Valge emalõvi. Henning Mankell
Wallanderi abipalve.
Veerand seitse helistas Wallander haiglasse. Arst ei suutnud veel kuigi täpseid vastuseid anda.
„Nähtavaid kehavigastusi pole,” ütles ta. „Ei verevalumeid ega luumurde. Pealtnäha pole tegemist ka seksuaalkuriteoga. Aga seda tuleb mul täpsemalt uurida. Pahkluudel või randmetel ma mingeid jälgi ei leia.”
„Hästi,” ütles Wallander. „Aitäh esialgu. Helistan homme uuesti.”
Siis väljus ta politseimajast.
Ta sõitis Kåsebergasse, istus natuke aega mäenõlval ja vaatas merd.
Veidi pärast kümmet oli ta kodus.
Koidikul enne ärkamist nägi Kurt Wallander und.
Ta oli avastanud, et tema üks käsi oli must.
Aga tal polnud käes must kinnas. Nahk oli tumenenud, nii et käsi nägi välja nagu aafriklase oma.
Unenäos olid Wallanderi reaktsioonid kõikunud õuduse ja rahulolu vahel. Nüüdseks juba pea kaks aastat surnud kolleeg Rydberg oli kätt laitvalt silmitsenud. Ta oli küsinud Wallanderilt, miks ainult üks käsi must on.
„Midagi peab ka homme juhtuma,” oli Wallander unenäos vastanud.
Kui ta ärkas ja unenägu meelde tuli, jäi ta voodisse pikutama ja mõtles sellele, mis ta Rydbergile oli vastanud. Mida ta õieti öelda oli tahtnud?
Siis tõusis ta üles ja nägi aknast, et esimene mai tuleb Skånes sel aastal pilvitu ja päikesepaisteline, kuid väga tuuline. Kell oli kuus.
Ehkki ta oli vaid kaks tundi maganud, ei tundnud ta end väsinuna. Sel hommikul pidid nad saama vastuse, kas Stig Gustafsonil oli alibi eelmise nädala reede pärastlõunaks, mil Louise Åkerblom suure tõenäosusega tapeti.
Kui me kuriteo juba täna lahendada suudame, siis on see üllatavalt lihtsalt läinud, mõtles ta. Esimestel päevadel polnud meil mingit pidepunkti. Seejärel toimus kõik väga kiiresti. Kuriteo uurimine käib harva ühtlases rütmis. Sellel on oma elu, oma liikumine. Eeluurimise kell moonutab aega, laseb sel paigal seista või edasi kihutada. Keegi ei tea selle kulgemist ette.
Nad kohtusid kell kaheksa nõupidamisruumis ja Wallander võttis esimesena sõna.
„Meil pole mingit põhjust Taani politseid asjasse segada,” alustas ta. „Kui poolõde uskuda, siis maandub Stig Gustafson Scanairflightiga kell kümme Kopenhaagenis. Svedberg, võid selle üle kontrollida. Sealt on tal Malmösse tulekuks kolm võimalust: Limhamni kaudu, tiiburlaevadega või SAS-i laevadega. Paneme igale poole valvepostid.”
„Küllap vana laevamasinist sõidab suure laevaga,” arvas Martinson.
„Võib-olla on tal suurtest laevadest kõrini,” vaidles Wallander vastu. „Igal postil on kaks meest. Ta tuleb kindlasti vahi alla võtta ja selle põhjused talle teatavaks teha. Vaja on mõningast ettevaatust. Siis toome ta siia. Kavatsen temaga ise rääkida.”
„Kaks inimest tundub liiga vähe,” ütles Björk. „Kas me ei võiks vähemalt ühe patrullauto lähedusse valvama panna?”
Wallander nõustus.
„Ma rääkisin Malmö kolleegidega,” jätkas Björk. „Nad aitavad meid igati. Lepite ise kokku, kuidas passikontroll teile tema tulekust märku annab.”
Wallander vaatas kella.
„Kui see on kõik, siis praeguseks lõpetame,” ütles ta. „Parem oleks Malmös varakult kohal olla.”
„Lend võib olla ööpäeva võrra edasi lükatud,” ütles Svedberg. „Oota, kuni ma helistan ja kontrollin.”
Veerand tundi hiljem tuli ta teatega, et Las Palmase lennuk saabub Kastrupile arvatavasti juba kakskümmend minutit pärast üheksat.
„Nad on juba õhku tõusnud,” ütles Svedberg. „Ja neil on pärituul.”
