Ligimene. Juhan Nurme

      EESSÕNA

      Täna olen ma vanem kui eile. Ja homme veel vanem. Nii on iga uus päev enneolematu, nagu ka iga tund, minut, sekund. Aga jõuad sa sellele tähelepanu pöörata. Isegi aastad libisevad käest. Aeg voolab minu ümber ja tiksub minu sees, tehes oma tööd. Märkasin seda esmakordselt, kui parukas hakkas hõrenema. Juukseid lihtsalt langes rohkem välja, kui asemele kasvas. Algul see häiris mind. Tuli meelde lapsena kuuldud õpetus: peanahka tuleb määrida värske kanakakaga. Niikaugele asi ei läinud – kust värsket kanakakat linnas võttagi! –, ostsin vaid juukseeliksiiri. Aga pealagi muutus aina kiilamaks. Ajapikku harjusin, leppisin sellega kui paratamatusega. Nagu olin leppinud halvatud alakehaga, ratastooliinimese eluga. Õigemini kohanenud, sest tõstsin ennast käte abil voodist ratastooli ja ratastoolilt voodisse, upitasin end vanni ja vannist välja, käte jõul vinnasin end käsijuhtimisega auto rooli ja kui supelda soovisin, kukutasin end mererannas autoistmelt liivale ning nihutasin end käte abil keha tõstes vette.

      Sünnipäevad tähistasid aastate möödumist. Siis märkasin esimesi halle juuksekarvu. Aastatega ilmus neid aina rohkem, kuni kogu pea muutus halliks – minust oli saanud kulupea. Vanadus koputas uksele, aga jäi ukse taha ootele, sest ei sundinud mind esialgu millestki loobuma. Käisin nagu varemgi sünnipäevadel, võtsin osa invaspordivõistlustest, ei jätnud vahele invapidusid. Sõitsin invarühma koosseisus Soome, Norrasse, Rootsi, kus võõrustajad viisid meid talispordikeskusesse. Sõitsime köistee gondlis mäetippu. Oli veebruarikuu, maa kaetud lumevaibaga. Silmitsesin kummaliselt tumedaid metsaviirge kaugetel nõlvadel ja väikesi majakesi mäejalamil. Teoks oli saanud see, millest ma poleks julgenud unistadagi.

      Vananemine andis endast valusalt märku kodus. Lõpetasin pesemise, asetasin käed vanni servadele, et end vanniäärele vinnata ja sealt ratastoolile libistada. See oli alati nõudnud pingutust, kuid nüüd kostis õlas naksatus ja kukkusin vannipõhja tagasi. Proovisin uuesti, trotsides valu. Tulemus oli sama. Mida teha? Olin üksi. Vannitoas puudus telefon, pealegi oli korteriuks lukus. Istusin, valutasin õlga ja mõtlesin. „Mis see tähendab? Kogu aeg olen jaksanud ja enam mitte.” Lasin vanni pilgeni vett täis ja tegin meeleheitliku ponnistuse. Välja sain. Pärast seda ma enam üksi vanni ei läinud. Äkki oli vanniskäik muutunud probleemiks, mis ei lahenenud enne, kui lasin vannitoa lakke kinnitada tõstetali.

      Õlaliigese nihestasin tõsiselt ära varsti pärast 63. sünnipäeva, kui end ratastoolilt autoistmele hiivasin. Istmele ma maandusin, kuid õlast oli pingutuse ajal käinud läbi nagu tulejutt. Toibusin mõne aja valust, siis tõstsin parema käega haige käe roolile ja sõitsin ettevaatlikult garaaži. Autost, hambad valu pärast ristis, ma end siirdelaua abil ratastoolile siiski nihutasin. Paranemine võttis aega ligi pool aastat, kuid liiges jäigi ragisema ning näiteks morsikannu ma peolaualt enam ühe käega tõsta ei suuda.

      Mäletan, kui olin kümnene, siis oli kahekümneaastane minu jaoks vana, kahekümneselt pidasin viiekümnest vanaks, viiekümnesena mõtlesin, et vanadus algab pärast kuuekümnendat eluaastat. Praegu tunnen, et jõuetu vanaäti iga algab ehk kümmekonna aasta pärast. Kuid minu loobumised on juba alanud. Kui seda endale tunnistada, on kergem. Sõber Rein, kes on minust seitse aastat vanem, märkis oma kogemustele toetudes, et jõuvarud ei kahane sujuvalt, vaid hüppeliselt. Loodan, et esimene langemine on nüüd selja taga ja edaspidi püsin mõnda aega samal tasemal.

