Valge emalõvi. Henning Mankell
Malmö politseis. Pidin järgmisel päeval Las Palmasesse sõitma. Ja avastasin äkki, et mu pass on aegunud. Käisin Malmö politseis uut passi tellimas. Vastuvõtuaeg oli juba läbi, kui ma sinna jõudsin. Aga nad olid kenad ja aitasid mind sellegipoolest. Ma sain kell neli oma passi kätte.”
Sisimas mõistis Wallander samal hetkel, et Stig Gustafson on mängust väljas. Aga ta poleks nagu ikka veel tahtnud sellega lõplikult leppida. Neil oli nii väga vaja see mõistatuslik tapmine võimalikult kiiresti ära lahendada. Pealegi oleks olnud teenistuskohuste vastu lasta oma tunnetel ülekuulamist juhtida.
„Mu auto oli rongijaama juurde pargitud,” lisas Stig Gustafson. „Siis läksin pubisse ja võtsin ühe õlle.”
„Kas keegi võib kinnitada, et olite reedel pärast kella nelja pubis?” jätkas Wallander.
Stig Gustafson mõtles järele.
„Ma ei tea,” vastas ta lõpuks. „Istusin omaette. Võib-olla mõni teenindajatest mäletab mind? Aga ma käin pubis väga harva. Ma ei ole seal püsikunde.”
„Kui kaua te seal olite?” küsis Wallander.
„Võib-olla tunni. Mitte kauem.”
„Umbes poole kuueni? Kas nii?”
„Küllap vist. Ma tahtsin veel alkoholipoodi jõuda, enne kui nad kinni panevad.”
„Millisesse poodi?”
„Sellesse, mis on NK kaubamaja taga. Ma ei tea, mis selle tänava nimi on.”
„Ja sinna läksite jala?”
„Ostsin ainult mõned õlled.”
„Kas keegi võib kinnitada, et te seal olite?”
Stig Gustafson raputas pead.
„Müüjal oli punane habe,” ütles ta. „Aga mul on äkki kviitung alles. Kviitungi peal on ju kuupäev, eks ole?”
„Jätkake,” ütles Wallander ja noogutas.
„Siis tõin auto ära,” ütles Stig Gustafson. „Pidin B&W supermarketist Jägersros uue kohvri ostma.”
„Kas keegi seal võiks teid ära tunda?”
„Ma ei ostnud kohvrit,” vastas Stig Gustafson. „Kõik olid liiga kallid. Mõtlesin, et ajan vana kohvriga läbi. See oli pettumus.”
„Mis te siis tegite?”
„Sõin seal lähedal McDonald’sis hamburgeri. Aga seal on ju puha lapsed tööl. Need ei mäleta vist midagi?”
„Noortel inimestel on sageli hea mälu,” ütles Wallander ja mõtles pangatelleri peale, kellest tal mõni aasta tagasi ühe uurimise juures palju abi oli olnud.
„Muuseas, mul tuleb nüüd üks teine asi meelde,” ütles Stig Gustafson äkki. „Mis pubis juhtus.”
„Mis nimelt?”
„Läksin WC-sse. Seisin pissuaari juures ja rääkisin natuke ühe mehega juttu. Ta nurises, et käte kuivatamiseks polnud paberkäterätikut. Ta oli natuke vintis. Aga mitte väga hullusti. Ütles, et ta nimi on Forsgard ja et tal on Hööris lillepood.”
Wallander kirjutas selle üles.
„Me kontrollime seda,” ütles ta. „Kui me nüüd Jägersro McDonald’si juurde tagasi tuleme, siis selleks ajaks pidi kell olema umbes pool seitse?”
„Täiesti võimalik,” ütles Stig Gustafson.
„Mis te seejärel tegite?”
„Sõitsin Nisse juurde mängima.”
„Kes on Nisse?”
„Vana puusepp, kellega ma aastaid koos merel olin. Tema nimi on Nisse Strömgren, elab Föreningsgatanil. Me mängime aeg-ajalt kaarte. Ühte mängu, mis me Kaug-Idas õppisime. See on väga keeruline, aga tore, kui mängida oskad. Mõte on soldatite kogumises.”
„Kui kaua te seal olite?”
