Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov
asutas end astuma.
„Mispärast ma peaksin jälle siia sattuma?” päris Ivan ärevalt.
Stravinski oleks seda küsimust nagu oodanud, ta võttis kohe uuesti istet ja seletas:
„Sellepärast, et niipea kui te ilmute aluspükste väel miilitsasse ja ütlete, et kohtasite inimest, kes oli Pontius Pilatusega isiklikult tuttav, tuuakse teid silmapilk siia ja te satutegi jälle sellessesamasse tuppa.”
„Mis puutuvad siia aluspüksid?” küsis Ivan ebalevalt ringi vahtides.
„Ma mõtlen peamiselt Pontius Pilatust. Aga ka aluspükse. Me ju võtame teil haigla pesu seljast ja anname teile teie rõivad. Teid aga toodi siia aluspükste väel. Sealjuures polnud teil üldse mõttes kodunt läbi minna, kuigi ma sellele koguni vihjasin. Seejärel tuleb Pilatus… ja asi ongi küps!”
Nüüd juhtus Ivan Nikolajevitšiga midagi imelikku. Tema tahe murdus, ta tundis, et on nõrk ja vajab nõuannet.
„Mida siis teha?” küsis ta, sedapuhku juba areldi.
„Tore, väga tore!” kostis Stravinski. „See on igati põhjendatud küsimus. Ja nüüd ma ütlen teile, mis teiega õieti juhtus.
Eile viis keegi oma jutuga Pontius Pilatusest ja muudest asjadest teid tasakaalust välja ja kohutas ära. Ja siis käisite teie, vapustatud ja enesevalitsuse kaotanud mees, mööda linna ringi ja rääkisite kõigile Pontius Pilatusest. Päris loomulik, et teid hullumeelseks peeti. Praegu on täielik rahu teie ainus väljapääs. Ja te peate ilmtingimata siia jääma.”
„Aga ta tuleb kinni püüda!” hüüdis Ivan, nüüd juba paluvalt.
„Olgu nõnda, aga peab siis sellepärast ise ringi jooksma? Pange paberile kõik oma kahtlused ja süüdistused, mis teil sellele inimesele esitada on. Pole midagi lihtsamat kui saata teie avaldus vastavasse asutusse, ja kui tõepoolest on tegemist kurjategijaga, nagu te oletate, siis selgub see üsna pea. Esitan teile ainult ühe tingimuse – ärge pingutage oma aju ja püüdke vähem mõelda Pontius Pilatusele. Paljugi, mida võidakse kokku rääkida! Kõike ei maksa ometi uskuda.”
„Sain aru!” ütles Ivan resoluutselt. „Palun andke mulle paber ja sulepea.”
„Tooge talle paber ja lühike pliiats,” andis Stravinski käsu paksule naisele, Ivanile aga ütles: „Täna ei soovitaks ma teil veel kirjutada.”
„Ei, ei, täna, ilmtingimata kohe täna!” sattus Ivan ärevusse.
„Olgu pealegi. Ärge ainult aju pingutage. Kui täna ei tule välja, tuleb homme.”
„Ta pääseb minema!”
„Oh ei,” vastas Stravinski kindlalt, „ta ei pääse kuhugi, minu sõna selle peale. Ja pidage meeles, et siin, meie juures, aidatakse teid igapidi, ilma selle abita ei tule teil aga midagi välja. Kas te kuulete mind?” küsis Stravinski äkki tähendusrikkalt ja võttis Ivan Nikolajevitši mõlemad käed oma pihku. Neid kinni hoides vaatas ta kaua ja ainiti Ivan Nikolajevitšile silma ja kordas: „Teid aidatakse siin… kas te kuulete mind?.. Teid aidatakse siin… teid aidatakse siin… Te leiate kergendust… Siin on vaikne ja rahulik… teid aidatakse siin…”
Ivan Nikolajevitš haigutas äkki, pinge tema näos lõdvenes.
„Jah, jah,” ütles ta vaikselt.
„See on tore, väga tore!” lõpetas Stravinski jutuajamise, nagu tal kombeks oli, ja tõusis püsti. „Nägemiseni!” Ta surus Ivani kätt, pöördus mineku pealt tollesama habemiku poole ja ütles: „Jah, hapnikku võib proovida… ja vannid.”
Mõni hetk hiljem polnud Ivani ees enam Stravinskit ega tema saatjaskonda. Aknavõre taga rohetas keskpäevapäikeses rõõmus kevadine männimets ja veidi lähemal sillerdas jõgi.
9. PEATÜKK
KOROVJEVI TEMBUD
Nikanor Ivanovitš Bossoil, selle maja korteriühistu esimehel, kus elas kadunud Berlioz – number 302-b Sadovaja tänavas Moskvas –, oli alates eelmisest ööst, kolmapäeva ööst vastu neljapäeva, hirmsasti tegemist.
