai!”
„Möögib nagu kaamel,” tähendas Hasik.
„Vait,” nähvas Jardir. Ta kissitas silmi, ent siis hüüdis linguja: „Valmis!”
„Tuld!” kamandas Jardir. Rohumaalane hüppas sõdalase poole, kes läks köit läbi raiuma, kuid Hasik haaras temast kinni, tõugates ta toorelt eemale.
„Ma teadsin, et chin’i ei saa usaldada, Esimene Sõdalane,” urises ta. „Ta kaitseb deemonit.”
Jardir polnud selles nii kindel, põrnitsedes meest, kes Hasiki haardes pööraselt rabeles. Mees osutas uuesti sõrmega, seekord müürile jalge all, karjudes: „Alagai!”
Jardirile meenusid järsku õppetükid, mida ta ammugi oli pelgalt muistenditeks pidanud – lood vägevatest deemonitest, kes olid rünnanud Krasia müüre esimese Päästja ajal –, ning äkki sai kõik täiesti selgeks. Rohumaalane polnud osutanud lingule, vaid kivile.
Kivideemon, taipas Jardir tärkava õudusega.
„Kivideemon!” hüüdis ta, aga oli juba hilja. Ta kuulis raksatust, kui lingumasin oma koorma teele läkitas, ning pöördus abitult vaatama. Rohumaalane ta selja taga hädaldas valjusti.
Kivi tuhises läbi õhu ning paistis, et nii inimesed kui ka alagai’d hoidsid ühtviisi hinge kinni. Ühekäeline kivideemon tõstis pilgu kivi poole – rahnu poole, mille paikatõstmiseks oli tarvis läinud kolme sõdalast.
Ja siis püüdis deemon kivi uskumatul kombel oma terve käega kinni ning paiskas kohutava jõuga tagasi.
Rahn tabas suurt väravat, lüües sellesse augu, ja tabamuse kohast jooksid praod ämblikuvõrguna laiali. Kivideemon ründas, tümitades sellesama koha pihta ikka ja uuesti. Võluvägi loitis ja pildus sädemeid, ent loitsumärgid olid mõju avaldamiseks liialt kahjustatud. Värav rappus iga hoobi peale ning üks väravapool rebenes hingedelt lahti, kukkudes mürinaga sissepoole.
Kivideemon tungis läbi avause, sööstes möirates Labürinti. Tema selja taga valgusid deemonid lõhutud väravast sisse.
Jardirile tõusis veri näkku ja kadus sealt siis ühtäkki. Keegi ei mäletanud, et Krasia võimsatest väravatest oleks kunagi läbi murtud. Labürinti lõksu jäänud dal’Sharum’eid jahitakse nüüd nagu loomi, ja see oli tema enda süü, kuna ta ei kuulanud rohumaalast.
Ma olen oma rahva hukutanud, mõtles ta, suutes viivuks vaid tummalt pealt vaadata, kuidas alagai’d Labürinti tungisid.
Sõlmi oma hirmuga rahu, lollpea, karjus ta mõttes. Ehk annab olukorda veel päästa!
„Skorpionid!” hüüdis ta. „Vahetage asendit ja tehke meile katet, kuni me avause sulgeme! Lingujad! Ma tahan, et kivid lömastaksid kõik alagai’d, kes sisse pääsevad, ja tõkestaksid ülejäänute tee!”
„Masinad ei viska nii lähedale,” ütles üks linguja. Teised noogutasid ning Jardir silmas nende nägudel samasugust hirmu, mida oli hetk tagasi ise tundnud. Et neid tardumusest üles äratada, läks vaja vahetumat hädaohtu.
Ta äigas lingujale rusikaga näkku, sirutades tolle müüripealsele pikali. „Mul ükskõik, kui te peaksite kive ka käsitsi pilduma! Tehke, nagu ma käsin!”
Mehe ööloor tõmbus verest märjaks ja tema vastus oli arusaamatu, kuid ta lõi rusikaga vastu rinda ning ajas end püsti, suundudes käsku täitma. Ülejäänud Mehndingi sõdalased talitasid samuti – vilgas tegutsemine aitas hirmu peletada.
Ta heitis pilgu nie’Sharum’ile. „Puhu üldhäiret.” Kui poiss sarve suule tõstis, vaevas Jardirit läbikukkumis- ja häbitunne, et niisugune korraldus tuli anda tema juhtimise all.
Kuid ta peletas selle tunde kähku. Teha oli liigagi palju. Ta pöördus Hasiki poole. „Aja kokku võimalikult palju mehi ja loitsutundjaid, ja kohtume värava juures. Me läheme avaust sulgema.”
Hasik huilatas ja tormas minema, nähtavasti vaimustuses võimalusest alagai’de liivatormi keskele hüpata. Jardir jooksis mööda müüripealseid sinna, kus Shanjati juhtimisel võitles tema isiklik kaardivägi. Selle ülesande jaoks tahtis ta omaenda mehi. Ülejäänud Kaji sõdalased võisid hõimu reetmist Jardirile ikka veel pahaks panna, aga mehed, kes olid aastaid igal öösel tema kõrval võidelnud, olid talle endiselt üdini truud.
Rohumaalane tuli tema kannul ning Jardir soovis, et ta oskaks selle mehe kuidagi minema saata või et tal oleks aega võõrale asju selgitada. Too tahtis küll abiks olla, kuid väljaõppeta sõdalane jääb Jardiri ühtsele, tihedasti kokkukuuluvale üksusele paratamatult jalgu.
Taevast kõlas kriiskamine ning rohumaalane hüüdis: „Alagai!”
Mees sööstis Jardirile otsa, viskudes koos temaga müüripealsele maha. Jardir tundis tuuleõhku, kui nahksed tiivad pea kohal möödusid.
Jardir vandus, veeretades end eemale ja otsides kobamisi mõnd võrku, aga loomulikult polnud ühtegi käepärast. Rohumaalane hüppas kiiresti püsti, seistes küürutades, oda löögivalmis, kui tuuledeemon kaarega tagasi pöördus.
Ta on vapper, ehkki