„Kell võis juba südaöö ümber olla, kui ma koju sõitsin. Aeg oli natuke liiga hiline, sest ma pidin väga vara tõusma. Kell kuus läks juba jaamast buss. Kastrupi buss siis.”
Wallander noogutas. Stig Gustafsonil on alibi, mõtles ta. Kui ta õigust räägib. Ja kui Louise Åkerblom tõepoolest reedel tapeti.
Polnud põhjust Stig Gustafsoni vahi all pidada. Prokurör ei nõustuks iialgi sellise taotlusega.
See pole tema, mõtles Wallander. Kui ma hakkan teda Louise Åkerblomi ahistamise pärast pigistama, ei jõua me ikkagi kuhugi.
Ta tõusis püsti.
„Oodake siin,” ütles ta ja läks välja.
Mehed kogunesid nõupidamisruumi ja kuulasid löödult Wallanderi kokkuvõtet.
„Tema ütlused tuleb üle kontrollida,” ütles Wallander. „Aga ausalt öeldes ma ei usu enam, et see on tema. See oli tupiktee.”
„Ma arvan, et sa kiirustad,” vaidles Björk vastu. „Me ju tegelikult ei tea veel, kas naine tõepoolest suri reede pärastlõunal. Stig Gustafson võis ju pärast kaardimängijast sõbra juurest lahkumist Lommast Krageholmi sõita.”
„See on vaevalt usutav,” ütles Wallander. „Mis oleks võinud Louise Åkerblomi nii hilise kellaajani kinni pidada? Ära unusta tema telefonivastajale jäetud teadet, kus ta lubas kella viieks kodus olla. Meil tuleb seda uskuda. Midagi pidi juhtuma enne kella viit.”
Keegi ei öelnud midagi.
Wallander vaatas ringi.
„Ma pean prokuröriga rääkima,” lausus ta. „Kui kellelgi midagi rohkem öelda ei ole, siis lasen ma Stig Gustafsoni vabaks.”
Vastuväiteid ei esitatud.
Kurt Wallander läks politseimaja teise otsa, kus oli prokuratuuri kontor. Teda lasti Per Åkesoni kabinetti ja ta esitas kokkuvõtte ülekuulamisest. Iga kord, kui Wallander prokuröri kabinetis käis, hämmastas teda seal valitsev tohutu segadus. Paberid olid korrastamata virnades laual ja toolidel, paberikorv ajas üle ääre. Aga Per Åkeson oli tubli prokurör. Pealegi polnud kunagi juhtunud, et tal oleks mõni tähtis paber kaduma läinud.
„Teda me vahi alla võtta ei saa,” ütles ta, kui Wallander oma jutu lõpetas. „Ma oletan, et tema alibi saab üsna kiiresti kinnitust?”
„Jah,” ütles Wallander. „Ausalt öeldes ma ei usu, et see on tema.”
„On teil veel jälgi?” küsis Åkeson.
„Väga viletsad,” ütles Wallander. „Küsimus on, kas ta võis palgata kellegi naist tapma. Enne kui midagi edasi teeme, korraldame nüüd pärastlõunal põhjaliku nõupidamise. Esialgu tuleb meil üldisemas plaanis edasi töötada. Ma hoian kursis.”
Per Åkeson noogutas ja kissitas Wallanderit vaadates silmi.
„Kui palju sa õieti magad?” küsis ta. „Või kui vähe? Oled sa ennast peeglist vaadanud? Sa näed kohutav välja!”
„See pole veel midagi, võrreldes sellega, kuidas ma ennast tunnen,” vastas Wallander ja tõusis.
Ta läks mööda koridori tagasi, avas ülekuulamisruumi ukse ja astus sisse.
„Me korraldame teile transpordi Lommasse,” ütles ta. „Aga võtame kindlasti veel ühendust.”
„Olen ma vaba?” küsis Stig Gustafson.
„Te pole kunagi vahi all olnudki,” vastas Wallander. „Ülekuulamine pole sama mis vahistamine.”
„Ma ei tapnud teda,” ütles Stig Gustafson. „Ma ei saa aru, kuidas te võisite seda arvata.”
„Ei saa aru?” küsis Wallander. „Hoolimata sellest, et te aeg-ajalt teda jälitasite?”
Wallander nägi Stig Gustafsoni näos hetkelist rahutust.
Lihtsalt et ta teaks, mõtles