Ligimene. Juhan Nurme
tekkis operatsioonijärgselt verevalum. Nüüd on see ammu imendunud ja meil ei jää muud üle, kui oodata.”
Ma ootan ju, iga päev muud ei tee, kui ootan. Aga kui see on asjatu? Kui ma ei saagi terveks? Kas nii tasub elada?
„Närvid taastuvad väga aeglaselt,” ütleb doktor ja jätkab visiiti.
Aga mina ei suuda enam lugeda. Ma ei taha enam mitte midagi teha. Minu peale langeb nagu lämmatav pilv. Kogu maailm jääb selle paksu hämuse laama taha, kust minuni jõuab moonutatud hägune valgus, kostavad summutatud hääled.
Olen täiesti üksi.
Kui raske on mure! See rõhub, kuid puhata pole kuskil, murekoormat ei saa seljast heita, et hinge tõmmata, jõudu koguda. Unetult venib öö.
Ma olevat kannatlik haige.
Hommikul toovad nad mulle süüa ja ma söön. Nad räägivad minuga ja ma vastan, sest mind on õpetatud olema viisakas. Nad küsivad, miks ma olen nii tõsine, ega jää vastust ootama, sest ma olen liiga morn.
Vaatan kuivade silmadega enese ette. Mu hing valutab, kuid ma ei nuta. Miks ma ei saa nutta? Mul on ju lõpmata valus. Ma tahaksin nuuksuda, valada pisaraid, siis oleks ehk kergem, kuid mu silmad jäävad kuivaks.
Olen surmani väsinud. Ühel õhtul uinun magama.
Hommikul märkan, et päike paistab. Pööramise ajal võtan tugevasti õde Karini ümbert kinni. Õde ei pahanda. Korrastab voodi ja siis lükkab akna lahti.
„Räästad tilguvad, varsti tuleb kevad,” ütleb ta.
Lõikusest on möödunud kolm kuud. Närvirakud võivat taastuda pärast kuut kuud, aastat. Võib-olla paranen alles kahe aasta pärast? Mis on kolm kuud, võrreldes kas või aastaga?
Ma jaksan jälle naerda.
Inimesele on antud võime uskuda ja loota. Vahel tundub, et veel natuke, ja lootus kustub. Kuid lootus ei kustu, ta on perpetuum mobile, kui vaja, ammutab jõudu mitte millestki. Ta on nagu rohi. Talla teda, ta ajab end sirgu, niida teda, ta kasvab juure pealt edasi. Miski ei toida lootust, aga ta ei sure.
Tegin huvitava avastuse. Õde Vallimägi, kes mind masseerib, on usklik. Olen uudishimulik ja tahan piiluda uskliku hinge, mis võrdub vist pilguheiduga möödunud sajandisse.
Ettevaatlikult, ääri-veeri alustan juttu. Minu kartused osutuvad asjatuks. Mutike, kes läheneb seitsmekümnele, vestleb meeleldi usust ja maailmast.
„Ma kohe ei suuda neid noori arste pidada läbinisti haritud inimesteks, religioonist ei tea nad midagi,” räägib ta veendunult. „Minu meelest ei saa ilma piiblit tundmata olla kõrgharitud.”
„Huvitav. Mina arvan otse vastupidi.”
„Praegu arvatakse jah nii,” nõustub ta.
Hoolikalt, lihas lihase haaval masseerib ta minu tuimi jalgu.
Ma ei taha vanakest ümber kasvatada ega pahandada.
„Mina olen kirikus käinud ekskursioonil, piiblit pole lugenud. Olen kuulnud vaid, et paradiis olevat taevas ja põrgu maa sees…” alustan.
„Kes teile seda ütles?” katkestab mind õde.
„Lugesin vist kuskilt.”
„Piiblis pole öeldud, kus asub põrgu. Maa sees igatahes mitte.”
„Tohoh, aga kus siis?” Olen tõeliselt hämmeldunud.
„Me ei tea seda. Kosmos on suur. Väävlis keetmise juttu ära ka usu. Jumala halastusel pole piiri. Tema ei taha kedagi igavesti piinata,” selgitab õde.
„Kuhu siis patused lähevad?”
„Patused surevad ära. Nende kohta ei kehti ülestõusmine…”
„ …samuti nagu uskmatute kohta,” täiendan.
„Uskmatute kohta ka,” noogutab õde, kelle käed liiguvad osavalt ja kergelt. Palju aastaid on ta masseerijana leiba teeninud.