      Viiskümmend aastat tagasi Maarjamõisa kliinikumi närviosakonnas arvasin, et elu on läbi. Olin kaheksateistkümnene. Minu lülisammast oli opereeritud, et lapsena põetud luutuberkuloosi tagajärjel seljaajule tekkinud surve kõrvaldada. Mõni päev pärast lõikust, kui kõrge haavapalavik ja valud järele andsid, märkasin, et ma ei saa jalgu liigutada. Mulle öeldi, et lõikus põhjustas verevalumi (arstide keeles hematoomi) seljaajju. Kui ajurakud viieks minutiks hapnikuta jäävad, siis nad surevad. Käsud peaajust ei tungi vigastatud seljaajust läbi, aistingud – valu-, külma- ja soojatunne – ei jõua peaajju. Närvid kasvavad üks millimeeter aastas, öeldi mulle. Oota, kannata. (Nüüd tean, et närvirakud ei taastu.) Kahe nädala pärast viidi mind uuesti lõikuslauale. Operatsiooni järel paigutati haava kummivoolik, mille kaudu haava immitsenud veri sai välja voolata. Miks seda esimesel korral ei tehtud?

      Kogu minu senisele elule oli kriips peale tõmmatud. Räpina Aiandustehnikumi lõpetavad nüüd kursusekaaslased ilma minuta. Unistus Tartu ülikooli loodusteaduskonnast ja tulevasest teadlasekarjäärist jääbki unistuseks. Halvatul pole tulevikku. Ega vist nimetamisväärselt elupäevigi, arvasin ma siis.

      MAARJAMÕISA KLIINIKUMIS

      „Nurme, homme lähete operatsioonile.”

      „So-ooh!” venitan.

      Minu südamehaige naaber loeb igaks juhuks pulssi.

      „Täna käite vannis, õhtul teeb sanitar teile klistiiri,” seletab õde asjalikult.

      Niisiis homme. Kuu aega on mind ette valmistatud. Terve kuu turgutati minu organismi ühe eesmärgiga: selleks päevaks pean olema tugev, või nagu poisid tehnikumis oleksid ütelnud, vormis.

      Ma ei närveeri.

      Nagu eelmistel päevadel, otsin üles saksa keele lektüüri ja sõnaraamatu. Püüan lugeda. Nirgens fand er Ruhe, am wenigsten im Alleinsein.1 Lausun mitu korda – Nirgens fand er Ruhe. Imelik, just praegu selline lause: mitte kusagil ei leidnud ta rahu.

      Ei suuda kirjaniku mõttekäiku jälgida. Tähendab, olen siiski närvis.

      Ega Silvi vist aimanudki.

      Lausete mõte ei jõua minuni.

      Klassis jälgisin teda, olgu või silmanurgast, salaja.

      Raamatus räägitakse armastusest.

      Silvi pärast hulkusin ühiselamu koridoris – ehk näen teda. Mul oli raske keskenduda, kuid pidin saama vaid häid hindeid.

      Ruhe tähendab saksa keeles rahu.

      Kahekesi jäime vaid paaril korral. Kolmel laupäeval tantsisin temaga. Ma ei jõudnud rohkem.

      Panen raamatu kõrvale. Lugemisest ei tule nagunii midagi välja.

      Nüüd on minu koht klassis tühi.

      Kui mu pilgul oleks projitseerimisvõime!

      On 1957. aasta sügistalv. Õhuke lumi kumab salapäraselt kuuvalgel. Üksikud tänavalaternad maalivad teele kahvatuid varje, raagus pärnad kohisevad. Liivakarva vihmamantliga jässakas poiss, käes portfell, väljub Räpina Aiandustehnikumi peahoonest, milleks on vana mõisahäärber, ja suundub bussijaama poole. Ta lonkab paremat jalga.

      Poiss ostab pileti. Üle jõe mustab park. Pargil on kollased silmad. Saaliaknad, mõtleb poiss.

      Pooltühjalt sõidab buss Tartusse. Ühel istmel konutab liivakarva mantlis reisija. See olen mina. Reisisiht on Maarjamõisa neurokirurgia osakond.

      Homme lähen operatsioonile. Tõmban jalad konksu, sean käed pea alla. Laman. Minu pea on täis mõtteid, mälestuspilte.

      Esimene jutuajamine raviarstiga.

      „Mis te minuga teete?”

      Doktor Tikk räägib veidi pudistades:

      „Täpselt veel ei tea. Nähtavasti peame teid opereerima.”

      „Peaasi, et saaks rutem,” laususin. „Kunas te lõikate?”

      Doktor ei vasta.

      Kui inimene ei tea, siis ta küsib. Kui küsimusele ei vastata, siis ta kordab küsimust. Kui ta täna ei jõua ega oska kõike pärida, siis homme on ta targem ja tuleb välja uute küsimustega.

      Haigla koridoris liigub vastik sõna – ebaõnnestumine.

      Igal hommikul teeb doktor visiiti. Jooksusammul tormab ta palatisse, kitlihõlmade lehvides lahkub ta sealt. Meie doktoril on alati kiire. Aga haige tahab teada.

      „Kas sellised lõikused lähevad hästi?” uurisin.

      „Lähevad ikka.”

      „Aga pärast. Kui kaua ma pean lamama?”

      Doktor torkab käed kitli taskutesse.

      „Raske