Ligimene. Juhan Nurme
oma keha ei häbene,” vastas õde.
„Teie olete naine,” lausus üliõpilane.
Varsti kirjutati Palm välja ja ma nägin Virvet alles oma kriisiööl. Aga see oli hoopis teistsugune õde Virve – kaastundlik, südamlik.
„Oh sa vaeseke… kullake,” kordas, askeldades minu ümber. „Neelame need pulbrikesed alla. Nüüd teeme süsti, siis saab poisu ruttu terveks,” rääkis ta hellalt, kasutades lastekeelt.
Tollest õhtust ootan tema valvekordi. Mind nimetab ta nüüd pisipojaks või poisuks, kuigi mulle see hästi ei meeldi. Mis pisipoja ma enam, ajan juba nädalas korra habet.
Mind pööratakse iga kolme tunni tagant. Valitseb veendumus, et siis ei teki lamatisi. Et mind kergem tõsta oleks, pean hoidma tõstjal piha ümbert kinni.
„Hoia hästi tugevasti,” kästakse alati.
„Vaata, kui maiad nad on noore poisi kallistuste järele,” märgib sanitar.
Miks ta nii ütleb? Pärast neid sõnu lõdvendan haaret.
„Kõvemini, kõvemini!” kästakse.
Aga mina hoian kõvasti ainult õde Virvet. Tal on pehmed lopsakad rinnad, vahel toetan neile nagu kogemata oma lõua.
„Nurme, ma lasen teid lahti,” ähvardab.
„Kas oli valus?”
„Oli valus jah,” vastab, rõhutades iga sõna.
„Õekene, ma kogemata.”
Aga juba olengi teisel küljel.
„Aitäh!” ütlen.
„Küll see poiss oli algul õel,” lausub õde sanitarile.
„Aga nüüd?”
„Nüüd enam ei ole,” ütleb õde ja annab plaksu minu paljale tagumikule. Mulle pole pükse antud. Särk on selja tagant nööritav, kuid neid paelu ei sõlmita kinni. Häbenen hirmsasti oma alastust, kuid õele teeb see ainult nalja. Meelega käitub ta minuga, nagu oleksin tita. Ja tita kasutab olukorda, teeb tädile kalli-kalli ning teinekord surub pehme habemetüükaga põse vastu õe põske.
See on mäng, mida võib mängida mõne korra, aga mitte pidevalt. Mänguga on sama lugu nagu naljaga – esimesel korral on lõbus, kolmandal jätab ükskõikseks, neljandal tüütab ja aina korratuna ajab marru.
Õde Karin ja Virve on minu lemmikud. Ülejäänud õed ja sanitarid on lihtsalt meeldivad inimesed, välja arvatud sanitar Meida. Meida on vaenlane.
Hommikul koristamise ajal põrutab ta põrandaharjaga vastu voodijalgu. Iga põrutus kajab minus valuna vastu. Nuriseda on kasutu. Selleks ajaks on ta jõudnud järgmise koikuni ja kolistab seal. Hiljem hakkab Meida öökappe kontrollima. Tegelikult on see õe töö, kuid pärast külalistepäeva soovib Meida õde abistada. Mul on sahtlis ema toodud õunad.
„Oi kui ilusad,” kiidab. „Kust neid küll nii hilja saadakse?” Meida hääl on hele ja suhkrumagus, seda saab mõista ainult ühtepidi.
„Maitske!” pakun.
„Oi, aitäh,” teeb, nagu oleks üllatunud. „Jah, väga head, küll on mahlased,” kiidab, imal naeratus näol.
Aga veebruarikuised Liivi sibulõunad pole sugugi mahlased. Nad on jahused nagu keedetud kartulid ja peaaegu maitsetud.
Siis näeb meetopsi. Ema oli toonud mulle plekkpurgi täie linnumagusat, nagu vanaisal oli tavaks ütelda.
„Mis sul seal sees on?”
„Mesi.”
Meida soovib selles oma silmaga veenduda ning juba ta kangutab kaant. Küüntega ei jaksa, võtab noa.
„Mis seal vaadata, mesi on mesi,” ütlen kannatamatult.
Meida, kes kaane juba pealt võtnud, nuusutab mett.
„Kas ema peab mesilasi?” pärib.
„Jah,” vastan lühidalt ja külmalt. Ei hakka talle seletama, et tegelikult on mesinik vanaisa.
