Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov
kibekähku tõtanud, tulnud iseenesest päevavalgele tohutu varandus nendesamade briljantide ja ka tsaariaegsete kuldmüntide näol… Ja samas vaimus edasi. Noh, mida me ei tea, selle eest me pead anda ei saa.
Oli kuidas oli, kuid korter seisis tühi ja pitseeritud kõigest nädala, siis aga kolisid sinna elama Berlioz koos abikaasaga ja seesama Stjopa, samuti koos abikaasaga. On päris loomulik, et niipea kui nad neetud korterisse asusid, hakkas ka nendega juhtuma kurat teab mida. Ja nimelt läks mõlemal ühe kuu jooksul kaduma abikaasa. Kuid mitte jäljetult. Berliozi abikaasast teati rääkida, et teda olevat nähtud Harkovis koos mingi ballettmeistriga, Stjopa naine aga olevat lagedale ilmunud Božedomka kandis – rahvas lobises, et Varieteeteatri direktoril olevat tänu oma arvukatele tutvustele läinud korda muretseda seal naisele tuba, kuid tingimusel, et naine enam jalgagi Sadovaja tänavale ei tõsta…
Niisiis, Stjopa oigas. Ta tahtis kutsuda koduabilise Grunja ja nõuda talt püramidooni, kuid niipalju ta pea siiski jagas, et see oleks tühi vaev… ega Grunjal poleks püramidooni ikkagi käepärast olnud. Siis püüdis ta kutsuda appi Berliozi, soigus koguni kaks korda „Miša… Miša…”, kuid, nagu te isegi mõistate, ei vastanud talle keegi. Kogu korter oli nagu välja surnud.
Stjopa liigutas varbaid ja sai aru, et on sokkide väel, libistas siis väriseva käega üle puusa, et kindlaks teha, kas püksid on jalas või ei ole, kuid selgust ei saanud. Lõpuks jõudis ta äratundmisele, et on kõigist maha jäetud ja ihuüksinda, et keegi teda avitama ei tule, ning otsustas maksku mis maksab üles tõusta.
Stjopa sai kokkukleepunud laud lahti ja nägi trümoos iseennast – meest, kelle juuksed olid sassis, nägu tursunud ja mustas habemetüükas, silmad peaaegu kinni paistetanud, kel oli seljas määrdunud päevasärk krae ja lipsuga, jalas aluspüksid ja sokid.
Sellisena nägi ta oma peegelpilti trümoos, peegli kõrval aga nägi ta tundmatut, üleni mustas ja musta baretiga meest.
Stjopa ajas end voodis istukile ja vahtis tundmatut, verd täis valgunud silmad pärani.
Vaikuse katkestas tundmatu. Ta ütles madala sügava häälega järgmised sõnad, hääldades neid võõrapärase aktsendiga:
„Tere hommikust, kullakallis Stepan Bogdanovitš!”
Tekkis paus, mille lõpetas Stjopa, kes endast kohutava pingutusega välja pressis:
„Mida te soovite?” – ka ise üllatudes, sest ta ei tundnud oma häält ära. Sõna „mida” ütles ta tiiskandiga, „te” bassihäälega ja „soovite” ei tulnud üldse välja.
Võõras naeratas sõbralikult, võttis taskust suure kulduuri, mille kaant ehtis teemantidest kolmnurk, laskis kellal üksteist korda lüüa ja ütles:
„Kell on üksteist! Täpselt tund aega ootan ma juba, millal te ärkate, sest te määrasite mulle kokkusaamise kell kümme. Siin ma siis olengi!”
Stjopa võttis voodi kõrvalt toolilt käsikaudu püksid ja sosistas:
„Vabandage…” Ta ajas püksid jalga ja küsis käriseval häälel: „Öelge, palun, mis teie nimi on?”
Tal oli raske rääkida. Iga sõna puhul torkas keegi talle nõela peaajju ja see oli põrgulikult valus.
„Kuidas! Te olete mu nime ära unustanud?” naeratas tundmatu.
„Andke andeks…” kähistas Stjopa ja tundis, et pohmelus õnnistab teda uue hädaga: talle näis, et põrand libiseb voodi alt minema ja kohe lendab ta pea ees otse pärapõrgusse.
„Kallis Stepan Bogdanovitš,” ütles külastaja läbinägelikult naeratades, „püramidoonist pole teile mingit kasu. Talitage vana targa nõuande järgi – millest tõbi, sellest ka abi. Ainuke asi, mis teid uuesti elule tagasi võib anda, on paar pitsi viina ning särtsakas ja tuline sakusment sinna juurde.”
Stjopa oli kaval mees, ja kuigi ta pea lõhkus, taipas ta, et kui ta juba kord leiti sellises olukorras, siis ei maksa enam midagi salata.