Nagu me juba teame, saabus keskööl majja komisjon, kuhu kuulus ka Želdõbin. Nikanor Ivanovitš kutsuti välja, teatati talle, et Berlioz on surma saanud, ning mindi üheskoos korterisse nr. 50.
Korteris pitseeriti kadunu käsikirjad ja asjad. Ei passijat Grunjat ega kergemeelset Stepan Bogdanovitši olnud sellal seal. Komisjon tegi Nikanor Ivanovitšile teatavaks, et kadunu käsikirjad võetakse uurimiseks kaasa, kadunule kuulunud elamispind aga, see tähendab kolm tuba (juveliiriproua endine kabinet, külalistetuba ja söögituba) lähevad üle korteriühistu valdusesse, Berliozi asjad aga jäävad seniks nimetatud pinnale hoiule, kuni leitakse pärijad.
Teade Berliozi surmast levis majas üleloomulikult kiiresti ja neljapäeva hommikul helises Bossoi telefon juba kella seitsmest alates peaaegu lakkamatult, veidi hiljem aga tulid külastajad isiklikult, käes avaldused, milles taotleti kadunu elamispinda. Kahe tunni jooksul sai Nikanor Ivanovitš kolmkümmend kaks sellist avaldust.
Avaldused sisaldasid palveid, ähvardusi, laimu, pealekaebusi, lubadusi teha oma kulul remont, neis kurdeti talumatut ruumikitsikust ja seda, et bandiitidega ühes korteris elada on võimatu. Muu hulgas oli ka üks rabavalt kunstipärane kirjeldus, kuidas 31. korterist varastati pintsaku taskusse peidetud pelmeenid, kaks lubadust lõpetada elu enesetapuga ja kellegi naiskodaniku salajane ülestunnistus, et ta on rase.
Nikanor Ivanovitši kutsuti tema korteri esikusse, võeti tal käest kinni, sosistati midagi, pilgutati silma ja lubati, et tema ees võlglaseks ei jääda.
Sellest piinast pääsemiseks pages Nikanor Ivanovitš pärast keskpäeva oma korterist värava juurde kontorisse; kui ta aga nägi, et teda kontoris samuti varitsetakse, põgenes ta ka sealt. Suurivaevu tõrjus Nikanor Ivanovitš eemale need, kes asfalteeritud õuel tema kannul käisid, lipsas kuuendasse trepikotta ja jooksis viiendale korrusele, kus asus too neetud korter nr. 50.
Tõmmanud veidi hinge, vajutas tüse Nikanor Ivanovitš kellanupule, kuid keegi ei avanud. Ta helistas veel ja veel kord, pomisedes vaikselt paar vängemat sõna. Kuid avama ei tuldud sellegipoolest. Nüüd sai Nikanor Ivanovitši kannatus otsa, ta võttis taskust kimbu majavalitsuse tagavaravõtmeid, avas kindla käega ukse ja astus sisse.
„Hei, passija!” hüüdis Nikanor Ivanovitš hämaras esikus. „Mis su nimi oligi? Grunja vist? Oled sa siin?”
Keegi ei vastanud.
Siis võttis Nikanor Ivanovitš portfellist tollipulga, murdis kabineti ukselt pitseri ning astus kabinetti. Ja sellega ta astumine lõppeski: ta jäi jahmunult, otse võpatades ukselävele seisma.
Kadunu laua taga istus tundmatu kõhn ja pikka kasvu kodanik, ruuduline pintsak seljas, džokimüts peas ja näpitsprillid ninal… ühesõnaga toosama mees.
„Kes teie olete, kodanik?” küsis kohkunud Nikanor Ivanovitš.
„Ohoo! Nikanor Ivanovitš!” hõiskas ootamatu külaline kiriseval tenorihäälel, hüppas laua tagant püsti ja tervitas esimeest ootamatu ja vägivaldse käesurumisega. Selline vastuvõtt ei valmistanud Nikanor Ivanovitšile põrmugi rõõmu.
„Vabandage,” päris ta kahtlustavalt, „kes te olete? Kas te olete ametiisik?”
„Oh, Nikanor Ivanovitš!” hüüatas tundmatu südamlikult. „Kes on õieti ametiisik ja kes mitte? Kõik sõltub sellest, mis seisukohast asja vaadata. See kõik on ebakindel ja suhteline, Nikanor Ivanovitš. Täna ma ei ole ametiisik, homme aga võin äkki juba olla! Ja vahel juhtub ka vastupidi, võib vägagi juhtuda!”
See seletus ei rahuldanud korteriühistu esimeest karvavõrdki. Iseloomult üldse kergesti kahtlustama kalduv, otsustas ta, et lõuapoolik tema ees pole sugugi ametiisik, vaid pigem niisama untsantsakas.
„Kes te siis lõppude lõpuks olete? Teie nimi?” läks esimees järjest rangemaks ja astus teisele koguni lähemale.
„Minu nimi on,” vastas kodanik, keda