Kõrbeoda. Peter V. Brett
seina ja sealgi lõid loitsumärgid lõõmama, lennutades deemoni vastasseina, mis samuti hõõguma lõi. Elukas kriiskas raevust, kui teda loobiti nagu laste palli.
Rohumaalane tõusis kähku, kahmas Jardiri vigastamata õlast ja tiris ta püsti. Auguloitsijad olid nüüd tööga valmis ning kuni deemon viskles, komberdasid nad umbkoridorist välja.
Viivu pärast sai kivideemon tasakaalu tagasi ja hüppas neile järele, kuid rohumaalase loitsumärgid särasid öös ega lasknud teda läbi. Põhjamaalane karjus koletisele midagi ja tegi käega liigutuse, mis Jardiri oletust mööda oli põhjas niisama ropp kui Krasiaski. Ta naeris jälle.
„Kas vahimeestelt on uudiseid?” küsis Jardir Shanjatilt.
„Pool Labürinti on deemoneid täis,” vastas Shanjat. „Mõned sõdalased leidsid varitsuspesade loitsude taga varjupaiga, aga suurem osa on läinud Everami juurde. Majah’ mehed kaitsevad kuuendat; seal pole alagai’del õnnestunud loitsudest läbi tungida.”
„Kui palju sõdalasi me kaotasime?” küsis Jardir, kartes vastust.
Shanjat kehitas õlgu. „Seda ei saa kuidagi teada enne koitu, kui mehed peidupaikadest välja tulevad ja kai’Sharum’id loenduse teevad.”
„Paku mõni arv,” ütles Jardir.
Shanjat kortsutas kulmu. „Mitte alla kolmandiku. Ehk koguni pooled.”
Jardir põrnitses mornilt. Säherdusi kaotusi üheainsa öö jooksul polnud Naasmisest saadik ette tulnud. Andrah laseb tal pea maha võtta.
„Kui Labürindi linnapoolne osa on puhas, siis hakake vigastatuid dama’ting’ide paviljoni viima,” käskis ta.
„Sina peaksid nende hulgas olema, Esimene Sõdalane,” lausus Shanjat. „Sinu õlg…”
Jardir heitis pilgu oma käsivarrele, mis rippus lõdvalt küljel. Ta oli valuga rahu sõlminud ja selle unustanud. Meelde tuletatult muutus see läbilõikavaks, kuni ta selle uuesti maha surus.
Ta raputas pead. „Käsivars võib oodata. Las vahimehed tulevad siia mulle ette kandma. Varsti tõuseb päike ning ma tahan seda alagai’d põlemas näha.”
Shanjat noogutas ja lahkus käsklusi karjudes. Jardir pöördus kivideemonit silmitsema, kes küünistas loitsuvõrku ja möirgas raevust, püüdes rohumaalasele kallale pääseda. Rohumaalane seisis külmavereliselt koletise ees ning need kaks – inimene ja alagai – põrnitsesid teineteist ühesuguse vihkamisega.
„Mis teie vahel küll juhtus?” küsis Jardir, teades, et rohumaalane ei saa aru.
Kuid üllataval kombel pöördus mees tema poole, taibates vahest ehk hääletooni järgi, ning tegi käega sama raiuva liigutuse nagu varemgi. Ta sirutas parema käsivarre välja ning raius selle pihta teise käega, lüües täpselt küünarnuki juurde.
Jardiri silmad läksid pärani, kui ta rohumaalase sõnumit mõistis.
„Sina lõikasid ta käe maha?!” Nende sõnade peale tõstsid teisedki pilgu. Kui rohumaalane noogutas, kuulis Jardir jutusuminat, mis pidi tuiskliivana levima üle kogu linna.
„Ma alahindasin sind, sõber,” lausus ta. „Mul on au olla sinu ajin’pal.”
Rohumaalane kehitas õlgu ja naeratas, saamata ta jutust aru.
Peagi muutus öötaeva värv sügavamaks, mis andis märku lähenevast koidikust. Ka kivideemon tajus seda ja ajas selja sirgu, otsekui keskendudes. Jardir oli säärast sündmuste käiku näinud tuhat korda ega tüdinud sellest ealeski. Hetke pärast avastab kivideemon, et lõigatud kivi Labürindi liivapõranda all ei lase tal leida teed Ala keskele Nie sügavikku. Ta hakkab kriiskama ja rapsima ja loitsuvõrku küünistama ning siis leiavad päikesekiired ta üles ja Everami valgus põletab ta tuhaks.