„Hea, kui omal on mesipuud, seda poemett kohe ei usu osta. Tea, mida nad sinna sisse panevad.”
Ma ei vasta, pööran näo kõrvale ja püüan jääda rahulikuks.
Meida jätkab inventuuri. Pean talle pakkuma veel kompvekke ja selle peale kuulma, kui hea ema mul on. Rahakoti jätab ta rahule ja raamatud teda ei huvita. Hea seegi.
Loodan, et täna aitab ta mind pöörata ilma oma hariliku „Oh, kui raske. Suur poiss ja ise ei saa. Tõsta siin oma naba paigast, kes paigale paneb. Mis sa mulle maksad?”
Ta teeb võib-olla nalja, kuid ma olen neid sõnu juba kümneid kordi kuulnud. Samal ajal ei tule ühtegi etteheidet üle õe huulte, kes on sanitarist väiksem ja kaks korda kergem.
Kui Meida töötab, on halb päev. Lõppude lõpuks saab kõik tehtud, kuid see toimub torina saatel, läbi vimma, mis rikub haigetel tuju.
Kord palusin Meidat: „Olge hea, tehke purk lahti!”
Olin alles nõrk, liigutasin vaevu käsi, aga konservipurkidel on tugevasti peale pressitud plekk-kaaned.
„Sahtlis on avaja,” pakkusin.
„Ei hakka mina oma käsi lõhkuma,” vastas Meida ja lahkus palatist.
Siis olin ma vihane. Hiljem olen suutnud oma tundeid talitseda.
Õues on veebruarikuu. Lume külm valgus peegeldub laest. Palat on hall ja elu üksluine. Vaatan sageli ukse poole: täna tuleb ehk ema. Tahan tabada ukse avamise ja ema nähtavale ilmumise hetke.
Aga ikka tulevad võõrad või ei tule üldse kedagi. Ma väsin ja vaatan kõrvale ja siis seisabki ema uksel. Sammub minu poole, jõuab voodini. Nüüd me naeratame teineteisele.
„Võta!” ütleb.
„Mis see on?”
„Võta, võta!” kordab ema ja poetab mulle pihku väikese külma, juba sulama hakanud lumepalli.
„Laiskled siin talve maha ja lund ei näegi,” naljatab.
„Sadavat lund näen,” vastan tõsiselt.
Ema käib nüüd harva, korra üle paari nädala, sest rohkemaks ei jätku tal aega. Kodus peavad teda kinni loomad. Ja minuga on kõik vanaviisi. Ema teab seda, aga ikka jääb tema esimeseks küsimuseks, kui ta tuleb:
„Juhan, mis uudist?”
Nüüd pean rääkima oma tervisest. Kuid mida, kui paranemist pole?
„Tundlikkust tuli ehk juurde,” vastan.
„Miks ehk?” küsib ema.
„Sellepärast, et ma pole päris kindel, seda on nii vähe.”
„Täna käisin sinu arsti jutul. Ütles, et nemad loodavad. Pahandas, miks sa nii hilja ravile tulid.”
„See on nende moodi. Aga ma ei tulnud hilja,” vastan.
Ema teeb, nagu nuuskaks nina ja samal ajal pühib pisaraid.
Mulle ei meeldi, kui memm nutab. See teeb mind nii viletsaks, sisendab lootusetust. Kuid mina tahan loota, tahan olla tugev. Ema aimab seda ja püüab pisaratest hoiduda. Kui aga ei suuda, siis peidab veekalkvel silmi.
Ta loodab, et ma kevadeks paranen. Mina loodan sedasama.
Hommikusel visiidil oli sõbralikult naeratav doktorgi märkinud: „Nurme, teil oleks aeg terveks saada.”
Oleks küll. See on minu esimene mõte hommikul ärgates ja viimane õhtul enne uinumist. Kuid jalad ei hooli minu soovidest ja tahtmistest. Nemad elavad oma elu. Seljaajust lähtuvad käsud tõmbavad jalgu vahel kõveraks, lükkavad sirgu, väristavad, kisuvad krampi. Minu sõna jalad ei kuula. Minu tahtele ei allu ka põis. Pärast operatsiooni jäi kusi hoopis kinni, siis tühjendati põit kateetriga. Kõõritasin alati hirmunult, ega kateeter liiga jäme ole. Järgnes põieloputus furatseliini- või kaaliumpermanganaadi