Nad sõitsid kohe Malmösse, rääkisid oma kolleegidega ja jagasid valvepostid omavahel ära. SAS-i terminali võttis Wallander koos äsja tööle tulnud noorukese politseiniku Engmaniga enda hooleks. Engman oli värvatud politseinik Näslundi asemel, kellega Wallander aastaid koos oli töötanud. Näslund oli pärit Gotlandilt ja kogu aeg oodanud võimalust koju tagasi minna. Kui Visby politseis koht vabanes, oli ta kõhklemata sinna üle läinud. Wallander tundis temast vahel puudust, eelkõige tema alalisest heatujulisusest. Martinson ja üks teine kolleeg vastutasid Limhamni eest, Svedberg seisis tiiburite sadamas. Ühendust peeti raadiosaatjate abil. Poole kümneks oli kõik valmis. Wallanderil õnnestus endale ja noorele paarilisele laevaterminali kolleegide käest kohvi hankida.
„See on esimene mõrvar, kelle kinnivõtmisel ma osalen,” ütles Engman.
„Me ei tea, kas see on tema,” vastas Wallander. „Siin riigis on inimene süütu senikaua, kuni pole tõestatud vastupidist. Ära seda unusta!”
Ta kuulas ebamugavusega oma kooliõpetajalikku hääletooni. Siis mõtles ta, et selle silumiseks tuleks midagi sõbralikku öelda. Aga midagi ei tulnud pähe.
Pool üksteist võttis Svedberg koos oma kolleegiga kahtlusaluse tiiburisadamas ilma igasuguse draamata vahi alla. Stig Gustafson oli väikest kasvu, kõhn ja hõredate juustega, puhkusel pruuniks päevitunud.
Svedberg selgitas, et teda kahtlustatakse tapmises, pani mehe käed raudu ja teatas ülekuulamisele viimisest Ystadi.
„Ma ei saa aru, millest te räägite,” ütles Stig Gustafson. „Miks mul käed raudu pandi? Miks ma Ystadi pean sõitma? Kelle ma teie arvates tapnud olen?”
Svedberg pani tähele, et mehe üllatus näis olevat siiras. Peast käis läbi mõte, et masinist Stig Gustafson võib olla süütu.
Kümme minutit pärast ühtteist istus Wallander Ystadi politseimaja ülekuulamisruumis Gustafsoni vastu. Selleks ajaks oli ta prokurör Per Åkesoni vahistamisest juba informeerinud.
Alustuseks küsis ta, kas Stig Gustafson soovib kohvi.
„Ei,” vastas mees. „Ma tahan koju minna. Ja ma tahan teada, miks ma siin olen?”
„Tahan teiega rääkida,” ütles Wallander. „Ja saadud vastustest sõltub, kas saate koju minna või mitte.”
Ta alustas otsast peale. Kirjutas üles Stig Gustafsoni andmed, märkis, et mehe teine eesnimi oli Emil, ja et ta oli sündinud Landskronas. Mees oli silmanähtavalt närviline ja Wallander märkas ta juuksepiiril higipiisku. Kuid see ei pruukinud midagi tähendada. Täpselt samamoodi nagu hirm usside ees oli olemas ka hirm politsei ees.
Siis algas sisuline ülekuulamine. Wallander asus otsejoones asja kallale, eeldatavate reaktsioonide tõttu pingul olles.
„Te olete siin selleks, et vastata jõhkrat tapmist puudutavatele küsimustele,” ütles ta. „Jutt käib Louise Åkerblomi tapmisest.”
Wallander nägi, et mees tardus paigale. Kas ta polnud arvestanud, et surnukeha nii kiiresti üles leitakse? mõtles Wallander. Või on tema üllatus ehtne?
„Louise Åkerblom kadus eelmisel reedel,” jätkas ta. „Tema surnukeha leiti mõned päevad hiljem. Tõenäoliselt tapeti ta juba reedel, päeva teises pooles. Mis teil selle kohta öelda on?”
„Kas see on sama Louise Åkerblom, keda mina tunnen?” küsis Stig Gustafson.
Wallander märkas, et mehel oli hirm.
„Jah,” vastas ta. „Sama, kellega te metodistide juures tuttavaks saite.”
„Kas ta on tapetud?”
„Jah.”
„See on ju kohutav!”
Otsekohe tekkis Wallanderil sisimas näriv tunne, et midagi oli valesti, kuradi moodi valesti. Stig Gustafsoni vapustus jättis läbinisti siira mulje. Tegelikult Wallander ju teadis oma kogemustest, et oli ka selliseid jõhkraid tegusid toime pannud paadunud kurjategijaid, kel oli võime äärmiselt usutavalt süütut mängida.
Ometigi ei andnud