Alagai kriiskas tõepoolest, ent tegi seejärel midagi, mida Jardir polnud kunagi varem näinud. Ta kaapis kõrvale Labürindi põranda pori ja liiva, jõudes suurte kiviplokkideni, mis olid sinna sadade aastate eest paigutatud. Oma ühe küüniselise käega purustas deemon kivi, kiskudes selle küljest lahti tohutuid lahmakaid.
„Ei!” hüüdis Jardir. Ka rohumaalane karjus nördinult, aga sellest polnud kasu. Ammu enne, kui päike jõudis olevuse ohustamiseks küllalt kõrgele tõusta, lipsas too tagasi sügavikku.
Kui nad tagasi harjutusväljakule lonkasid, ootas seal Inevera. Nähes mehe kätt elutult rippumas, pöördus naine Hasiki poole.
„Too ta paleesse,” ütles naine. „Kas või vägisi, kui ta vastu punnib.”
Hasik kummardas. „Nagu dama’ting käsib.”
Sellal kui Hasik Jardirit minema talutas, pöördus viimane Shanjati poole. „Otsi Abban üles ja lase siia tuua. Kui ta kohale jõuab, saada tema ja rohumaalane minu vastuvõtusaali.”
Shanjat noogutas ja läkitas käskjala. Jardir ja Hasik suundusid paleesse, aga nad polnud veel trepilegi jõudnud, kui harjutusväljak lõi juba kihama dama’ting’idest, kes hoolitsesid haavatute eest, ning kadunud abikaasasid ja poegi itkevatest naistest.
Järgmiseks ilmusid kohale dama’d, kes lahutasid kähku oma hõimude mehed Labürindist tagasi pöörduvate Sharum’ite massist. Öös ühtsena seisnud vägi killustus mõne hetkega nagu päeval ikka.
Jardir polnud veel paleetrepist üles jõudnud, kui saabusid kandetoolid. Kõik kaksteist Damaji liiget ja Andrah ise, keda tassisid nie’dama’d ja keda ustavaimad vaimulikud salgana saatsid.
Jardir seisatas, teades, et ükski vigastus ei kaalu üles kohustust selle äraneetud öö kohta ette kanda. Kuid mida öelda? Vähemalt kolmandik Krasia sõdalasi oli hukkunud, ja mida oli tal selle eest ette näidata?
„Mis juhtus?” nõudis Andrah, tormates Jardiri juurde. Silmapilk astus Inevera abikaasa kõrvale, ent päevavalgel, kui tema selja taga olid Damaji’d ja Jardiri õlul säärane läbikukkumine, ei lasknud Andrah end naisest hirmutada.
Möödunud aastatele vaatamata täitis selle paksmao nägemine Jardirit viha ja tülgastusega. Aga Inevera ennustatud päev, mil ta võib seda meest oma odaga kostitada ja tema mehelikkuse küljest lõigata, ei paistnud nüüd kunagi saabuvat. Jardiril veab, kui ta tänast päeva khaffit’ina ei lõpeta.
„Välimisest väravast tungiti öösel läbi,” lausus Jardir, „ning vaenlane pääses Labürinti.”
„Linn jäi väravast ilma?” nõudis Andrah.
Jardir noogutas.
„Kaotused?” küsis Andrah.
„Neid alles loetakse kokku,” vastas Jardir. „Vähemalt sajad. Võib-olla tuhanded.”
Damaji’de vahel puhkes sosinal vestlus. Üle kogu harjutusväljaku jälgisid Sharum’id ja dama’d toimuvat hoolega.
„Ma lasen su pea uue värava kohale teibasse lüüa!” tõotas Andrah.
Enne kui Jardir midagi kosta jõudis, astus Hasik ligi, heites Andrah’ ette põrmu ja langetades pea trepiastmetele.
„Lollpea, mida sa teed?” nõudis Jardir, kuid Hasik ei teinud kuulmagi.
„Palun vabandust, Andrah,” ütles ta, „aga see pole Esimese Sõdalase süü. Ilma Ahmann Jardirita oleksime kõik öös hukka saanud!”
Kogunenud sõdalased pomisesid nõustuvalt. „Ta tõmbas mind deemoniaugust välja!” hüüdis üks. „Esimene Sõdalane juhtis rünnakut, mis päästis mu üksuse!” hõikas teine.
„See ei selgita, kuidas ta üleüldse värava kaotas!” käratas Andrah.
„Alagai Ka ründas eile öösel müüri,” kõneles Hasik. „Püüdis lingumasina kivi kinni ja heitis tagasi, lõhkudes välimise värava. Ainult tänu Esimese Sõdalase kiirele tegutsemisele ei löödud meid täielikult puruks.”
„On küll vanakuu, kuid Alagai Ka’d pole Krasias nähtud