Valge emalõvi. Henning Mankell
päev oli halvasti valitud.
Ta oli otsustanud alustada Sturupi lennuväljalt ida poole jäävas piirkonnas. Österleni oli ta täiesti kõrvale heitnud. Sel päeval oli seal ilmselt igas suvilas inimesi.
Operatsioon võis õnnestuda Sturupi, Hörby ja Ystadi vahelisel alal. Seal oli palju tühjalt seisvaid talusid, kus tal ehk läheks korda segamatult töötada.
Kohe pärast Krageholmi, läbi metsa Sövdesse viiva väikese käänulise tee ääres leidis ta oma esimese pumba. Poollagunenud talu oli varjulises kohas. Pump oli roostes, kuid terve. Ta asus sõrgkangiga selle kinnituse kallale. Aga kui ta veidi rohkem jõudu rakendas, tuli kogu läbimädanenud alus lahti. Ta pani sõra kõrvale ja hakkas pumpa kaevuava katvate laudade küljest lahti kangutama. Ta mõtles, et kõigest hoolimata polegi ehk nii võimatu Morellile neli pumpa hankida. Veel kolm mahajäetud talu, ja ta võis juba enne lõunat Malmös tagasi olla. Kell oli alles kümme minutit kaheksa läbi. Võib-olla saab ta õhtuks siiski Kopenhaagenisse sõita.
Ta sai roostes pumba lahti.
Samal ajal vajus kogu pumbaalus kokku.
Ta heitis pilgu alla kaevu.
All pimeduses paistis midagi helekollast.
Seejärel avastas ta oma õuduseks, et see oli heledate juustega inimese pea.
All kaevus oli naine.
Kägarasse surutud, väändunud keha.
Ta lasi pumba maha kukkuda ja pistis jooksu. Kohutava kiirusega põgenes ta mahajäetud talu juurest. Mõne kilomeetri pärast, veidi enne Sövdesse jõudmist, peatas ta auto, avas ukse ja oksendas.
Siis püüdis ta mõelda. Ta teadis, et polnud nähtud pilti endale ette kujutanud. Kaevus oli olnud naine.
Naine, kes on kaevu pandud, on tapetud, mõtles ta.
Siis turgatas talle pähe, et ta oli lahtirebitud kaevupumbale oma sõrmejäljed jätnud.
Tema sõrmejäljed olid politsei kartoteegis.
Morell, mõtles ta segaduses. Morell peab selle asja korda ajama.
Ta sõitis kiirust ületades Sövdest läbi ja keeras siis lõunasse Ystadi poole. Tuleb Malmösse tagasi sõita ja lasta Morellil kõik korda ajada. Kauba tellinud mees peab ilma pumpadeta Hispaaniasse sõitma.
Sõit lõppes umbes Ystadi prügimäele viiva tee otsas. Auto kaotas juhitavuse, kui ta hakkas värisevate kätega sigaretti süütama, ja tal õnnestus see vaid poolenisti kontrolli alla saada. Auto sõitis vastu mingit aeda, purustas terve rea aia küljes olnud postkaste ja jäi siis seisma. Peter Hansonil oli turvavöö kinnitatud ja see ei lasknud tal läbi esiklaasi välja lennata. Pauk lõi ta ometigi uimaseks ja ta jäi rooli taha šokis istuma.
Juhtunut nägi pealt üks oma aias muru pügav mees. Too jooksis kõigepealt üle tee, et järele vaadata, ega keegi pole raskelt viga saanud. Siis kiirustas ta maja juurde tagasi, helistas politseisse ja tuli seejärel auto juurde valvama, et roolis istuv mees jooksu ei püüaks panna. Roolijoodik, mõtles ta. Miks ta muidu sirge peal auto üle kontrolli kaotas?
Veerand tunni pärast tuli Ystadist patrullauto. Peters ja Norén, piirkonna kaks kõige kogenumat politseinikku olid väljakutse vastu võtnud. Kui nad olid veendunud, et keegi polnud viga saanud, hakkas Peters sündmuskohast liiklust mööda suunama, Norén aga istus koos Peter Hansoniga politseiauto tagaistmele ja püüdis välja selgitada, mis õieti juhtunud oli. Norén lasi mehel alkomeetrisse puhuda, aga see näitas nulli. Mees näis olevat suures segaduses ega tahtnud üldse seletada, kuidas õnnetus juhtus. Norén hakkas juba arvama, et mees oli hull. Ta rääkis seosetult pumpadest, varastatud kauba kokkuostjast Malmös ja mahajäetud talust, mille õue peal on pump.
„Kaevus on naine,” ütles ta.
„Ah nii,” vastas Norén. „Või et kaevus on naine?”