„Ausalt öeldes,” alustas ta, keel sõlmes, „eile sai natuke…”
„Jätke ometi!” vastas külaline ja nihutas end tugitooliga kõrvale.
Stjopa ajas silmad pungi ja nägi, et väikesel laual on kandik, selle peal saiaviilud, kausike musta kalamarja, taldrikutäis marineeritud puravikke, midagi väikeses kastrulis, ja mis kõige tähtsam – valge viin juveliiriproua mahukas karahvinis. Kõige rohkem üllatas Stjopat see, et karahvin oli külmast uduseks tõmbunud.
Muide, see oli ka arusaadav: karahvin oli pandud loputusnõusse jää sisse. Ühesõnaga, serveeritud oli kenasti ja taibukalt.
Võõras ei lasknud Stjopa imestusel ülemäära suureks kasvada, vaid valas talle kärmesti pool pitsi viina.
„Ja teie?” küsis Stjopa peenikese häälega.
„Suurima heameelega!”
Käe vabisedes tõstis Stjopa pitsi suu juurde, võõras aga rüüpas oma pitsi tühjaks ühe sõõmuga. Stjopa mälus kalamarja ja lausus läbi hammaste:
„Aga teie… kas te peale ei võta midagi?”
„Tänan pakkumast, aga ma ei söö kunagi midagi peale,” vastas tundmatu ja valas pitsid jälle täis. Kastrulilt võeti kaas – seal sees olid viinerid tomatikastmes.
Neetud roheline värv kadus silmade eest, sõnad tulid korralikult suust välja, ja jumal tänatud, Stjopa peas hakkas midagi koitma: eile õhtul oli ta olnud Shodnjal sketšist Hustovi suvilas, kuhu see Hustov ta taksoga oli viinud. Meenus isegi, kuidas nad „Metropoli” ees olid taksot kaubelnud, seal oli veel mingi näitleja… kohvergrammofon käe otsas. Jajah, just, see oli suvilas! Tal oli veel meeles, kuidas koerad selle grammofoni peale ulusid. Ainult mitte ei saanud selgust, kes oli too daam, keda Stjopa tahtis suudelda… kurat teab, kes ta oli… töötas vist raadios, aga võib-olla ei töötanud ka.
Eilne päev hakkas seega piirjooni omandama, kuid Stjopale pakkus praegu palju rohkem huvi tänane päev ja eriti magamistuppa siginenud tundmatu, kes pealegi veel viina ja sakusmendi kaasa oli toonud. Kui selle loo kuidagi klaariks saaks!
„Tahaksin loota, et teil on nüüd minu nimi meelde tulnud.”
Ent Stjopa naeratas vaid häbelikult ja laiutas käsi.
„Kuulge ometi! Mulle näib, et te jõite eile viina peale veel portveini. Heldeke, kes siis niimoodi teeb?!”
„Ma palun teid, jäägu see ainult meie vahele,” tegi Stjopa end alandlikuks.
„Aga muidugi, muidugi! Ainult Hustovi eest, mõistagi, ei saa ma pead anda.”
„Kas te siis tunnete Hustovi?”
„Eile teie kabinetis nägin korraks seda indiviidi, kuid piisab ühest pilgust, et mõista – ta on tõbras, keelekandja, pugeja ja tallalakkuja.”
„Tõsi mis tõsi!” mõtles Stjopa, keda hämmastas Hustovi nii õige, täpne ja lühike iseloomustus.
Jah, eilse päeva sai jupikaupa kokku, kuid see ei vähendanud Varieteeteatri direktori murekoormat. Viga oli selles, et keset eilset päeva haigutas suur must auk. Sedasama musta baretiga võõrast ei olnud Stjopa eile oma kabinetis näinud, tehke mis tahate.
„Musta maagia professor Woland,” ütles külaline soliidselt, kui nägi, et Stjopa murrab asjatult pead, ja rääkis kõik järjepanu ära.
Eile päeval oli ta välismaalt saabunud Moskvasse ning tulnud kohe Stjopa juurde, et pakkuda ennast Varieteeteatrisse esinema. Stjopa helistas Moskva oblasti vaatemängude komisjoni ja kooskõlastas selle küsimuse (Stjopa kahvatas ja pilgutas silmi) ning kirjutas professor Wolandiga alla lepingu seitsme õhtu peale (Stjopal vajus suu lahti), leppis temaga kokku, et Woland tuleb täna kell kümme hommikul tema juurde üksikasju täpsustama… Ja niisiis Woland tuligi. Ukse avas talle koduabiline Grunja, kes seletas, et ta olevat ise ka alles nüüdsama kohale jõudnud, et ta on siin ainult passijaks ja et Berliozi pole kodus, kui aga külaline tahab kokku saada Stepan Bogdanovitšiga, siis mingu ise tema juurde magamistuppa. Stepan Bogdanovitš magab nii kõvasti,