„Aga kui uskmatu pole pattu teinud?” küsin.
„Uskmatus on iseenesest patt,” on vanake kindel.
„See on vist see kõige suurem patt,” oletan. „Miks muidu jumal mind nõnda karistas. Muud suuremat pattu pole ma enda arvates teinud.”
Vana naine ebaleb. Ta ei oska järsku midagi vastata. See karistus paistab vist temalegi liiga ränk.
Piilun kella. Ühe jala jaoks määratud kümme minutit on möödas. Läheb viieteistkümnes minut. Selline vestlus on tervisele kasulik.
„Jumala teed ja tahtmised on imelikud,” pakub masseerija viimaks.
Teisel päeval räägin talle evolutsiooniteooriast. Et umbes kolm miljardit aastat tagasi tekkis ürgmeres olend, kes suutis paljuneda, luua endasarnaseid. Kuid sisemiste ja väliste mõjurite toimel see alati täpselt ei õnnestunud. Tekkisid mutatsioonid. Looduslik valik jättis ellu vaid kasulike muudatustega olendid, täiustas ja mitmekesistas neid. Elusolendid hõivasid vee, maismaa ja õhuruumi. Umbes kahe miljoni aasta eest tekkisid inimese eellased. Uute looma- ja taimeliikide teke pole lakanud ka tänapäeval. Seda on vaid raske märgata, sest see toimub aeglaselt.
„Kuidas sa võid seda uskuda? Jumal lõi inimese oma näo järgi.” Vanake on siiralt imestunud. „Sa tahad viimati öelda, et veeuputust pole ka olnud?”
„Muidugi,” pahvatan.
Niisugune tõsiusklikkus teeb mind sõnatuks.
Puhkeme naerma. Oleme mõlemad hingepõhjani üllatunud.
„Ega inimene, kes pole uuesti sündinud, kel pole jumalaga sidet, saagi uskuda,” märgib vanake lõpuks mõistvalt.
„Kas teie olete ümber sündinud?”
„Olen. Tunnetan jumalat igal sammul. Usk annab mulle kindlust ja tuge,” vastab vana naine.
Ma ei püüa tema usku kõigutada. Las tal olla tema jumal ja arvaku ta pealegi, et Jehoova on teda kaitsnud, nagu ta ise põhjendab oma tugevat tervist ja pikka iga.
Minu meelest on ta end ise kõige rohkem hoidnud. Miks ta seda ei tunnista? Ta loeb kirjandust tervisliku toitumise kohta, järgib teadlaste liikumissoovitusi.
„Võta sa kinni, mis on õige. Minu noores põlves kästi süüa mune ja saia, nüüd öeldakse, et munakollane on vanainimesele kahjulik ja saia asemel söödagu leiba,” kaebab ta.
Lausun teadvalt: „Peab tarvitama küüslauku ja taimeõli.”
Vana naine nõustub ja heietab tõemeeli veel hulga aega toiduainete kahjulikkuse ja kasulikkuse üle, räägib oma maitseeelistustest ning lemmikroogadest. Siis tuleb talle meelde, et kaheteistkümnendas palatis on haige, kes oskab jutlustada ja lubab mehe minu juurde saata.
Õhtul tulebki pikk intelligentse näoilmega mees. Ta käib kahe karguga. Kuulduste järgi hakanud ta usklikuks pärast haigestumist. Mees oli nähtavasti võimekas, sest sai kiiresti jutlustajaks usulahus, mis ei tunnistanud kirikuid.
„Te olevat tahtnud minuga vestelda?”
„Kas õde Vallimägi saatis teid?”
„Õde palus mind teiega rääkida. Te olevat kaotanud hingerahu, kuid otsite seda.”
„Kas teie olete selle leidnud?” vastan küsimusega.
„Olen küll. Tõelise hingerahu võib meile anda vaid Jehoova-jumal,” räägib ta meeldiva rinnahäälega. „Inimelu on lühike, inimhinges palju õelust ja kurjust, kuni inimene pole leidnud jumalat.”
„Keskaja kirik piinas avalikult,” märgin.
„Kirik on põrguvürsti väljamõeldis. Suur jumal pole iialgi nõudnud, et tema teenimiseks ehitatakse võltskullast säravaid hooneid.”
Jutlustaja istub taburetil, ta on toetanud kargud voodile, halatitaskust paistab pruunis jõupaberis raamatu serv. Mehe hääl muutub kirglikuks.
„Inimesed lasksid õhku