„Ta on surnud,” pomises Peter Hanson.
Äkki tundis Norén kõhedust. Mida mees öelda tahtis? Et oli mahajäetud maja juurest kaevust surnud naise leidnud?
Norén käskis mehel autosse istuma jääda. Siis kiirustas ta maanteele, kus Peters uudishimulikult pidurdavaid ja peatuda tahtvaid autojuhte viibetega edasi sõitma manitses.
„Ta ütleb, et leidis ühest kaevust surnud naise,” ütles Norén. „Heledate juustega.”
Petersi käed langesid alla.
„Louise Åkerblom?”
„Ma ei tea. Ma ei tea ju isegi seda, kas see on tõsi.”
„Helista Wallanderile,” ütles Peters. „Otsekohe.”
Volbrilaupäeva ennelõunal valitses Ystadi politseimaja kriminaalpolitseinike seas äraootav meeleolu. Neil oli olnud kell kaheksa koosolekuruumis nõupidamine, mille Björk kiirustades läbi oli viinud. Sel päeval oli tal lisaks kadunud naisele ka muid muresid. Tulemas oli traditsiooniliselt üks rahutumaid õhtuid aastas, ning enne õhtu ja öö saabumist pidi veel palju ettevalmistusi tegema.
Nõupidamise teemaks oli ainult Stig Gustafson. Neljapäeva pärastlõunal ja õhtul oli Wallander juhtinud oma vägesid eesmärgiga endine praamimasinist üles leida. Kui ta oli esitanud kokkuvõtte oma jutuajamisest pastor Turesoniga, olid kõik jaganud tema aimust, et seistakse läbimurde lävel. Samuti olid nad mõistnud, et maharaiutud sõrm ja õhkulastud maja võisid oodata. Martinson oli koguni olnud seisukohal, et kõigest hoolimata võis tegemist olla juhusega. Et neil kahel asjal lihtsalt polnudki omavahel mingit seost.
„Seda on ju varemgi juhtunud,” ütles ta. „Läheme piirituseajaja juurde läbiotsimist tegema. Ja leiame naabri juures, kelle käest teed küsime, varastatud asjade peidukoha.”
Sel reedehommikul polnud neil veel õnnestunud Stig Gustafsoni elukohta välja selgitada.
„Meil tuleb see päeva jooksul ära teha,” ütles Wallander. „Võib-olla me ei leia teda. Aga kui meil on aadress, siis saame vähemalt teada, kas ta on sealt kiiruga põgenenud.”
Samal silmapilgul helises telefon. Björk haaras toru, kuulas hetke ja andis siis telefoni Wallanderile edasi.
„See on Norén,” ütles Björk. „Ta on autoõnnetuse kohal kuskil linnast väljas.”
„Sellega võib keegi teine tegeleda,” vastas Wallander ärritunult.
Kuid ta võttis ometigi telefoni vastu ja kuulas, mis Norénil öelda oli. Wallanderi reaktsioone ja tema vahelduvaid meeleolusid hästi tundvad Martinson ja Svedberg taipasid kohe, et kõne oli tähtis.
Wallander pani toru aegamisi hargile ja vaatas oma kolleegide poole.
„Norén on prügila teeotsas,” ütles ta. „Seal juhtus väike autoõnnetus. Tema juures istub mees, kes väidab, et leidis kaevu topitud naise surnukeha.”
Pinevusega oodati, mida Wallander edasi räägib.
„Kui ma õigesti aru sain,” ütles Wallander, „siis asub see kaev vähem kui viie kilomeetri kaugusel majast, mida Louise Åkerblom vaatama pidi minema. Ja veel lähemal tiigile, kust me ta auto leidsime.”
Nad istusid mõne silmapilgu vaikides. Siis tõusid kõik korraga püsti.
„Kas sa tahad kohe täiskoosseisu?” küsis Björk.
„Ei,” vastas Wallander. „Kõigepealt tuleb andmetele kinnitus saada. Norén hoiatas, et me liiga optimistlikud ei oleks. Tema arvates oli mees meeltesegaduses.”
„Mina oleksin vist samuti,” ütles Svedberg. „Kui leiaksin kõigepealt kaevust surnud naise ja siis sõidaksin teelt välja.”
„Täpselt minu mõte,” vastas Wallander.
Nad sõitsid operatiivautodega Ystadist välja. Svedberg istus Wallanderi autos, Martinson juhtis teist masinat. Linna serval, põhja poole viiva maantee alguses pani Wallander sireenid peale. Svedberg vaatas teda imestusega.
„Liiklus on väga hõre,” ütles ta.
„Ikkagi,” vastas Wallander.
Nad